Mitmekordne tatamikikkpoksi Eesti meister Alo Veenpere võitis nädala eest WAKO Baltic Openi.
Võit tuli seekord võitlemata. Finaalivastane Reno Levol (Banzai) oli alistanud poolfinaalis Alo klubikaaslase Raivo Sahku, kuid vigastas end. „Reno on selline pühapäevapoksija, arvatavasti teeb oma lõbuks. Positiivne, et tal on pealehakkamist. Soovin jõudu asjaga tegeleda!” ütleb Veenpere, kes veab Lukel klubi A. (action) L. (lifestyle) O. (overcome) Crew.
Tema sõnul loodavad kõik, et ei tule võistlustel olukordi, kus on vaja tiimikaaslase vastu võidelda: „Kui tulebki, siis siiani on lõpptulemus üldiselt teada olnud, kuna trennis on vahekorrad paika saanud. Vajadusel minnakse võistlusmatši tegema, kuid siis ainult tavasparringu stiilis, kuna võitja on teada.”
Raivole ta kaotanud pole ja Raivo ka ise ei pretendeeri tema tasemele. „Ta on harrastaja ja juhendaja, eelkõige sõber,” selgitab Alo.
Kuidas teil klubis tase on? MM-ile pääsete hetkel ainult teie?
Tase on selline, et on asutaja, treener, sportlane, asja-ajaja – mina, kõik ühes isikus. Pisikeses maakohas see lihtsalt on niimoodi. Harrastajaid olen suutnud oma klubi tegevusse kaasata umbes 35. Eesti harrastaja tasemel võistlejaid on mul viis kuni kaheksa, kes on lihtsalt need kõige tublimad trennis ja soovivad end ise paar korda aastas võistlustel proovile panna. Tiitlivõistlustele kvalifitseerun seni üksi, sest olen olnud ainus, kes leidnud endas jõudu, südikust ja kirge võitlusspordi vastu piisavalt kaua, et end maailma-areenile kõlblikuks teha. See pole lihtne Eesti spordipoliitika tingimustes. Selles kadalipus tippu jõudmiseks peab natuke peast soe olema, rääkimata järjepidevusest, leidlikkusest ja vastupidavusest.
Kuidas oma võitlejatega Baltic Openil rahule jäite?
Jäin rahule. Kõik tegid ootuspärase soorituse või pareminigi veel! Näiteks kaks meest tegid elu teise võitlusmatši, kordades kogenumate vastaste vastu ja pidasid maha tasavägised lahingud. Kohati domineerisid punktidega. Kogemust on vaja. Need olidki ideaalsed kontrollmatšid kevadel toimuvateks Eesti meistrivõistlusteks.
Kes konkurentidest silma jäid?
Silma jäid taekwondo’s Tallinna klubidest mõned noored teismelised sõdalased, kes näitasid head tehnilist taset ja võitlustahet. Kikkpoksis seekord olin oma võistlejate juhendamise ja julgustamisega niivõrd ametis, et ei jälginud 100% noorte matše. Nii palju kui vaatasin, keegi eriliselt silma ei hakanud.
Kui paljude konkurentide klubidega olete käinud treenimas?
Teen seda aeg-ajalt ikka, vähemalt kolme-nelja klubiga hooaja vältel. Mõnega pole ehk seepärast, et vahemaad on aeganõudev läbida Põhja-Eestise ja minu stiilis pole mulle Eestis eriti vastaseid nagunii. Sestap treenin üksi, enda koolitatud õpilastega või küsin vahel nõu oma tutvusringkonna treeneritelt ja käin seminaridel välismaal.
Miks te nii mitme alaga tegelete? Olete Eesti meister ka taekwondo’s ja karates.
Leian, et mitmekülgsuses on võlu! Eks kikkpoks ongi segu peamiselt klassikalisest poksist, karatest ja taekwondo’st. Need kolm erinevat ja minu jaoks kütkestavat võitluskunsti väärivat treenimist ka eraldiseisvana. Enda paindlikkuse ja mitmekülgsuse arendamiseks ma aeg-ajalt vahetangi stiile, seda ka oma antavates treeningutes õpilastele.
Miks kick-light sellises veidi vaeslapseseisus on võrreldes K1-ga?
Light-stiilid on kindlasti tõusvas trendis! Kick-light on ju revolutsiooniline stiil kikkpoksis, teel olümpiale, akrediteeringud järjest tulevad. K1 ei ole niipea olümpiale saamas. Üleüldiselt on light-stiilid keerulisemad kui K1, just löögitehnika ja koordinatsiooni saavutamise osas. Light’is ei tee midagi ära, kui võistlejal on ainult kõva pea ja kõva jalg. Stiil on natuke keerulisem ja nõuab rohkem kehakontrolli ja lihaslõtvuse hoidmise oskust kriitilistel momentidel võistlusmatšis.
Käisite augustis Ungaris WAKO light-stiilide ettevalmistuse tipplaagris. Mida head õpib sellistest laagritest?
Enne laagrit tegin kodutööd, milline on läbiviijate taust ja kogemus ning valisin enda jaoks välja nimekaima alaesindaja Manuel Nordio, kellega astusin kirjavahetusse, et end laagris toimuma hakkavaga kurssi viia. Laagri kestel ja lõpuks võin öelda, et Manuga oli mul parim kontakt ja tehniline areng. Ta on olnud aastaid Itaalia koondise peatreener, tänaseks Norra. Ta teeb enda väljatöötatud nurga alt „Light Revolution“ töötube üle maailma. Õppisin mõne uue tehnika, lihvisin olemasolevat. Sain kätte seniste laagritega võrreldes elu suurima koormuse kuue treeningpäeva vältel, pidasin vastu. Loomulikult olid ülikasulikud sparringud osavate partneritega, kes olid kokku tulnud üle Euroopa.
Olete mõnda matši vaadates tundnud, et see poksija poksib nii hästi, et on otsekui kunstnik?
Olen kindlasti. Neid kunstnikke on läbi aegade ja üle maailma lugematu hulk olnud ja tulemas veelgi. Minu üks iidol on Raymond Daniels. Tema kiirus, enesekindlus ja vaimne kontroll matšide kestel on muljetavaldav. Ta ei jäta kedagi külmaks. Spetsiifiliselt matši välja ei tooks, kõik tema matšid on silmapaistvad.
Milline viimatine välismaine matš mulje jättis?
Rico Verhoeven – Badr Hari, Glory matš. See oli võimas. Väga raske oli lõpptulemust ennustada esimese kahe raundi baasil, mõlemad olid ülitugevad. Badri vigastus lõpetas matši seekord. Ootused legendile olid suured, aga seekord sedasi. Samas meeldis mulle ka sportlaste vastastikkune austus ja suured tunded peale matši. Päeva lõpuks on kõik tavalised inimesed, mõlemad mitmekordsed isad ja suure südamega mehed.
Kas kikkpoksijad peaks ka vaatama, et keelatud ainete nimekirjast kogemata midagi ei võta?
Loomulikult peaks kõik vaatama. Olen igasuguse dopingu vastane. Karjääri jooksul olen näinud igasuguseid võistlejaid ja päris kindlasti kõik pole puhtad olnud. Toidulisanditeta tipptasemel läbi ei saa, küll aga saab keelatud aineteta! Mäletan, kui vahetult enne MM-i käisin Norras Manuelil külas treenimas ja vaatasime ühel õhtul jõudehetkel dokumentaali „Icarus“. See teos avardab silmaringi, mis tänases tippspordis tegelikult toimub. Selle peaks ära vaatama kõik, kes spordist lugu peavad.
Kui palju kindaid on läbi kulunud karjääri jooksul?
(Mõtiskleb.) Arvan, et ligi 15 paari.
Millised on viimased raamatuelamused?
Insenertehniline erialakirjandus ja persooniartiklid ajakirjades. Seda tööalaste eesmärkide täitmiseks ja enesetäiendamiseks. Otseselt midagi välja ei tooks. Ilu- ja autobiograafilist kirjandust ma pole võtnud aega lugeda viimase poole aasta jooksul, kuid mõned raamatud on riiulis ootel, kui tunnen, et aeg ja elurütm on õiged.
Eric Dolphy ütles, et kui muusika on esitatud, hajub see õhus ja seda ei õnnestu enam korrata. On teil olnud matši, kus võitlesite otsekui unes?
Otseselt ei ole olnud just sellist kogemust veel. Kindlasti on iga ettevalmistatud matš omamoodi kordumatu.
Oleks te suuteline istuma ja vabastavat hingamist tegema? Descartes ütles, et kõik inimese haigused tulevad sellest, et ta ei suuda üksi vaikselt toas istuda.
Jah! Olen algusest peale pidanud üksi rinda pistma selliste teemadega nagu võistluseelne ettevalmistus, treeningkavad, võistlusnärv, toimetulekunipid võõras keskkonnas jms. Raske on olla enda treener, samas on see eelis: kõik saavutad ise, vastutad ise, tähistad ise, ei looda kellelegi peale iseenda. Minult ei saa ära võtta treenerit, keda mul pole kunagi olnud. On vaid enda otsitud lahendused, kogemused, järeldused teiste kogemustest. Eneseusk – esmane, mis mind tegevuses hoiab.
