Milline treener oli Bruce Lee?

Matthew Polly kirjutatud ja Heliose kirjastatud “Bruce Lee. Elu” on aus, paljastav pilk muljetavaldavale, kuid mitte veatule inimesele, kelle enda lugu oli veelgi huvitavam ja inspireerivam kui mis tahes roll, mida ta mängis ekraanil.

GoodFight avaldab katkendi, mis näitab selgelt, mis puust Bruce Lee treenerina oli.

Tähtede sifu

18. märtsil 1968 helistas Silliphant Bruce’ile ja ütles: “Mina olen Stirling Silliphant. Olen teid juba mitu nädalat otsinud. Tahaksin teie juures õppida.”

“Tegelikult ma ei õpeta. Mul on ainult üks-kaks õpilast,” vastas Bruce raskesti kättesaadavat teeseldes.

“Ehk saaksime selle arutamiseks kohtuda?“ küsis Stirling ärevalt. “Ma tahaksin tõepoolest teie juures õppida. Samuti minu sõber Joe Hyams. Kas teate teda? Ta on selle linna kõige tähtsam kolmunist. Teda avaldab Saturday Evening Post. Abielus Elke Sommeriga. Äsja avaldas ta Humphrey Bogarti menuka biograafia. Tahaksime osta kümnetunnise komplekti.”

“Kus võiksime kohtuda?” küsis Bruce ikka veel ükskõikselt.

“Filmistuudios Columbia Pictures,” vastas Silliphant, lootes, et see veenab noort näitlejat teda õpilaseks võtma.

“Saaksin 20. märtsil lantšile tulla.”

Bruce vaatas korraks 50-aastast Silliphanti ja 44-aastast Hyamsi ning lausus: “Unustage see mõte. Teie ei ole kunagi varem võitluskunste õppinud. Olete alustamiseks liiga vanad.”

Silliphant jahmus. Esmajärgulise kirjaniku ja produtsendina, kes oli palganud palju näitlejaid, eeldas ta, et Bruce on otsekohe valmis teda õpilaseks võtma. Nagu alati, juhtus nõnda, et esialgne keeldumine muutis Stirlingi hoopis innukamaks. “Teie ei tea minust midagi,” puhistas Silliphant. “Lõuna-California ülikoolis (USC) olid mul kõikidest kontrollitutest kõige kiiremad reaktsioonid. Mul on uskumatult terav nägemine. Testid tunnistavad minu erakordset võitlejaolemust. Ma olen võitja. Kuulusin kolm aastat USC vehklemise põhimeeskonda, me võitsime Vaikse ookeani ranniku meistrivõistlused. Teil tarvitseb ainult õpetada mind saavutatut rakendama. Mõõgaga ründamise asemel oma kehaga lööma.”

“Kas te olite vehkleja?” Bruce naeratas ja kergitas kulme. “Näidake mulle.”

Stirling sööstis edasi-tagasi, lihanuga nagu mõõk käes. Minut hiljem ta küsis: “Mis arvate?”

Bruce nõjatus vastu toolileeni ja teeskles mõtisklemist. “Olete liiga vana, kuid teie kehaasend sarnaneb mõneti Jeet Kune Do võitlushoiakuga. Jälgisin teie liigutusi ja arvan, et võin teid õpetada.”

Bruce pöördus ja vaatas Joe Hyamsi poole: “Miks teie soovite minu juures õppida?”

“Nägin teie demonstratsiooniesinemist Ed Parkeri tšempionaadil ja see avaldas mulle mõju, pealegi olen kuulnud teist palju head.”

“Kas olete õppinud muid võitluskunste?”

“Palju aega tagasi,” vastas Hyams. “Teenisin Teise maailmasõja ajal Vaikse ookeani lõunaosas. Hakkasin võitluskunste õppima, et teatud tüübid ei saaks mind kolkida, sest olen juut. Aga siis a loobusin ja tahaksin nüüd uuesti alustada.”

“Ehk näitaksite oma võitlusvõtteid?”

Hyams hüppas üles ja demonstreeris mitut teiste alade kata’t ehk võitlusviisi.

“Kas mõistate, et peate kõik seniõpitu unustama ja alustama algusest?” küsis Bruce.

“Ei,” vastas Hyams jahmunult.

Bruce muigas, asetas käe Hyamsi õlale ja ütles: “Ma räägin teile loo, millega minu sifu mind õpetas. Keegi professor läks kunagi zen’i meistri juurde, et midagi zen’i kohta teada saada. Meistri seletust kuuldes sekkus professor alatasa märkustega: “Oh muidugi, see on ka meil olemas…” ja nõnda ikka edasi. Lõpuks jäi zen’i meister vait ja asus professorile teed serveerima. Ta valas tassi täis ja seejärel ikka edasi, kuni tee üle serva valgus. “Aitab,” sekkus professor jälle. “Sellesse tassi ei mahu rohkem!” – “Seda küll,” vastas zen’i meister. “Kui sa kõigepealt ei tühjenda oma tassi, kuidas siis saaksid maitsta minu teed?”

Bruce silmitses Hyamsi nägu: “Kas mõistsite selle jutu tähendust?”

“Jah,” vastas ta. “Te soovite, et tühjendaksin oma mõistuse minevikuteadmistest ja vanadest harjumustest, et avaneksin uuele tarkusele.”

Väärtuslikud hetked

“Jah,” ütles Bruce ning pöördus siis Hyamsi ja Silliphanti poole. “Usutavasti saan teid mõlemat õpetada.” Hyams ja Silliphant alustasid kaks korda nädalas toimuvaid tunde 25. märtsil 1968 Hyamsi majas. Bruce keskendus põhilisele, kuid pani nad peagi omavahel sparrima. “Seda oli tõenäoliselt naljakas vaadata: kaks keskealist meest, kaitsekiiver peas ja poksikindad käes, materdavad teineteist linnaäärse maja sissesõiduteel,” meenutab Hyams. Vahekohtunikuna tegutsev Bruce jälgis neid ja juhatas: “Keskendu! Lõõgastu!”

Hyamsile meeldisid kõige rohkem treeningujärgsed vestlused tema tagaõuel, klaas puuviljamahla käes. “Need napid hetked olid mulle väärtuslikud,” ütleb Hyams, “sest ma õppisin kumbagi oma sõpra, mõlemat neist, põhjalikult tundma.”

Hyams võttis kahe kuu jooksul seitseteist tundi ja loobus siis. Silliphant treenis koos Bruce’iga järgmised kolm aastat. “See aeg oli kaunis ja pakkus rahuldust,” meenutab Silliphant. “Ma hakkasin võitluskunstidele ja füüsilisele kontaktile tõepoolest avanema.” Bruce kütkestas Silliphanti – see oli mehelik kiindumus. “Võlgnen oma spirituaalsuse Bruce Leele,” ütleb Silliphant. “Ma pole kunagi elus kohanud ainsatki meest, kelle teadvus olnuks kaugeltki tema tasemel. Tänu Bruce’ile avasin ma kõik oma aknad.”

“Sa pead kõiki armastama,” ütles Bruce, “mitte ainult naisi, vaid ka mehi. Sul ei tarvitse meestega seksida, kuid sa pead suutma tema erineva füüsilise olekuga suhelda. Kui sa seda ei tee, siis ei jaksa sa kunagi temaga võidelda, tal rusikaga rinda sisse lüüa, kaela kahekorra käänata ega silmi peast uuristada.”

Stirling Silliphantist sai Bruce’i tähtsaim klient ja ülistaja – mees, kel oli tema karjääri edendamisel kõige olulisem osa.