EESTI MUAY THAI LIIGA I Miks võiksid naised poksiga tegeleda?

Juba sellel laupäeval, 20. aprillil toimub Arigato spordiklubis Eesti Muay Thai Liiga järgmine etapp. Kui veel mõni aeg tagasi oli poks pigem meeste spordiala, siis tänapäeval tegelevad sellega ka mitmed naised. Miks aga naistele poks meeldib ja miks nad sellega tegelevad?

Taipoks annab juurde palju enesekindlust

Muay Thai maailmameistrivõistlustelt pronksmedaliga tagasi tulnud Brigitta Vaab tõdes Goodfight podcast`is, et poleks esimesest suurvõistlusest kohe medalikohta oodanud, aga jäi kokkuvõttes väga rahule ja tänas oma treenereid ja Kevin Rennot, kes ta sinna viis.

Brigitta Vaab. Foto: GoodFight

Vaab ütles, et pole vist kunagi läinud ringi nii rahulikuna kui seal. „Mul ei olnud mitte mingit pinget, hingasin rahulikult ja kui tuli mingi närv, siis mõtlesingi, et ma teen ainult seda, mida ise naudin. Miks mul peaks sellepärast närv sees olema? Alati mõtlesin ka, et vastane kindlasti kardab rohkem. Enesekindlalt peale minna ja nii need võidud tulevad,“ peab ta oma võidu saladuseks.

Vaab on suurema osa oma matše võitnud, aga mõned ka kaotanud. „Kaotused annavad mulle rohkem motivatsiooni kui võidud. Kui ma seekord ei suutnud, siis järgmine kord ma teen selle topelt tagasi!“ rääkis ta kaotustest.

Kaotused annavad mulle rohkem motivatsiooni kui võidud. Kui ma seekord ei suutnud, siis järgmine kord ma teen selle topelt tagasi!

Neiudele soovitab Vaab tegeleda võitlusspordiga enesekindluse kasvatamiseks. Ta tõdes, et paljud neiud ei ole oma kehaga rahul ja ei hinda ennast. Taipoks ja üldse võitlussport annab juurde palju enesekindlust. Pärast trenni tunned end palju paremini.

Vaab tõi välja ka 3 nõuannet, kuidas olla edukas poksija:

• Vaab usub, et kõige olulisem on kirg ala vastu. Et naudid seda, mida teed ja ringis olemist.
• Oluline on ka sihikindlus. Ta kirjeldab, et tal on siht silme ees nii, et naudib ringis võitlemist ka siis, kui kaotab.
• Ja muidugi distsipliin, et lähed trenni, mis ka ei oleks. „Ära leia vabandusi, miks mitte trenni minna! Alati saad minna,“ paneb ta südamele.

Poks õpetab mitte alla andma

Treener Andra Aho on taipoksiga tegelenud juba alates 2011. aastast ning treener olnud 2016. aastast. Tema sportlike saavutuste nimekiri on muljetavaldav: ISKA Euroopa Meister taipoksis 2014, WAK-1F Euroopa Meister 2014, Eesti Meister Kikkpoksis 2015, IFMA Royal World Cup hõbemedal, Baltic Muay Thai Open 2017 kuldmedal, FISU taipoksi üliõpilaste Maailmameister 2018.

Andra Aho oli üks naistest, kes naisi tõenäoliselt Muay Thai juurde tõi. Aho meenutas Goodfight podcast`is, et võistlustel ei olnud tollal palju naisvõistlejaid ja nad õega olid ühed vähestest, kes sellega tegelesid. Nüüd on asi kõvasti paranenud – on isegi noortegruppe, kus tüdrukuid on rohkem kui poisse.

Monika Kuzmina ja Andra Aho. Foto: GoodFight

Aho esimesed ristsed olid ka Muay Thai Liigal. Ta mäletab oma esimest matši selgelt. See oli 2014. aasta veebruaris ja Kevin Renno helistas talle päev varem, et kas ta saab homme võistelda. Aho oli selleks ajaks tegelikult juba tükk aega tahtnud võistelda, kuid vastast ei leidnud. Ta ütles, et oli iseenesest valmis, aga polnud valmistunud sellisel kujul võistlemiseks.

Ta lisas, et kui oled järjepidevalt kogu aeg trenni teinud, siis võtadki pakkumise vastu ja annad endast parima. Muud ettevalmistust teha ei saagi.

Küsimuse peale, kas ta treenerina tunneb ära noored, kellel on mingisugune eriline särts, kes võiks ringi minna ja maailmas tegusid teha, vastas Aho, et inimesed on väga erinevad. Mõni saab kiirelt tehnikast sotti, teisel läheb natuke rohkem aega. Viimased võivad aeglasemalt areneda, aga saada väga heaks. „Kui sa ei lõpeta, mida sa teed, on võimalus heaks saada,“ ütles ta.

Andra Aho. Foto: KRVA

Aho arvas, et tema pikaajalise edu tagas järjepidevus ja soov saada parimaks. Andra visualiseeris ennast Eesti parima naistaipoksijana juba siis, kui oli veel üsna algaja – see oli tema suurim soov ja ta töötas selle nimel. „Loomulikult aitab tohutult kaasa ka see, kui naudid seda, mida teed. Mina olen algusest peale poksimist armastanud ja pidanud seda väga huvitavaks, mis on kindlasti hoidnud mind järjepideva ja pühendununa.“

Aho rääkis, et tema moto on temaga kaasas käinud võistlemise algusest peale. „Ma ei anna mitte kunagi alla. Olgu kui raske tahes ja kui väga ma seda matši ka lõpetada poleks soovinud, siis minu eneseväärikus pole lubanud mul mitte kunagi alla anda ega ise matši lõpetada. Kui ma selle alustasin, siis pean selle lõpuni tegema ja sellest pole mitte mingit taganemist. Võimalik, et ma olen liiga uhke, et lubada endal alla anda. Arvan, et ka see moto või teadmine minus, et ma ei anna alla, viis mind sportlasena edasi ja õpetas asju lõpuni viima, mis siis et on halb ja raske – see tugevdab vaimu.“

Poksiga tegelemine muudab julgemaks

Lisette Teiva rääkis Goodfight`ile antud intervjuus, et kui ta oli väike, ei lubanud ta ema tal spordiga üleüldse tegeleda. Ema muretses, et ainus tütar võib haiget saada. Tema lapsepõlv möödus 7 aastat muusikakoolis õppides. „Mingil hetkel otsustasin, et mulle aitab – ma tahan spordiga tegeleda!“ sõnas ta. Ja mitte lihtsalt spordiga, vaid ema „suureks õuduseks“ poksiga.

Lisette Teiva. Foto: Erakogu

Emale ei öelnud neiu midagi, vaid pani end kirja treener Villu Nurmoja juurde. Nüüdseks on ema tütre hobiga leppinud. Teiva rõhutas, et võitlussport pole vägivald ega ohtlik sport, vaid aeroobne üldfüüsiline treening.

Võitlussport pole vägivald ega ohtlik sport, vaid aeroobne üldfüüsiline treening.

Poks on teda muutnud tema sõnul julgemaks ja 4 korda nädalas trennis käimine on kasvatanud distsipliini. Ka tänaval kõndida neiu üldse ei karda. „Mu kaal on küll väike, aga oskused ikkagi olemas. Ma oleks valmis ja ei jääks ohvripositsiooni,“ selgitas ta.

Teiva julgustas, et poksiga võiks tegeleda rohkem tüdrukuid. Vigastusi tema sõnul küll karta ei maksa, jalgpallis on neid rohkem, poks on palju turvalisem.

• Lisainfot sündmuse kohta leiad Facebooki lehelt.