Raigo Kutsar: õnneks on meil nõudlik treener

Raigo Kutsar on värske Leedu meister vabavõitluses.

17. aprillil toimusid Leedu lahtised meistrivõistlused, kus kolm esikohta saavutas Tokon: Raigo (84 kg), Sergei Strinža (77 kg) ja Bogdan Oleinik (70 kg).

Kuidas te kohtumisi kirjeldaks?

Esimene matš olin kindlasti ärevam ja ehk jooksin liiga rutakalt löökidega peale. Kuid domineerisin püstivõitlust löökidega, korra tabasin vastast terava vasaku jalaga kehasse. Mis lõi vastasel hinge kinni ja vastane justkui lehvitas “time out” märki ja kohtunik tegi pool sammu meie poole. Mis tekitas imeliku olukorra, kus ma ei saanud aru, kas matš on läbi või ei ole. Õnneks jätkasime matši ja vastane hakkas peale seda enda lööke välja viskama, mille peale reageerisin õnnestunud mahaviimisega. Maas olles unustas vastane oma käe lohakalt minu kaela taha ja mul õnnestus lõpetada matš von flue kägistusega.

Teise matši vastane oli tunduvalt kiirem ja tehnilisem kui esimene. Vastane tabas mind kohe alguses tagumise jala front kick’iga näkku. Õnneks lugesin liikumist nii piisavalt, et jõudsin pool sammu tagasi teha, mis võttis enamiku jõudu löögilt ära. Selle peale liikusin edasi ja üritasin vastast välja tuua petetega, mis õnnestus. Vastane üritas reageerida halvalt distantsilt mahaviimisega, mille ette ei löönud ühtegi lööki ja tänu sellele oli seda kerge kaitsta. Vastane sai kiirelt üles ja tal õnnestus kehalukk minule peale panna ja lükata mind vastu puuri. Puuri najal suutsin meid ringi keerata ja vastane tervitas mind põlvedega. Ajastasin ta põlvelöögi ilusti ära ja püüdsin kinni, tänu millele sain teha heite, kus vastane kukkus pea peale ja kaotas teadvuse.

Olete suutnud vastaste nimed välja selgitada? Mis mehed nad olid? Kui tugevad?

Kui meie nimed avaldati võistluse FB-lehel, siis esimene vastane lisas mind koheselt Instagramis sõbraks. Tema postitusi natukene vaadates tundus, et oli sama pikalt (paar aastat) tegelenud nagu mina, aga mitte sama tõsiselt. Teine vastane oli tegelikult teada meie klubile: ta on võistelnud varem Sergeiga 77-kiloste kehakaalus. Teadsime, et on kogemusega vastane ja korduvalt ka kikkpoksimatšidest osa võtnud. Aga see oli ka kõik, väga süviti sisse ei läinud. Sellistel turniiridel võib alati üllatusi ette tulla.

Kuidas Leedus tase tundub, kui Julia Stoljarenko ütles, et Eestis talle vist eriti vastaseid pole, aga samas meie mehed teevad Leedus puhta töö?

Eks praeguste võistlustega ongi keerulised ajad, kuna enamik sportlasi siiski treenida ei saa. Õnneks on meil nõudlik treener, kes karantiini ajal meid kodus treenimisega juhendab. Ning kokkuhoidev meeskond, kes motiveerivad üksteist liigutama, seega olime turniiril kõik väga heas vormis. Matšide osas võib välja tuua seda, et maadluses siiski olime tunduvalt tugevamad. Ka üks kohtunikest peale turniiri tuli ütlema, et tasemevahe on märgatav.

Soome Vabavõitlusliit teatas FB-s, et Tokon otsib 5. juuni KOK-iks vastaseid Bogdanile, Sergeile, teile ja Ilja Mininile. Oleks need profikohtumised? Selles mõttes, et Alissa Bostanil oli ju eelmisel KOK-il probleem sellega. Kuivõrd oleks mõeldav, et Bogdan läheks KOK-il vastamisi Sten Saaremäega?

KOK-i matšid on kõik amatöörreeglite järgi. Hetkel on vastaseid pakutud igalt poolt. 70- ja 77-kiloste seas on vastaseid kolm, kuni 84-kilostest meestest on üks vastane puudu. Bogdanil on veel selle aasta lõpuni mõned amatöörvõistlused, aga peale seda saaks sellisest matšist rääkida küll. Usun, et tegemist oleks väga põneva matšiga.

Mis tunde 3D Treeningu sulgemine tekitas?

Tunne oli väga üllatunud ja kurb. Kuna kodune MMA-maastik on nii väike, siis on see suur löök nii sportlastele kui ka spordile. Kõik Eesti-sisesed võistlused oleme ju pidanud seal saalis, tegemist oli ainsa klubiga, kus puur olemas oli. Lisaks sellele on neil klubis väga head treenerid, kohtunikud, sportlased. Teeb lihtsalt kurvaks, kuna nii suur osa kodumaisest MMA-kultuurist on seotud 3D Treeninguga. Aga loodab südamest, et nad tulevad tagasi ja saavad jalad alla.

Tuleb keegi nende sportlastest teie juurde?

Hetkel ei ole kuulda olnud, kuid võtame kõik soovijad alati soojalt vastu. Kahjuks hetkel saavad treenida saalis vaid professionaalid ja koondise kandidaadid. Aga loodan, et kui piirangud lõppevad, siis nende sportlased ka meie saali jõuavad. Kindlasti oleks huvitav ja õpiksime üksteiselt palju.

Mis tundub olevat EOK, ROK-i ja teiste otsustajate probleem? Vabavõitlus on liiga verine ja erinevalt profiorganisatsioonidest ei saa nad vabavõitlusega raha teha?

Keeruline on neid tagamaid kommenteerida, kuid kui vaadata IMMAF-i võitlust, siis ehk kardetakse ühe spordi tõusu ja teise hääbumist. Õnneks on EMMAF nüüd EOK liige ja EOK on olnud piirangute ajal väga toetav osapool. Mis puudutab nende finantsstruktuuri, siis ei tea ma absoluutselt, kuidas see toimib. Küll aga olen arvamusel, et see ei peaks mõjutama riiklikku tunnustust. Siinkohal peaks olema sport ikkagi esmatähtis.

Miks kikkpoks on Eestis vabavõitlusest popim, kui USA-s Glory kaotas selgelt UFC-le? Kikkpoksiüritused toimuvad, aga Raju suri välja.

Ameerikas on tõesti imelik olukord, kus fännid tihti vilistavad UFC-s maasvõitlusele ja pooldavad püstivõitlust, kuid kikkpoksi ega tai poks need fännid ei vaata. Arvan, et kikkpoks on kauem Eestis olnud ja seega tugevalt kultuuris sees, küll aga on näha ka meil MMA tõusu. Nüüd saame vaadata UFC-d telekast, oleme EOK liikmed, võtame osa rahvusvahelistest võistlustest. Mida rohkem häid sportlasi meil on, seda kiiremini areneme.

Kuivõrd õiglane on panna dopingupatuste karistusaeg koroonaajale? Kuigi see küsimus oli aktuaalsem mullu, kui tükk aega ei võisteldud. Kuivõrd õiglane on kuuekuuline karistus, kui matšid kuue kuu tagant toimuvadki?

Enamik organisatsioone üritab ikkagi UFC pealt malli võtta ja koroonaajal üritusi korraldada. Ei saa ju topelt karistada inimesi, kuna nad “niikuinii tööd teha ei saa”. Igasugust võistlemist dopinguga, mis tõstab sportlase võimekust, peaks karistama pikemalt kui kuus kuud. Sest puuris panevad mõlemad sportlased enda tervise mängu.

Kuivõrd tõenäoline on, et sportlane võtab dopingut seda teadmata?

Ma ütleksin, et väga ebatõenäoline. Oled ikkagi sportlane ja tead (peaksid teadma) täpselt, millega sa enda keha varustad.

On nii, et kui keegi esitab UFC-s kellelegi väljakutse, siis tegelikult UFC on ilmselt ammu otsustanud, et need kaks võitlevad, ja võitlejad siis peavad teesklema, et see oli nende idee?

Kindlasti on olukordi, kus sportlased peavad müüma oma matši, mis on varem kokkulepitud. Inimestele see üldjuhul meeldib, kui tegu ei ole ainult spordiga. Iga sportlane peaks kasutama maksimaalselt ära enda võimalusi. Mida paremini sa teenid, seda suuremad võimalused on. Mida ma ei poolda, on isiklikud, usulised, rahvuslikud jne rünnakud. Kõik võiks ikka jääda piiridesse. Lõppkokkuvõttes lähed sa ikka puuri teise mehega võistlema, seal on kõik päris.

Pjotr Jan lõi Aljamain Sterlingit, kui tollel oli põlv maas. Demetrious Johnson arvas, et see löök võiks olla lubatud. Kui vastane tahab puhata, visaku pikali.

See matš oli üldse imelik matš. Pjotr Jan võitis igas aspektis selle matši. Ja ühe tehnilise eksimuse tõttu saab teine võistleja meistriks – ma peaks õigeks, et tiitel lihtsalt vabastatakse. Ma arvan, et põlved pähe maas peaksid olema lubatud. Mighty Mouse sai One Championshipis seda ise tunda viimases matšis.

Kui Masvidal kaotas selgelt taas Usmanile, siis mida on tal edasi teha? Minna mujale? Vahetada kaalu? Mida te teeks?

Masvidalil on käike küll: Nate Diaz, Leon Edwards, Colby Covington. Need kõik kolm on väga põnevad matšid. Mina isiklikult vaataks üle, millega kaotasin ja esimesel võimalusel hakkaks neid murekohti lihvima.

Mida arvate PFL-i uuest hooajast, Pettise, MacDonaldi ja Werdumi esimestest kohtumistest?

Ma arvan, et PFL on teinud väga õigeid ja häid käike viimasel ajal ja kindlasti tuleb põnev hooaeg. Nüüd on häid matše nii palju, et ei jõua kõiki vaadata. Tulemustest olen teadlik, aga keeruline on selle põhjal arvamust avaldada. Küll aga olen teadlik, mis juhtus Werdumi matšis, kus tundus, et vastane koputas kolmnurkkägistuse peale, kuid kohtunik ei näinud. Ning lõppkokkuvõttes Werdum kaotas matši.

Mis mulje jättis Prochazka – Reyes?

Väga põnev matš oli, Prochazka tegi suhteliselt puhta matši. Prochazka on lihtsalt nii ebatavalise stiiliga, et Reyesil ei olnud selle vastu midagi pakkuda. Reyes lõi oma counter’id ära ja üritas enda tempot peale suruda, aga ei õnnestunud. Prochazka löögid tulid enamjaolt väga veidra nurga alt ja ta oskas äärmiselt hästi kombinatsioone kokku panna. Arvestades, kui ebatavalise stiili vastu pidi Reyes puuris võitlema, oli arusaadav, miks üks võistleja oli tunduvalt rohkem väsinud esimese raundi lõpus kui teine.

Mis mulje jätsid de Ridderi kaks võitu One’is Nsangi üle?

Pean siinkohal tõdema, et ei ole jõudnud neid matše vaadata. Küll aga tean, et de Ridder võttis Nsangi kahe kaalukategooria vööd ja kujutan ette, kui raske olukord see on kaotajale. Meeste vanusevahe on ka viis aastat. Ehk mängis juba see rolli.

Mida arvate, kas Aleksei Oleinik lõpetas karjääri?

Tema viimaseid matše vaadates saab ta tõsiselt viga ka siis, kui ta võidab. Tal on hea karjäär olnud ja arvan, et vanus mängib oma rolli. Kindlasti soovivad kõik võiduga ära minna ja kui sul on kirjas 59 võitu, tahaksid, et see number oleks ilus 60. Kui ta lõpetas, pean seda õigeks käiguks.

Paari aasta pärast toimub vabavõitluskohtumine kosmoses. Seal osaleksite?

Lugedes tundub sürrealistlik, aga kui vaadata, kuhu areneme, siis on see käega katsuda. Ikka
osaleksin; oleks nagu näljamängud kosmoses.

Paljakäsipoksi teeksite? Mõne poksijaga teeksite kohtumise?

Paljakäsipoksi ma kindlasti ei teeks. Kui vaadata meeste nägusid peale matši, siis tavaliselt ei jää seal väga midagi alles. Ma usun, et poksida oleks huvitav, eriti kui kõik trennid sellele saad pühendada. Küll aga esmajärjekorras pooldaks pigem jiu-jitsu– või kikkpoksimatši kui poksimatši.