Jaapanis pole kerge olla võitleja, seda enam vabavõitleja. Jaapani kultuur on juba seatud nii, et džuudo, sumo ja karate krimpsutavad vabavõitluse peale nina, nad ei pea seda puhtaks stiiliks. Jaapan on aga riik, kus läbi lüües on välismaisel organisatsioonil kergem läbi lüüa pärast seda ka mujal Aasias, sest Jaapan dikteerib stiili.
Jaapanis on võitlusspordile nõudmised, mida turgu ihaldavatel välismaalastel, nagu WWE või UFC, pole kerge täita.
Jaapan tahab isegi vabavõitluses ringi, mitte puuri. Puur on võitleja jaoks ohutum, kuid pealtvaatajate jaoks piiratud nähtavusega lahendus.
Jaapan ei soovi tätoveeringutega võitlejaid, sest need meenutavad yakuza’t.
Jaapaniga suhtleva ettevõtte juht peab jätma viisaka inimese mulje.
Jaapani vabavõitluspromootor Shu Hirata peab blogi, kus ta arutleb nendel teemadel ja räägib ka kohalike võitlejate elust. (Google Chrome tõlgib külje inglise keelde.) Näiteks saab UFC-s vähemalt treeningvigastuste vastu kindlustada, Jaapanis aga mitte. Kui võitleja saab Jaapanis vigastada enne matši, peab ta maksma trahvi, sest tema fännid jätavad nüüd võistlusele minemata ja minemata jätavad ka vastase fännid, kes lootsid, et ta selle võitlejaga võitleb.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
