Iga teine inimene vajab rohkem magneesiumi, kui toiduga saab

Üsna hästi teatakse, et magneesiumivajadus on suurem spordiga tegelejatel ning raseduse ja imetamise ajal, aga lisaks neile vajab seda mineraalainet tavapärasest rohkem palju laiem elanikkond.

Suur-Pärnu Benu apteegi proviisori Aleksandra Sauskina sõnul on magneesium üks olulisematest mineraalidest, mis reguleerib paljusid biokeemilisi ja füsioloogilisi protsesse. “Inimese organismis on magneesiumi umbes 25 grammi, mis on ühe mineraalaine jaoks suur kogus. Umbes 60 protsenti sellest paikneb luudes, 25 protsenti lihastes ning lisaks leidub magneesiumi veres ja veidi igas rakus. Keskmise organismi päevane magneesiuminorm on 5 milligrammi iga 10 kilo kehamassi kohta,” räägib Sauskina ja lisab, et kuigi teoreetiliselt peaks magneesiumivajadus mitmekesise toiduga kaetud saama, siis uuringud on näidanud, et sellest enam ei piisa.

Ühelt poolt on magneesiumisisaldus toidulaual vähenenud muldade vaesumise ja väetiste kasutamise tulemusena, teisalt viib magneesiumi organismist välja rafineeritud õlide ja suhkrute, kofeiini ja alkoholi tarvitamine.

Magneesium aitab sooritusvõimekust kasvatada

Magneesiumil on otsene mõju sportlaste sooritusvõimekusele. Ühe teadusuuringu tulemused näitasid, et triatleedid, kes võtsid sportlastele soovitatud koguses magneesiumit nelja nädala jooksul, said paremaid tulemusi kõigil kolmel alal ning jooksid, ujusid ja sõitsid jalgrattaga kiiremini kui võistlejad, kellele manustati platseebot.

Sportlaste jaoks sobitatud 10-20 protsenti suurem magneesiumiannus aitab parandada metabolismi efektiivsust ja vähendada tippkoormuse pulsisagedust.

Ettenähtust suuremad annused efekti ei anna. Kõik selleteemalised uuringud näitavad, et magneesiumi tarvitamisega saab positiivseid muutusi siis, kui magneesiumikogus on eelnevalt organismis olnud alla normi ja jõuab lisatud doosiga normini. Liiga suured annused magneesiumit koormavad neerude tööd ja tekitavad kõhulahtisust.

Ühekordsest magneesiumiannusest pole kasu

Ühekordsest magneesiumiannusest muutust loota ei maksa. Esmase kuuri kestvus peaks olema vähemalt kaheksa nädalat. Parema imendumise tagavad mitu madalamat doosi päevas, mitte üks suur annus korraga.

Eelkõige sõltub imendumistase organismi puudujäägist: kui magneesiumi on organismis vähe, siis tase võib ulatuda 80 protsendini, samas kui magneesium on normi piires, siis imendub ainult 25 protsenti ja ülejääk põhjustab kõhulahtisust. Imendumist segab ka suur kaltsiumikogus.

Inimorganism omastab hästi erinevaid magneesiumiühendid, mis on saadaval toidulisanditena. Ent siiski on orgaaniliste soolade omastamine parem kui mitteorgaanilistel. Orgaaniliste sooladega magneesiumilisandit tuleks manustada toiduga. Mineraalvett tuleks kõigil neil, kel magu on terve ja pole gastriiti ega maohaavandit, juua enne toidukorda. Magneesiumoksiidipõhiseid toidulisandeid soovitakse võtta pärast söömist.

Vereanalüüs pole magneesiumi puudujäägi tuvastamiseks piisav

Kuna suurem osa magneesiumi tagavarast asub luudes ja lihastes, siis vereanalüüsiga magneesiumitasemest piisavat infot ei saa. Pigem tuleks pöörata pilk toitumisele ja meenutada, kas menüüs on olnud piisavalt magneesiumirikkaid toiduaineid: avokaadot, musti ube, seemneid (eriti kõrvitsaseemneid), tumedat šokolaadi, pähkleid, tofut, rasvast kala, banaani, lehttaimi ja täisteratoite.

Lisaks toitumisele tuleks läbi mõelda, missugune on inimese spordikoormus, vee ja ravimite tarbimine ning selle põhjal hinnata oma magneesiumivajadust. Organism ise viitab oma vajadustele isuga teatud toitude vastu.

Suur magneesiumi puudujääk võib avalduda ka lihaskrampide või kõhuvaluna. Magneesium osaleb lihaste lõdvestamise protsessis. Kui seda elementi ei piisa, ei suuda lihased lõdvestuda. Madal magneesiumitase võib olla kõrge vererõhu, südame rütmihäirete ja peavalu, aga ka stressi ja unehäirete põhjustajaks. Lisaks pärsib magneesiumi puudujääk koormusejärgset taastumist ja kaalulangetajatel kilode kaotamist.