Number One Fight Show’l esindatud võitlusstiilid sõltuvad karismaatilistest sportlastest

Tondiraba jäähallis toimub 7. augustil järjekordne võitlusspordiüritus sarjast Number One Fight Show, mille peakohtumises teevad kikkpoksimatši Maikel Astur ja prantslane Samuel Dbili.

Sarja korraldab Igor Šinkevitš, kelle nooruses näidati kinos selliseid imelisi võitlejaid nagu Bruce Lee, Jean-Claude Van Damme, Jackie Chan. „Vaatasime filme ja soovisime olla nende moodi,” meenutab Igor.

Šinkevitš on treener 1991. aastast. 1998. aastal asutas ta klubi Garant. Ta on korduvalt valitud Eesti parimaks kikkpoksi- ja tai poksi treeneriks, sealhulgas parimaks noortetreeneriks. 2007. aastal asutas ta Eesti Muay Thai Föderatsiooni ja korraldas esimese võitlusspordiürituse K1 Gladiators.

„Esimest üritust korraldades polnud meil muidugi kogemusi. Tahtsin lihtsalt, et Eesti võitlejatel oleks väljund võistelda mingite välismaalastega. Kaubamärk polnud minu, vaid Leedu oma. Pärast seda on meie korraldus hoopis teistsugune. Olen proovinud võtta parimatelt: Madalmaad, Saksamaa, Ameerika, Tai. Loeb see, milline on saal, ring, muusika, heli, valgus, eriefektid. Võin uhkusega öelda, et Eestis on kvaliteedimärgiga üritus. Oleme paremad kui konkurendid, kes on proovinud Eestis üritusi korraldada. Number One Fight Show on Made In Estonia. Ütlen seda patriootlikult. Meie sarjas võistlevad parimad Eesti võitlussportlased parimate välismaa võitlussportlastega,” sõnab Šinkevitš, kes esimese Number One Fight Show’ tegi 2013. aastal.

Läbirääkimisi on kõigi välismaalastega kerge pidada. „Me ostame neile lennukipiletid, läheme lennujaama vastu, paneme hotelli, toidame, maksame honorari – kellel peaks olema midagi selle vastu? Võitlejad tahavad ise meile tulla,” ütleb Šinkevitš.

Keeruline on kõige säravamate tähtedega. Üks näide on Jeff Monson, kes lubas tulla, aga jättis tulemata. „Meie sarjas toimuvad kõige huvitavamad kohtumised. Võitleja ise võib olla huvitav, aga miski takistab, näiteks makstakse vähe raha, ja ta ei tee huvitavat matši. Me otsime adekvaatseid sportlasi, kellega saab äri ajada,” lausub Šinkevitš.

Kuna ta on Eesti Muay Thai Föderatsiooni president, tahaks ta Eestisse tuua Tai võitlejaid, kuigi Tai asub kaugel ja sealt sportlasi siia kutsuda pole mugav. Lihtsalt hetkel pandeemiaga pole õige aeg.

Tänavu Eesti meistrivõistlused tai poksis toimusid, kuigi pandeemia tõttu oli see keeruline. Tase oli siiski hea ühel lihtsal põhjusel: kuna Eestis eksisteerib spordiklubi Garant, kus treenib suur hulk inimesi, on sisekonkurents väga tugev. Lisaks osalesid võistlejad Lätist ja Leedust ja korraldati kõrgetasemeline võistlus.

„Noored on meil väga tublid. Üks neist on Danila Subatšuss. Väga ilusa tehnikaga, julge. Tema vastane 7. augustil on Baissangur Semijev (Leedu). Artjom Tretjak võitis tai poksi MM-il Türgis pronksmedali. Meisterlik võitleja. Vastu astub talle Number One Fight Show’l Konkiro võitleja Ilja Stepanov. Ka Nikita Isopesko on noor mees, kes võistleb soojendusmatšis. Vägeva hingega. Nemad on Eesti kikkpoksi tulevik,” usub Igor.

Number One Fight Show’l esindatud võitlusstiilid sõltuvad karismaatilistest sportlastest. Kui on huvitavaid sportlasi, tehakse ka poksi- või vabavõitlusmatše. Poksis on selliseid sportlasi vähem. „Amatöörpoks erineb palju profipoksist. Kui poksija demonstreerib tõeliselt kaunist profipoksi, siis me võtame sellise inimese. Sama lugu on vabavõitlusega. Kahjuks Eestis praegu neil aladel isiksusi pole. Mõni on juba lõpetanud, teine aga pole veel ere. Ootame ja jälgime neid huviga,” lausub Igor.