Tõnissaar: mõne jaoks tähendab sport olümpiamedalit, teise jaoks võimalust õppida end liigutama

Tublisid spordipoisse ja –tüdrukuid on Englases palju, mitu neist astuvad üles ka detsembris Eesti vabavõitluse meistrivõistlustel.

Samuti on palju neid, kes võistlusareenile (veel) jõudnud ei ole, kuid on alates trenni tulekust teinud suured sammud edasi oma füüsise, tervise ja vaimsete oskuste osas. Kõik, kes on tulnud trenni ja suudavad järjepidevalt kohal käia, pingutavad, et end ületada ja suudavad vastasega üks ühe vastu võitluses lahingu anda, väärivad kiitust.

“Mõne jaoks tähendab sport olümpiamedalit, teise jaoks võimalust õppida end liigutama ja võib-olla ka koolikiusajatele vastu astuda – mõlemad eesmärgid nõuavad pingutamist ja eneseületamist,” ütleb Englase treener, ESVL-i üks juhte ja endine Eesti parim vabavõitleja Ott Tõnissaar.

Ott, kui meelitada uusi treenijaid oma trenni, siis milliste sõnadega?
Ma arvan, et iga spordiklubi peaks need sõnad enda jaoks ise välja mõtlema. Kui mõelda laiemalt “Miks vabavõitlus?”, siis on see väga mitmekülgne ja vaheldusrikas spordiala. Kui treener on hea ja pädev, siis saab laps vabavõitlustrennis selgeks väga palju põhioskusi ja –liigutusi, mis ka muudel spordialadel vajalikud. Samamoodi on siin rutiin raskem tekkima, sest ühel või teisel moel on menüüs kõik teised võitlusspordialad ja lisaks ka väga mitmemetahuline üldfüüsiline treening.

Miks on vabavõitlus ohutum kui poks?
Kui võtame ette võistlusreeglid, siis vabavõitluses on alla 18-aastastel keelatud igasugused löögid pähe. See on juba väga suur erinevus. Muus osas – kuna vabavõitluses on matši lõpetamiseks oluliselt rohkem võimalusi kui poksis, kus ainus eesmärk on käelöögid pähe ja kehasse, siis puht statistiliselt võttes saadakse kogu karjääri jooksul seetõttu pihta ka vähemate löökidega. Kui rääkida spordispetsiifilisest ülekoormusest, siis vabavõitluse mitmekülgsus on mõneti eelisseisus ka siin – tööks on vaja kasutada rohkem erinevaid kehaosi ja liigutuste varieeruvus on suurem. See tähendab, et koormus, mis langeb kogu protsessi jooksul ühele konkreetsele kehaosale (n: liigesele), on väiksem. Samas on ka meil kitsaskohti – sparring väikeste kinnastega põhjustab nii mõnigi kord rohkem väiksema skaalaga vigastusi, mis poksikindaga oleks olemata.

Kui suurt rolli austus vabavõitluses mängib? Mida arvata Ratchasingi teost?
Mängib, ja ei mängi ka. Ma arvan, et see on suurem küsimus kui ainult vabavõitluse kohta.
Arvan, et tervitamine ja viisakused vahetatakse enne esimese raundi algust (ja peale raundi või matši lõppu) ning et kõik oleks kõigile üheselt selge, siis võiks peale kohtuniku stardimärguannet olla igasugune säärane tegevus keelatud. Suurel osal juhtudest on see kena viisakus, aga on ka olukordi, kus kindaandmise kohustusele vastamine võtab ära üllatusmomendi ja mõne olukorra, mida võitleja igal muul juhul tegelikult ära kasutaks. Ratchasingi teole siinkohal mingit hinnangut ei anna, sest ma ei tea selle tagamaid.

On Englases mõni õpilane, kes tuleb treenima esimesena ja lahkub viimasena? Eestis vist pole nagu USA filmides, et poksisaal on päev läbi kõigile avatud. On ranged kellaajad ja grupid?
Selliseid õpilasi võib meie saalis ühe käe sõrmedel kokku lugeda küll. Treeningud toimuvad tõesti kindlates gruppides ja kellaaegadel, samas võistlejategrupil on viis treeningut nädalas pluss laagrid ning kuna Aardla saal on 24/7 meie enda kasutuses, siis on vabadust ka muudel aegadel treenida.

Kui tõsine võib olla sportlaste söömishäireteprobleem? 
See on tõsine probleem ning treeneril on siin inimese keha ja vaimu tundmise spetsialistina suur roll. Mõnikord on see roll märgata ja saab lapsevanemaga lihtsamad ennetamisstrateegiad paika panna. Teinekord tuleb olla valmis abiks, mis võib esmapilgul tunduda kaugel üle treeneri töökohustuste.
Kuid kas on tegelikult üldse olemas sellist asja nagu “üle treeneri töökohustuste”? Me tegeleme inimestega ning koos inimestega tulevad saali kaasa ka nende rõõmud ja probleemid, perekonnad ja muu elu. Lisaks trenni andmisele olen täitnud sotsiaaltöötajarolli või tegelenud karjäärinõustamisega. Kõige selle juures tuleb lihtsalt endale selgeks teha, millised on su enda pädevused ja millal on tegemist arvamusega, millal kogemusega ja millal teadmisega. Ja kõike seda tuleb väljendada nii, et ka teine pool sellest selgelt aru saaks.

Mis mulje Priit Mihkelsoni värske külg jätab?
Ma ei ole selle lehe kasutaja, aga Priidu tegemistega olen kursis väga hästi. Mul on hea meel, et ta on leidnud oma teadmistele ja oskustele sellise rakendusliku suuna, mis võimaldab tal elust rõõmu tunda ja teha asju, millesse ta usub. Mis puudutab brasiilia jiu-jitsu tehnilisi nüansse, siis selles ma ekspert ei ole. Kui vaadata tema lähenemist maasvõitlusele läbi vabavõitluse perspektiivi, siis võib aga öelda küll, et meie arusaamiste ühisosa on päris arvestatav. Kui Priit ärkaks ühel hommikul üles ja tahaks Tartusse kolida ning tulla Englasesse vabavõitluse maasvõitluse treeneriks, siis usun, et leiaksime ühise keele küll. 🙂

Mida arvata Invicta avaldusest, et nemad on Eesti parim klubi? 
Eestis on täna neli vabavõitluse klubi, kes võivad mis iganes päeval end erinevatel alustel Eesti parimaks nimetada: 3D Treening, Tokon, Invicta ja Englas. Kui me räägime mingist hüpoteetilisest olukorrast, kus kõik klubid suudaksid korraga välja tulla kõikide aktiivsete sportlastega ja ka kõikidel U-klasside noortel oleks vastased olemas – ja ühtlasi ka turniiriformaat oleks ideaalne, kus loos olulist rolli ei mängi –, siis ma isegi ei tea, kes siit võitjana väljuks. U14 ja U16 klassis oleks selleks täna kindlasti Englas. U18 klassis arvatavasti 3D Treening, Tokon või Englas – aga võibolla ka Invicta. Täiskasvanute klassis 3D Treening, Tokon või Invicta – aga kõige parima võimaliku rivistuse välja tulles ka Englas. Kui me räägime konkreetselt saabuvate Eesti meistrivõistluste parima spordiklubi karikast, siis elame kõigepealt selle kaks nädalat ära, mis selleni on jäänud. 🙂

Kui kahju on, et Tapa Gym ei osale eestikatel?
Mul sellist infot ei ole.

Millise mulje jättis Vabaring 13?
Väga hea mulje. Soomlaste osalemine oli meie jaoks suur asi ja vahelduseks oli mõnus elada ka selles maailmas, kus võimalikke (tasemel) vastaseid oli jalaga segada.

Kas natuke mõtlete ka hirmuga iga päev, et kas valitsus just nüüd keelab üritused jälle ära? Kas tegelikult võiks võistlused toimuda ju ka lihtsalt vaatajateta?
Sõna “hirm” ma ei kasutaks. Pigem on see miski, millega tuleb treenerina arvestada ja mõelda välja alternatiive. Kui eesmärgi nimel tublisti töötanud noortel EMV ära jääb, tuleb leida silmapiirile uued sihid.
EMV toimubki pealtvaatajateta – selles ei ole küsimust. Küsimus on ühelt poolt valitsuse keeldudes ja korraldustes ning ka selles, et kui mingi õnnetu juhuse läbi peaks pool meie sportlaskonnast mõne gripilaadse tõve külge saama, siis tekib küsimus saabuva võistluse mõttekuses.

Mis mulje jättis Andy Manzolo viimane matš Bellatoril? Kui palju jälgite tema tegemisi, kui palju Bellatori? 
Olen seda matši näinud, aga mingit arvamust sellest enda jaoks ei kujundanud. Manzolo võistlusmatše olen vaadanud, nagu ka kõikide teiste Eesti sportlaste omasid, aga muude tegemistega kursis ei ole. Bellatori satun vaatama harva – kui, siis mingeid konkreetseid matše, mis on ühel või teisel põhjusel mu tähelepanu alla sattunud.

Kui tugev on Aung La N Sang, kui ta One’is kogu aeg võidab/võitis, aga enne seda eriti ei võitnud?
Tuleb tunnistada, et ma ei tea, kellest on jutt.

Kuidas võita Kamaru Usmanit?
Olen paari ta matši näinud, aga pole selle pilguga vaadanud ja kaasa mõelnud, kuidas teda võita.

Neli lemmikut UFC ajaloos?
Kui kedagi eraldi esile tuua, siis Randy Couture, Georges St-Pierre ja Habib Nurmagomedov. Rohkem neid võitlejaid palju ei ole, keda oleksin pikemat aega järjepidevalt jälginud ja süstemaatilisemalt nende tegemisi uurinud.