Sarja seitsmendas osas räägib Edvin-Erik Kibus sellest, mida võitlussport kehaga tegelikult teeb – mitte ainult hetke ringis olles, vaid aastate jooksul. See on lugu vigastustest, harjumisest ja piiridest, mis nihkuvad märkamatult ja järsku saad aru, kui kaugele oled läinud.
Tipptasemel võistlemine pole tervisele kasulik on arusaam, milleni ma ei jõudnud koheselt, vaid ajapikku – läbi kogemuste, löökide ja hetkede, mis saavad tähenduse alles hiljem.
Mälestused, mida saab numbriliselt kokku lugeda
Hiljuti käisin nina-kõrva-kurgu arsti juures, et uurida, kas kvalifitseerun ninavaheseina operatsiooniks ehk septoplastikaks – sellega sirgestatakse nina vahesein ja seeläbi paraneb ka läbi nina hingamine. Õnneks osutus vastus positiivseks ja esimene pakutud aeg oli 27. aprill. See kuupäev on minu jaoks alati kuidagi erilise tähendusega olnud ja ma ei hakanud pikalt mõtlema – ütlesin kohe “jah”. Huvitaval kombel tõi see “jah” korraga meelde terve rea mälestusi.
Foto: erakogu
Kui ma oma esimesse taipoksi trenni läksin, ei teadnud ma täpselt, kuhu see teekond viib. Küll aga teadsin, et tahan ühel hetkel minna Taisse – seal treenida ja ka võistelda. Teadsin, et tahan just seal teha ka oma esimese tätoveeringu. Ja kuskil taustal oli veel üks vaikne mõte – kui see kõik ükskord läbi saab, siis lasen oma nina korda teha.
Profina harjud ära, et ühel päeval on nina paistes, teisel päeval silm sinine ja keha valutab peaaegu kogu aeg kuskilt.
Aastate jooksul on mu nina saanud pihta rohkem kui korra. Ka paistetused, sinikad, lõikehaavad on osa võitleja elust. Profina harjud ära, et ühel päeval on nina paistes, teisel päeval silm sinine ja keha valutab peaaegu kogu aeg kuskilt. Nagu Floyd Mayweather ütleb: “It comes with the territory” ehk maakeeli: “See käib asja juurde”.
Kunagi lugesin ka kokku, mitu õmbluspistet mul vasaku kulmu peal on olnud – lausa 72 – justkui üks piste iga matši kohta. See pole siin mingi täppisteadus, aga kujundlikult ütleb see nii mõndagi.
Katkine nina – need eredad unustamatud hetked
Üks neist oli avatud sparring, mis on minu jaoks on alati olnud koht, kus õppida, mitte kellelegi midagi tõestada. Ma ei tee näiteks trennis põlvelööke pähe, ammugi mitte hüppega, küll aga kuuluvad need matši juurde.
Sel päeval oli mul kiiver peas ja isegi ninakaitsmega raam ees. Muuseas, ma olin oma paarilisest kergem. Läksime klintši ja järgmine hetk oli see, kus sain hüppega põlvelöögi otse näkku. Vaatamata kaitsmele sain korraliku tabamuse: ninast hakkas verd jooksma ja tundsin, et midagi läks katki. Hiljem sain sellele traumapunktis kinnitust, mu nina oli murdunud.
Foto: erakogu
Teine sarnane hetk meenub mulle ka, see juhtus kolm nädalat enne viimast matši. Enne võistlust toimus viimane sparring ja mingil põhjusel kipub just seal midagi juhtuma. Kiiver oli mull küll peas, aga seekord ilma ninaraamita. Liikusin palju, üritasin tempot vahetada ja teha vastase jaoks kõik võimalikult ebamugavaks – tundub, et kõik töötas. Ja siis sain pöörde pealt küünarnukiga otse ninna, käis “raks”, silme eest lõi korraks valgeks ja siis tundsin, kuidas nina läheb soojaks. Mingit valu ma ei tundnud, kuigi verd tuli palju. Tegu oli õnnetu juhusega.
Peeglist vaatas mulle vastu viltuse ninaga mees, seda katsudes tundsin krudinat, mis kinnitas, et tegu pole pelgalt põrutusega. Kiirabi viis mu traumapunkti ja sain kiire hinnangu: röntgenit pole vaja, ninaluu on katki. Haava sulgemiseks tuli teha viis õmblust. Samal ajal oli mu peas vaid üksainus mõte – võistluseni on jäänud kolm nädalat.
Võitlejahing on minus alati olnud natuke tugevam kui keha.
Enda peas otsustasin olukorda lihtsalt ignoreerida, ütlesin kõigile, et tegu on väikese põrutuse- ja väikese haavaga. Koos selle otsusega läks ka fookus õigesse kohta – oluline on matš ja soovisin selle teha nii hästi kui võimalik. Võitlejahing on minus alati olnud natuke tugevam kui keha.
Keha harjub kõigega, ka valuga
Kui ma nüüd aega tagasi kerin, siis esimesed valusad õppetunnid ei tulnudki tegelikult näost, vaid jalgadest, täpsemalt säärtest. Löögid jalgadega olid alguses ebamugavad, kuna iga blokk ja iga kontakt andis kohe tunda – keha polnud veel harjunud ja justkui püüdis mulle öelda, et see pole normaalne.
Kui treeningust sai eluviis: poksikoti löömine, paarisharjutused, samade liigutuste kordamine ikka ja jälle – alles siis hakkas muutus tasapisi toimuma ning keha kohanema. Sääred muutusid tugevamaks, vastupidavamaks. See, mis alguses tundus valus ja võõras, muutus ajapikku lihtsalt tavaliseks osaks elust.
Foto: erakogu
Niisamuti vajas harjumist kaitsmeteta võistlemine, see tundus alguses võõras, aga mitte kauaks. Keha õpib, kohaneb ja tuleb sinuga kaasa.
Põnev on samas see mittepüsivus, nii kui teed pausi, tuleb tundlikkus tagasi: nahk muutub õrnemaks, löögid tunduvad jälle ebamugavamad. Keha peab meeles vaid senikaua, kuni sa seda harjumust hoiad.
Keha peab meeles vaid senikaua, kuni sa seda harjumust hoiad.
Sama kehtib ka mujal, näiteks hingamises. Üks ninapool oli mul praktiliselt kinni, ninavahesein viltu, aga kuna see juhtus tasapisi, siis ma lihtsalt kohanesin. Alles nüüd, kui operatsiooni aeg on paigas, saan aru, kui kaua ma tegelikult poolikult hingasin.
Arsti juures tulid jutuks ka kõrvad, kuna mu kuulmekiled olid küll terved, kuid armistunud. See pani mõtlema, mitu korda need tegelikult katki on läinud, ilma et ma oleks sellele mingitki tähelepanu pööranud. Ma tean hästi tunnet, kui löök vastu kõrva maailma tummaks muudab, heli kaob ja tasakaal lööb kõikuma. Mõnikord tuleb see kohe tagasi, mõnikord väikse viivitusega. Need on vigastused, mida kõrvalt ei näe. Aga keha mäletab.
Näiteks Hollandis võitlesin vasakukäelise poksija vastu. Olgu öeldud, et kui omavahel kohtuvad vasaku- ja paremakäeline, muudab see tervet mängu, selle nurki, distantsi ja ajastust. Vastane tunnetas väga hästi ja mina muudkui pressisin peale. See oli matš, kus määravaks said tahtejõud ja vastupidavus. Nelja raundiga saime tulemuseks viigi.
Foto: erakogu
Pärast matši oli pilt üsnagi julm: õmblused mõlemal silmalaul, nina paistes ja üks kõrvakile katki. Need hetked jäävad kehasse kauemaks kui paberil olev tulemus.
Võitlusspordi ohtlikkus versus muud spordialad
Paljudele tundub võitlussport lihtsalt löömine ja sellest on lihtne teha järeldus, et see on vägivald. Minu jaoks pole see nii kunagi olnud. Minu silmis on vägivald see, kui teed kellelegi midagi, mida ta pole nõus vastu võtma. Võitlussport on kokkulepe koos reeglite, austuse ja ettevalmistusega. Keegi ei astu ringi teadmata, mis teda seal ees ootab. See keskkond seal on hoopis teistsugune, kui see kõrvaltvaatajale paistab.
Foto: erakogu
Olen näinud tõsiseid vigastusi ka aladel, kus löök pole ala osa. Näiteks olen rääkinud korvpalluriga, kellel on olnud rohkem ninaluumurde ja õmblusi kui mul ja seda seetõttu, et korvpallis ei olda selleks valmis, kuid võitlusspordis sa oled. Valmis.
Kui ma võrdlen võitlussporti motospordiga, siis ausalt öeldes tundub see mulle palju ohtlikum, sest kui seal midagi mööda läheb, on pilt üldiselt väga halb. Võitlusspordis on ekstreemsed lood pigem siiski erandid.
Foto: erakogu
Minu enda teekond on olnud pigem tavaline, isegi võiks öelda “klassika!”: põrutused, sinikad, lõikehaavad, ninaluumurrud ja üks kehv kukkumine trennis, kus libisesin märjal pinnal ja küünarliiges läks paigast. Lisaks muidugi need väikesed asjad, mida kõike enam ei mäletagi.
Treenerina olen taipoksi näinud ka teisest küljest. Harrastustasemel ning kontrollitud keskkonnas pole ma näinud tõsiseid vigastusi. Risk on loomulikult alati olemas, aga seda saab teadlikult maandada. Kui tead täpselt, mida teed, oskad ka riski vähendada.
Foto: erakogu
Kokkulapitud mees
Täna ma enam ringi ei lähe, vaid võin pisut naljaga pooleks öelda, et hakkan end “kokku lappima”. Esimene samm on tehtud ja 27. aprillil ootab mind ees ninavaheseina operatsioon. Tegelikult, kui mulle otsa vaadata, pole justkui midagi näha. Ei neid saadud lööke, ei õmblusi. Ma teen selle üle vahel ka nalja, eriti siis kui midagi meelest läheb: “Poksija pea!” Kuigi tegelikult olen ma siin, mõeldes ja analüüsides, mälupilte kokku pannes. Ja ehk see ongi olulisim osa teekonnast. Mitte ainult löökide vastuvõtmine, vaid ka õppimine, kohanemine ja kasvamine.
Foto: erakogu
Septoplastika pole minu jaoks lihtsalt protseduur, vaid ringi sulgumine. Vaikne kokkulepe iseendaga, mis sai kunagi ammu tehtud.
Ma kannan neid arme uhkusega. Need pole lihtsalt jäljed nahal, vaid nagu kaart minu teekonnast. Iga piste, iga märk räägib oma loo. Nagu ühes loos öeldakse: “I wear my scars like rings on a pimp.” – armid pole häbi ega nõrkus, vaid justkui ehted, mis on tehtud saavutustest, kogemustest ja kõigest läbielatust.
Kristi Zirk
Veebiarendaja, portaali haldur
Enriika Vunk
Toimetaja
Monika Kuzmina
GoodFight looja, võitlusspordi austaja
info@goodfight.ee
