Ismail Haideri. Foto: erakogu

UFN RAKVERE! Afganistanist pagenud poksitšempion Ismail Haideri: meie riigis on inimelul väike väärtus

10. november 2023 | Underground Fight Night, Uudised

Ismail Haideri on sündinud ja kasvanud Afganistani pealinnas Kabulis. Ta on oma perega elanud läbi palju traagikat ja näinud asju, mis meie kultuuriruumis tunduvad hoomamatud. Ta pages Afganistanist, sooviga viia oma perekond ohutusse kohta. Afganistanis edukas tšempion astub ringi 9. detsembril Undergound Fight Nightil, eesmärgiga tõestada iseendale ja oma uuele kodule, Eestile, et saab hakkama.

Ta on oma perega elanud läbi palju traagikat ja näinud asju, mis meie kultuuriruumis tunduvad hoomamatud.

Ismail Haideri. Foto: erakogu

Poksiga tegelema inspireeris isa

Ismail on pärit suurest perekonnast – isa, ema, 5 venda ja 2 õde. Tema isa pidas toidupoodi ja kui poiss polnud koolis, käis ta isal poes abis ja treenis iga päev. Just isa on tema suur eeskuju ja mentor – omal ajal osavat maadlejat üritasid paljud murda, aga ei suutnud.
Isa inspireeris ka Ismaili tegelema spordiga ja kõvasti treenima.

Ismail Haideri. Foto: erakogu

Ismail alustaski maadlusega, 14-aastaselt hakkas aga tegelema poksi ja MMA-ga. Nüüdseks on ta poksinud üle 15 aasta.

Afganistanis on inimelul väike väärtus

Perekonda on tabanud mitmed tragöödiad, et viiest vennast on praeguseks alles vaid kolm. Üks vend tulistati ootamatult surnuks, kui pere oli usutalitusel.
Teine vend on kadunud ja pole teada, kas ta on elus või surnud. Ismail räägib, et ka vend oli sporditšempion, kes Afganistanis suuri võite saavutas. Paljud olid tema saavutuste peale kadedad. Ta oli edukas spordis ja just loonud perekonna – tema tütar oli vaid 1-aastane, kui ta kadus. Nüüdseks on tütar 12 ja isast pole endiselt mitte midagi kuulda. Pere hoiab ikka kokku ja kadunud venna naine ja laps elavad vanemate juures. „Mu vend oli hea inimene. Ta ei teinud kellelegi midagi halba,“ ütleb ta.

Üks vend tulistati ootamatult surnuks, kui pere oli usutalitusel. Teine vend on kadunud ja pole teada, kas ta on elus või surnud.

Ismail ütleb kibedalt, et Afganistanis on ainus asi, millel väärtust ei ole, inimelu. Selliseid asju juhtub seal alatihti. Enesetapupommitajad koolides, ülikoolides, spordisaalis. Alles hiljuti plahvatas spordikeskuses pomm, kus hukkus mitu väärt sportlast.

Afganistanis on ainus asi, millel väärtust ei ole, inimelu. Alles hiljuti plahvatas spordikeskuses pomm, kus hukkus mitu väärt sportlast.

Ismail Haideri. Foto: erakogu

Teekond ohutusse

2021. aastal kukkus kokku Afganistani valitsus ning inimeste elu läks veelgi keerulisemaks. Ismail tunnistab, et ta kartis, et ka temaga võib minna nii nagu vendadega. Ta võttis vastu otsuse kaitsta ennast ja oma perekonda, et nad Afganistanist päästa.

Praegu on tal käes 3-aastane elamisluba ja ta otsib tööd – praegu ei olegi oluline, millist tööd, peaasi, et oma elu taas üles ehitama hakata.

Ta sai 4 kuud tagasi võimaluse tulla Eestisse. Praegu elab ta põgenikekeskuses ja ootab, et saaks Eestisse tuua esmajärjekorras oma naise ja kaks last. „Praegu mind aitab Eesti valitsus ja dokumendid on menetluses, et nad siia tuua,“ räägib ta.

Ta ütleb, et põgenikekeskuses käitutakse nendega väga hästi, aga muidugi tahab mees võimalikult varsti oma elu peale minna. Praegu on tal käes 3-aastane elamisluba ja ta otsib tööd – praegu ei olegi oluline, millist tööd, peaasi, et oma elu taas üles ehitama hakata.

Ismail Haideri. Foto: erakogu

Oma tulevikku loodab ta näha ikka Eestis. „Olen õnnelik, et olen riigis, kus minust peetakse lugu ja mind ümbritsevad head inimesed,“ ütleb ta.

Ismaeli moto – ole alati valmis!

Suurima erinevusena Eesti ja Afganistani vahel toob Ismail välja, et Eestis on inimlikkus. Siin on kõik väärtuslikud ja neil on õigused. Afganistanis, eriti kui kuulud vähemusse, pole sul mingit väärtust.
Kohaneda ei olnud mehel raske. Ta tänab selle eest eelkõige lahkeid inimesi, kes teda ümbritsevad. Eriti oma treenerit Sten Aru, kes teda palju aidanud on. Inglise keelt Ismail kahjuks ei oska, nii et peab suhtlemisel toetuma sõbra abile. Küll aga on ta võtnud eesmärgiks saada selgeks eesti keel.

Suurima erinevusena Eesti ja Afganistani vahel toob Ismail välja, et Eestis on inimlikkus. Siin on kõik väärtuslikud ja neil on õigused. Afganistanis, eriti kui kuulud vähemusse, pole sul mingit väärtust.

Tal on hea meel, et ta saab Eestis jätkata poksiga. Afganistani ja Eesti poksimaastik niiväga tema sõnul ei erinegi. Aga suur erinevus on see, et Eestis on palju naispoksijaid. Enne Talibani tulekut tegelesid tema sõnul ka paljud neiud poksiga, ka paljud tema sõbrad. Aga pärast Talibani pole neil õigust isegi koolis käia. Naistel on Afganistanis tema sõnul eriti raske.

Ta ütleb, et oli Afganistanis enda tiimi tšempion. Ta unistab Eestis elades võidelda nii riiklikel kui rahvusvahelistel võistlustel, et Eestit esindada. Praegu treenib ta Underground Fight Night’iks kõvasti. Küsimuse peale, mis on tema moto, vastab Ismael – ole alati valmis!

Vaata veel