Detsember 2008.
Vähem kui kuu varem olin ma käinud Jaapanis. Tokyo oli veel mu mõtetes. Need tuled, inimesed, kogu see tunne, et maailm liigub sinust suuremas tempos ja sina püüad lihtsalt sammu pidada. Suurturniir, laitmatu korraldus, professionaalsus igas pisiasjas. Olin justkui korraks näinud, milline see ala kõige kõrgemal tasemel välja näeb.
Siis tuli järgmine kutse. Tatneft Cup, mis toimus Venemaal, Tatarstanis. Ma ei teadnud ausalt öeldes täpselt, kuhu ma minemas olen. Tol ajal ei olnud nii, et võtad telefoni välja, vaatad kümmet videot ja loed foorumitest veel lisaks. Midagi kuulsid siit-sealt, keegi rääkis mõne loo, mõni nimi käis läbi. Aga luges vaid see, et mul oli võimalus minna, mis tähendas, et tuli minna.
Kul Sharif Mosque. Foto: Magnific
Turniir, kuhu juhuslikud mehed ei sattunud
Tatneft Cup kandis tol ajal ka TNA nime ning seda kutsuti mingis mõttes Euroopa meistrivõistlusteks. Hiljem sain paremini aru, mis koht see tegelikult oli. Sinna ei sattunud juhuslikud mehed. Sealt käisid läbi need, kes olid juba midagi saavutanud, ja need, kellest hiljem said tuntud nimed. See oli selline vahepealne värav, kust paljud pidid läbi minema.
Minu esimene vastane oli kohalik mees Šamil Guseinov, Murmanski kandist. 2008. aasta Tatneft Cupi -70 kg võitja. Eelmise hooaja meister. Sisuliselt anti mulle kohe turniiri valitsev mees ette, tema kodumaal, tema publiku ees.
Reeglid, mis nõudsid tempot ja survet
Reeglid olid omanäolised. Käed, jalad, põlved – kõik olid lubatud. Aga clinchi ehk sidumist peaaegu ei olnud. Kui K-1-s said korraks kinni võtta ja ühe löögi teha, siis siin seda eriti ei sallitud. Kõik pidi käima lahtiselt, liikudes, rünnates. Kolm kolmeminutilist raundi ja kui knockdowni ei tulnud, siis lisaraund. Kõik eelnev justkui pühiti laualt minema ja otsus sündis seal. See süsteem ütles üsna selgelt, mida korraldajad hindasid – tempot, survet, aktiivsust, lõpetamise tahet.
Kolm kolmeminutilist raundi ja kui knockdowni ei tulnud, siis lisaraund. Kõik eelnev justkui pühiti laualt minema ja otsus sündis seal.
Üks detail, mida kõrvalvaataja ei pruugi tähele panna, aga võitleja tunneb kohe, olid kindad. Tavaliselt tegime matše 10-untsiste kinnastega. Jaapanis ning siin kasutati 8-untsiseid. Väiksem kinnas tähendab vähem pehmendust, teravamat kontakti, teistsugust tunnetust. Löök ei muutu ainult füüsiliselt teiseks, vaid ka psühholoogiliselt. Kõik tundub natuke rohkem päris.
Tavaliselt tegime matše 10-untsiste kinnastega. Jaapanis ning siin kasutati 8-untsiseid.
Jaapanis oli kogu süsteem range. Seal seisis ametnik kõrval isegi siis, kui käsi seoti ja teibiti. Vaadati üle, kas kõik vastab nõuetele. Kuna see oli meie jaoks esimene nii suur turniir ja keelebarjäär oli omaette vastane, läks esimene katse käte sidumisel luhta. Pidime uuesti tegema. Lõpuks saime templid peale ja kõik oli korras. Väga konkreetne, täpne, korrastatud maailm.
Kaasanis oli teistsugune rütm. Marlirullid ja teibid olid olemas, edasi vaatas igaüks ise, kuidas hakkama saab. See võtab üsna hästi kokku kahe koha erinevuse.
Foto: Magnific
Viietärnihotellist kaheksa voodiga ühikatuppa
Venemaal ei olnud ma varem käinud. Juba kohalejõudmine tundus omaette katsumusena. Tallinnast Moskvasse, seal seitse tundi lennujaamas passimist, siis edasi umbes poolteist tundi Kaasanisse. Tol ajal ei olnud see mingi lihtne nädalavahetuse reis. Viisad, kutsed, kontrollid, järjekorrad. Selline tunne, et liigud kuhugi, mis on küll geograafiliselt lähedal, aga tegelikult hoopis teises maailmas. Kui Kaasanis maandusime, jäi esimese asjana meelde tühjus. Suur lage väli. Pimedus. Külm õhk. Midagi karmimat kui ma oodanud olin.
Foto Clever Life, Wikimedia Commons, CC BY-SA 4.0
Kõige eredam mälestus sellest reisist ongi kontrast Jaapaniga. Mõned nädalad varem olin olnud Tokyos 5-tärni hotellis, omaette toas, kuskil 26. korrusel. Võitlejate eest hoolitseti nagu artistide eest. Transport ootas, toimusid intervjuud, kõik liikus sekundipealt.
Kaasanis elasime tagasihoidlikus külalistemajas. Ühes toas oli kaheksa voodit, võitlejad läbisegi. Rohkem meenutas see mõnda robustset spordilaagrit kui rahvusvahelist turniiri. Esimesel öösel eksis tuppa mingi purjus mees ja kolistas ringi. Keegi ei saanud täpselt aru, mida ta tahtis või kust ta tuli. Samal ajal oli selles kõiges ka mingi toores ausus. Midagi ei peidetud ilusasse pakendisse.
Võistlust jälgiti ka kodumaal
Võistlus ise toimus jäähallis, Tatneft Arenal, kus tavaliselt mängis Ak Bars Kazan. Suur areen, keskel ring. See tunne, kui lähed jäähalli, aga jää asemel ootab sind köitega piiratud plats, on omamoodi kummaline. Nagu maailmad oleks korraks kohad vahetanud.
Foto: A.Savin, Wikipedia
Tolle aja kohta oli päris uuenduslik seegi, et matše näidati internetis otse ja seda täiesti tasuta. Täna tundub see tavaline, aga siis see nii ei olnud. Kuna ajavahe Eestiga oli väike, said inimesed kodus vaadata peaaegu samal ajal. See mõte andis mulle hea tunde. Sina seisad võõras linnas, võõras jäähallis, ümberringi tundmatud inimesed, aga kuskil kodus keegi jälgib ja elab kaasa.
Esimene lahing valitseva meistri vastu
Mu vastane oli kohalike lemmik ja eelmine meister. Mina olin lihtsalt üks noor eestlane, kes oli kohale tulnud. Aga minus oli veel Jaapani MM-i kogemuse järel tekkinud tunne, et tahan ennast näidata. Seal ei saanud ma kõike välja panna, mida oskasin. Palju jäi veel sisse. See enesetõestamise janu oli kasvanud.
Esimesed kolm raundi möödusid ilma knockdownita. See tähendas lisaraundi. Seal tundsin, et olen rohkem kohal. Hingamine oli õige, rütm oli õige, liikumine tuli loomulikumalt. Ma olin aktiivsem ja teravam. Võitsin punktidega ning pääsesin edasi.
Noor poiss Eestist läheb võõrasse süsteemi ja võidab valitsevat meest tema enda kodus.
Tagantjärele mõeldes oli see suur võit. Mitte ainult tabeli mõttes, vaid ka minu enda sees. Noor poiss Eestist läheb võõrasse süsteemi ja võidab valitsevat meest tema enda kodus. Sellised asjad jätavad jälje. Sa ei pruugi seda kohe mõista, aga enesekindlus kasvab just niisugustest hetkedest.
Edasipääs ei tähendanud uut matši samal õhtul. Turniir oli üles ehitatud etappidena. -70 kg-s oli kuusteist meest ja meistriks saamiseks tuli aasta jooksul võita neli korda. See tähendas ootamist. Trenne, mõtteid ja ka üht matši kodumaal.
Minu esimene rematš Läti võitlejaga jäi viiki. Taaskohtumises sain tulemuse enda kasuks pöörata, ikka oma trumbi, low kickiga. Mees pidas matši lõpuni hämmastavalt sitkelt vastu, arvestades kui palju lööke ta taluma pidi.
Round 1– 28x, round 2 – 34x, round 3 – 31x. Kokku: 93x
Tatnefti veerandfinaal – 26. mai 2009.
Päev enne minu sünnipäeva. Sama linn. Sama jäähall. Aga seekord ei olnud enam seda tundmatuse tunnet. Teadsin juba, milline hommik seal on, milline õhk seal on, millised koridorid viivad garderoobi, millised areenile.
Vastaseks tuli Armen Israeljan Armeeniast. Vasakukäeline. Armeenia võitlejad on alati jätnud mulle mulje, et neil on tugev poks ja sitkus, mida on raske õpetada. Nad tulevad peale, töötavad kätega hästi, ei kao ära, ei murdu lihtsalt. Kui keegi oli Tatneft Cupil sees, siis see juba ütles midagi.
Ja ta oli vasakukäeline. See muudab palju rohkem, kui inimesed arvavad. Distants muutub. Nurgad muutuvad. Ajastus nihkub paigast. Harjumuspärased liikumised ei taba enam sama kohta samal ajal. Kui oled suurema osa ajast sparrinud paremakäelistega, siis vasakukäeline võib sind häirida rohkem, kui paberil tundub. Lisaks oli tal see Ida-Euroopa stiil – sisse-välja liikumine, teravad kombinatsioonid, rütmimuutused. Selles matšis oli ta parem, efektiivsem, kiirem ja tugevam seal, kus vaja. Kaotasin otsusega pärast lisaraundi ja sellega lõppes minu esimene Tatneft Cupi teekond.
Kui oled suurema osa ajast sparrinud paremakäelistega, siis vasakukäeline võib sind häirida rohkem, kui paberil tundub.
Ringis on võrdselt olulised nii keha kui ka meel
Hiljem mõtlesin vahel sellele, et ka esimene vastane oli tegelikult vasakukäeline. Aga miks see siis mind nii ei seganud? Arvan, et põhjus oli peas. Esimese matši eel olin tulnud otse Jaapanist ja sisemiselt valmis minema ükskõik kelle vastu. Kui vaimne seisund on õige, siis mõned tehnilised ebamugavused ei pääse nii sügavale naha alla.
Teises matšis oli vastane parem, aga kindlasti õpetas see ka midagi muud – ringi ei lähe ainult keha. Ringi läheb ka meel. Ja vahel otsustab just see, kummas seisus sa sinna astud. Tagasiteel panin võiduraha ümbrikusse. Siis raamatu vahele. Millegipärast raamatu kohvrisse, mis läks äraantava pagasi hulka. Koju jõudes oli ümbrik alles, aga raha enam mitte – palju õnne sünnipäevaks Edvin!
Mõni reis toob sulle medali. Mõnest reisist jääb sinuga mõni kibe nali. Mõne reisi väärtusest saad aru alles palju hiljem. Ometi tundus mulle siis, et see kõik oli alles algus…
- Edvini-Erik oma teekonnast: Vanem võitlusspordipublik Eestis võib nime Edvin-Erik Kibus juba mäletada. Noorem põlvkond võib-olla mitte. Seepärast tundub õige enne lugude algust korraks tutvustada – kes ma olen ja kust see teekond alguse sai. Kasvasin üles ajal, mil võitlussport alles otsis Eestis oma kohta. Aastate jooksul viis see tee mind ringidesse üle maailma – alates väikestest kodustest saalidest kuni rahvusvaheliste areenideni. Olen võidelnud organisatsioonides nagu Shootboxing, Thai Fight, King of Kings, Enfusion, Tatneft Cup, KunLun Fight, Fightcode, K-1, Nr.1 Fight Show ja Xplosion Fight Series ning astunud ringi rohkem kui kümnes riigis – Eestist ja Soomest kuni Tai, Hiina ja Jaapanini. Ringi olen jaganud mitmete maailma tippudega, nende seas Andy Souweri, Chahid Oulad El Hadji, Enrico Gogokhia, Yuri Bessmertni, Yassin Baitari ja David Teymuriga. Karjääri jooksul võitsin muu hulgas WKA Euroopa meistri vöö kikkpoksis, OneSongChai Baltikumi meistri tiitli Muay Thais ning Eesti Muay Thai meistritiitli. Aastatega on aga selgemaks saanud, et tiitlid ja rekordid räägivad vaid väikese osa sellest loost. Võitlusspordiga koos kasvamine tähendab tuhandeid treeninguid, vigastusi, kahtlusi, väikseid võite ja kaotusi – ning hetki, mis annavad põhjuse edasi minna. Täna elan ja tegutsen Tallinnas. Olen liikumisõpetaja lasteaias ning juhendan harrastajaid oma võitluskunstide stuudios Dojo. Võistlemisest olen kõrvale astunud, kuid võitluskunstid on endiselt minu igapäev. See on keel, mille kaudu ma liigun, õpetan ja ennast väljendan. Just sealt sündiski mõte need lood kirja panna. “Kibuse teekond” ei ole ainult tagasivaade sportlaskarjäärile. Need on nopped ühe võitleja teekonnalt.
Kristi Zirk
Veebiarendaja, portaali haldur
Grete Kägo
Toimetaja
Monika Kuzmina
GoodFight looja, võitlusspordi austaja
info@goodfight.ee
