2009. aasta maikuu lõpp on mul siiani kuidagi eriliselt selgelt meeles, nagu mõned hetked elus kipuvad olema, isegi kui nende tähendus saab alles hiljem selgeks. Tatnefti turniir sai minu jaoks läbi 26. mail, kui kaotasin armeenlasele Armen Israeljanile. See ei olnud selline kaotus, mida saaks kiiresti enda seest välja raputada, ega ka selline, mis oleks tulnud kergelt või juhuslikult. See oli aus ja konkreetne kokkupuude millegagi, milleks ma tol hetkel võib-olla veel päriselt valmis ei olnud.
Järgmisel päeval oli mul sünnipäev. 27. mai. Lendasin koju ja kogu see tagasitulek oli kuidagi vaikne. Ei olnud suurt mõtet midagi analüüsida ega ka kellelegi midagi tõestada. Peas olid korraga väsimus, kerge pettumus ja samas mingi kummaline rahu, nagu oleks üks peatükk saanud oma loomuliku lõpu.
Pärast gümnaasiumi tuli hajus otsingute aeg
Kui ma nüüd sellele ajale tagasi vaatan, siis see periood pärast 2009. aastat ei olnud kuidagi loogiliselt üles ehitatud. Pigem selline hajus aeg, kus asjad liikusid edasi, aga mitte alati arusaadavas suunas. Tegelikult oli see kõik juba alanud 2008. aastal, kui ma lõpetasin gümnaasiumi ja jäin korraks justkui seisma. Mul oli kogu aeg tunne, et ma tahan edasi õppida, et see on kuidagi loomulik järgmine samm, aga samal ajal ei olnud mul aimugi, kuhu poole minna. Ei olnud ühtegi selget tõmmet, mis oleks mind kuhugi kindlasse suunda vedanud.
Võitluskunstid ei olnud enam üks osa minu päevast, vaid pigem raam, mille sisse kõik muu mahtus.
Nii ma jätsin selle otsuse lahti ja täitsin oma päevad sellega, mis oli juba tuttav ja kindel. Treeningud, võistlused ja teiste treenimine. Mingil hetkel oli see kõik nii loomulik, et ma ei mõelnudki enam, kas see on valik või lihtsalt elu ise. Võitluskunstid ei olnud enam üks osa minu päevast, vaid pigem raam, mille sisse kõik muu mahtus.
Füsioteraapia juurde viis enda vajadus
Samas hakkas sinna vahele tasapisi tekkima midagi uut. Alguses üsna praktilisel põhjusel, sest keha andis märku ja vajas hoolt, sattusin ma füsioterapeudi juurde. See ei olnud alguses mingi suur huvi vaid pigem vajadus saada tagasi liikuma nii, et saaks jälle treenida. Mulle “kirjutati välja” esmapilgul väga veidrad, pealt näha lihtsad liikumisharjutused. Need olid tüütud, isegi tülikad, aga mida rohkem ma neid harjutasin, seda suuremat efekti tundsin. Keha justkui liikus sujuvamalt ja vabamalt. See tundus minu jaoks kui mustkunst. Aina rohkem hakkas mind huvitama see, et kuidas keha töötab. Kuidas keha kompenseerib, kuidas ta kohaneb, kuidas ta vahel laguneb ja siis uuesti terveneb. Sealt edasi tuli juba otsus minna õppima füsioteraapiat ja see omakorda tähendas kolimist Tartusse.
Tartusse minek ei olnud ainult geograafiline muutus. Sellega nihkus kogu minu igapäevane rütm. Uus linn, uus keskkond, uued inimesed ja ka uus treeningkeskkond. Liitusin Tartu Taipoksi Klubiga. Hea sõber oli klubi kaasasutaja ja seal tekkis võimalus aidata treenerina.
Üks trenn viis teiseni, üks vastutus kasvas järgmise peale ja aasta pärast olin ma juba klubi peatreener.
Aga nagu vahel juhtub, hakkavad asjad ise oma kuju võtma. Üks trenn viis teiseni, üks vastutus kasvas järgmise peale ja aasta pärast olin ma juba klubi peatreener. Kui ma sellele tagasi mõtlen, siis ei olnud seal ühtegi konkreetset hetke, kus oleksin otsustanud, et nüüd ma olen see inimene. See lihtsalt kujunes nii ja tundus samal ajal täiesti loomulik.
Treeneritöö õpetas vastutust, mida ringis ei õpi
See periood õpetas mulle midagi, mida ringis ei õpi. Vastutust teiste inimeste eest. Seda, kuidas märgata, kuidas suunata, kuidas hoida mingit joont, ilma et peaks seda kellelegi peale suruma. Me ei mõelnud tol ajal, et keegi meist võiks kunagi “tuntuks” saada. Me lihtsalt tegime tööd, igaüks oma põhjustel.
Hiljem, kui liitusime Tartu MMA klubiga ja lõime ühise keskkonna, millest sai Spordiklubi VÕIMLA, tundus see kõik loogilise jätkuna. Rohkem võimalusi, rohkem erinevaid lähenemisi, rohkem inimesi, kes otsisid sama asja, kuigi võib-olla erinevate sõnadega. Minu tee liikus sealt lõpuks edasi, aga see aeg Tartus on minuga alati kaasas.
Meistrivööd andsid teekonnale uue kaalu
Selle kõige kõrvalt liikus elu ka ringis oma rada. Matše tuli juurde, kogemust kogunes ja mingil hetkel hakkasid ka tulemused järgmist mõõdet võtma. Mitte enam lihtsalt üksikud võidud, vaid midagi, millel oli kaal. Võitlussportlase kõige hinnalisemad trofeed – meistrivööd: WKA Euroopa meistrivöö kikkpoksis, Eesti meistrivöö taipoksis ja Balti meistrivöö taipoksis.
Samasse aega jäi ka üks taipoksi turniir Lätis – Thai Fight. See organisatsioon oli loodud selleks, et tuua ala publikule lähemale läbi kiirema tempo ja agressiivsete matšide. Erinevalt traditsioonilisest Muay Thaist on võitlused lühemad ja rõhk on pideval ründel ning vaatemängulisusel. Lätis osalesin nelja mehe turniiril, mille võitjale lubati võimalust minna Taisse võistlema. Tol hetkel ei olnud Tai lihtsalt sihtkoht. See oli midagi suuremat, peaaegu nagu sümbol, unistus, millest minu võitleja teekond kunagi algas.
Nii need kui muud vahepeal toimunud seigad väärivad omaette peatükke, seega tulen nende juurde tagasi kui hetk on õige.
Euroopa tase näitas, kuhu oli vaja edasi liikuda
Rahvusvahelisel tasemel tuli ka teistsuguseid kogemusi. Üks nendest oli kohtumine Enriko Gogokhiaga K-1 Euroopa kvalifikatsiooniturniiril. K-1 on kikkpoksi organisatsioon, mis ühendas erinevate võitlusstiilide parimad omadused – lubatud olid löögid käte ja jalgadega ning põlved, aga pikka clinchi ei olnud, mis hoidis tempo kiire ja võitluse selge. K-1 MAX keskendus kuni 70 kg võitlejatele ning selle tõeline kuldaeg jäi varasematesse aastatesse. Vaatasin seal toimunud matšide videosid igapäevaselt. 2010. aastal sain ka mina osa sellest tasemest.
Ma kaotasin selle matši, aga see ei jäänud mulle meelde kaotusena. Pigem jäi meelde see tase, see kiirus ja täpsus, millega seal tuli arvestada. See oli nagu pilguheit kuhugi, kuhu ma alles teel olin.
Äratundmine tuli aastaid hiljem
Aastaid hiljem, 2012. aastal, kui olime Enricoga mõlemad Tatneftil samas riietusruumis, ei olnud vaja palju rääkida. Seal oli see vaikne äratundmine ja kerge peanoogutus. Mõlemad olime selleks ajaks läbi teinud oma tee ja kuidagi olime jälle samas kohas, sama eesmärgiga – jõuda tippu.
Kui ma sellele ajale tagasi vaatan, siis kõige huvitavam on see, kuidas kaks liini liikusid paralleelselt. Üks oli see, kes ma olin ringis, ja teine see, kes ma olin väljaspool seda. Ja kuigi need tundusid vahel eraldi, mõjutasid nad teineteist rohkem, kui ma tol hetkel aru sain.
Tatneft Cup kasvas – ja mina kasvasin koos sellega
Samal ajal kasvas ka Tatneft Cup ise. Kui ma seal esimest korda osalesin, oli see juba tugev Euroopa turniir, aga paari aastaga muutus see millekski, mis tõmbas ligi aina rohkem nimesid ja aina kõrgemat taset. Kui kutse uuesti tuli, ei tundunud see enam sama. Mitte lihtsalt sellepärast, et Euroopa Meistrivõistlused olid kasvanud Maailma Meistrivõistlusteks, vaid ka sellepärast, et mina olin kasvanud.
Mul oli rohkem matše selja taga, rohkem arusaamist ja võib-olla ka rohkem rahu enda sees. Ja samal ajal oli elu väljaspool sporti edasi liikunud. Õpingud, teises linnas elamine, vastutus treenerina. Need ei paista ringis välja, aga nad on alati seal olemas. Kui 2012. aasta lähenes, siis ma teadsin, et see ei ole lihtne järgmine turniir. Ja ma teadsin ka, kes mind seal ees ootab.
Masakazu Watanabe
Ma ei mõelnud temast kui mingist müütilisest vastasest. Pigem kui kellestki, kes esindas teistsugust maailma. Jaapani stiil, distsipliin, see rütm, mis ei ole alati silmaga nähtav, aga mida on tunda. Midagi, mis ei sõltu ainult tehnikast, vaid sellest, kuidas inimene on üles ehitatud. Samurai Spirit.
Kui ma selle hetke peale tagasi mõtlen, siis kõige ausam tunne ei ole mitte enesekindlus, vaid mingi ebalev kahtlus. Kui ma neid lugusid nüüd kirja panen, võib jääda mulje, et mul oli kõik läbimõeldud ja kindel, aga tegelikult ei olnud. Seal hetkes olin ma ikka seesama poiss Mustamäelt, kes tundis, et ta ei ole päriselt piisav. Et ükskõik kui palju ma ka ei tee, jääb midagi puudu. Kes olen mina, et võidelda maailma tasemel ja esindada Eesti riiki. Aga samal ajal ma ikkagi läksin ringi. Võitlesin nii nende inimestega enda ees kui ka sellega, mis oli minu sees. Ilma suure kära ja tähelepanuta, lihtsalt nii hästi kui oskasin.
Hiljuti sattusin lugema ühte mõtet, mis jäi kuidagi kummitama: kõigepealt tuleb elada ja alles siis saab hakata kogetut mõtestama. Ma saan aru, mida see tähendab, sest tol hetkel ma lihtsalt liikusin edasi, ühest päevast teise, ühest matšist järgmisse, ilma et oleksin püüdnud seda kõike kuidagi kokku võtta. Võib-olla see ongi põhjus, miks see aeg mulle nüüd nii selgelt meelde tuleb. Ma näen nüüd, kuidas kõik need väiksed otsused, kaotused, kolimised ja juhuslikud kohtumised viisid mind lõpuks tagasi samasse kohta, aga teise inimesena. Ja seekord ei olnud see tunne, et ma lihtsalt proovin. 2012. aastal läksin ma Tatneftile tunde ja tahtega maailma vallutada.
Edvini-Erik oma teekonnast:
Vanem võitlusspordipublik Eestis võib nime Edvin-Erik Kibus juba mäletada. Noorem põlvkond võib-olla mitte. Seepärast tundub õige enne lugude algust korraks tutvustada – kes ma olen ja kust see teekond alguse sai.
Kasvasin üles ajal, mil võitlussport alles otsis Eestis oma kohta. Aastate jooksul viis see tee mind ringidesse üle maailma – alates väikestest kodustest saalidest kuni rahvusvaheliste areenideni.
Olen võidelnud organisatsioonides nagu Shootboxing, Thai Fight, King of Kings, Enfusion, Tatneft Cup, KunLun Fight, Fightcode, K-1, Nr.1 Fight Show ja Xplosion Fight Series ning astunud ringi rohkem kui kümnes riigis – Eestist ja Soomest kuni Tai, Hiina ja Jaapanini.
Ringi olen jaganud mitmete maailma tippudega, nende seas Andy Souweri, Chahid Oulad El Hadji, Enrico Gogokhia, Yuri Bessmertni, Yassin Baitari ja David Teymuriga.
Karjääri jooksul võitsin muu hulgas WKA Euroopa meistri vöö kikkpoksis, OneSongChai Baltikumi meistri tiitli Muay Thais ning Eesti Muay Thai meistritiitli.
Aastatega on aga selgemaks saanud, et tiitlid ja rekordid räägivad vaid väikese osa sellest loost. Võitlusspordiga koos kasvamine tähendab tuhandeid treeninguid, vigastusi, kahtlusi, väikseid võite ja kaotusi – ning hetki, mis annavad põhjuse edasi minna.
Täna elan ja tegutsen Tallinnas. Olen liikumisõpetaja lasteaias ning juhendan harrastajaid oma võitluskunstide stuudios Dojo. Võistlemisest olen kõrvale astunud, kuid võitluskunstid on endiselt minu igapäev. See on keel, mille kaudu ma liigun, õpetan ja ennast väljendan. Just sealt sündiski mõte need lood kirja panna.
“Kibuse teekond” ei ole ainult tagasivaade sportlaskarjäärile. Need on nopped ühe võitleja teekonnalt.
Kristi Zirk
Veebiarendaja, portaali haldur
Grete Kägo
Toimetaja
Monika Kuzmina
GoodFight looja, võitlusspordi austaja
info@goodfight.ee
