1964. aasta. New Yorgi osariigis, sajakonna kilomeetri kaugusel Manhattanist, asub üks valge maja, hüljatud klubihoone. Sellest väljub laiaõlgne must mees, kes asub mööda kruusateed maantee suunas sörkima. Vahel ta peatub ja poksib nähtamatu vastasega. Ta jõuab maanteele ja kaob peagi ülesmäge.
Vahel mööduvad temast autod. Mõni peatub järsult ja küsitakse: „Oled sa Floyd Patterson?“ „Ei,“ vastab Floyd Patterson, „ma olen tema vend Raymond.“
Ilmub välja üks jalakäija. Leiab aset sama vestlus, ainult et see mees ütleb: „Kuule, ära aja! Ma tean, kuidas Floyd Patterson välja näeb.“ Olgu, olen Floyd Patterson, nõustub Patterson. „Kas allkirja saaks?“ küsib teeline. Patterson kirjutab. „Raymond Patterson“.
Tund hiljem on Patterson jooksult tagasi valges majas, kus ta elab üksi kahetoalises korteris. On elanud sellest peale, kui Sonny Liston ta teist korda alistas.
Toas on mitu vinüüli, on telekas. Plaate kuulab Patterson harva, aga televiisor mängib kogu aeg. Küll mitte siis, kui talle tuleb harv külaline ja ta saab rääkida, mis tunne on olla kaotaja.
„Ma nii tahaks Listoniga poksida kuskil, kus keegi ei näe, tahaks proovida, kas peaks temaga vastu kauem kui kolm minutit,“ ohkab Patterson. „Ma tean, et suudan paremini. Ma ei räägi kordusmatšist. Kes tahaks näha veel üht Pattersoni ja Listoni matši?… Tahaks lihtsalt poksida rohkem kui ühe raundi.“
Avaraund on hull, räägib Patterson. Kõik need inimesed, kaamerad, hümn. Kogu riik loodab, et sa võidad, president nende hulgas. Siis tuleb Liston ja… sa ei mäleta enam midagi. Aga see pole halb tunne, kui sind nokauti lüüakse, räägib Patterson. Hea tunne on.
Aga siis hea tunne kaob, sa taipad, kus sa oled, ja saabub valu. Mitte füüsiline valu. Häbi, viha. Sa tahad, et poksiringi keskel oleks luuk, kuhu saaks kaduda ja riietusruumi minna, selle asemel, et minna läbi rahvahulga. Kõige hullem on see tagasi minek, räägib Patterson.
Läbi korteriseinte on kuulda kõrval harjutavaid Pattersoni treeningpartnereid ja treenerit. Patterson peab kahe päeva pärast poksima Stockholmis itaallase Amontiga. See on tema esimene matš pärast Listonit.
Pattersoni naine ja enamik sõpru arvavad, et ta peaks poksimise lõpetama. Raha ta ei vaja. Ta on teeninud 8 miljonit dollarit. Patterson on aga 29-aastane ega suuda uskuda, et nüüd ongi kõik.
„Ma olen alati tahtnud teada, mis tunne teistel poksijatel on pärast kaotust. Tahaks teada, kas nad tunnevad sama,“ räägib Patterson ja toob lauale teetassid. „Aga kellega ma räägin? Poksijad ju ei räägi eriti. Ma ei suuda teisele poksijale kaalumisel silmagi vaadata.“
Listonile ta kaalumisel ei vaadanud silma ja ajakirjanikud arvasid, et ta kardab. Patterson aga sõnab, et kunagi ta vaatas ühele silma, amatööripäevil, ja see mees naeratas. Mõelge, naeratas! Nii ei saa, arvab Patterson. Naeratamisele pole poksis kohta.
Nelja lapsega Pattersonid elavad Scarsdale’is valges linnaosas 100 000 dollarit maksvas majas, Patterson on pärast kaotust Listonile tahtnud elada aga omaette. Kui Patterson kaotas 1959. aastal Ingemar Johanssonile, peitus ta kuudeks kaugesse Connecticuti suvilasse ning ostis järgmiseks korraks valehabeme ja –vuntsid. Neid ei läinud vaja, järgmised kaks matši Johanssoniga Patterson võitis. Ta oli kuulsuse tipus. Kohtus president Kennedyga, mänedžer kinkis talle 35 000 dollarit maksva krooni, spordiajakirjanikud ülistasid teda.
Pärast esimest matši Listoniga kandis Patterson aga habet ja vuntse mitte ainult 30-tunnisel autosõidul Chicagost New Yorki, vaid ka sealt Hispaaniasse lennates. Lisaks päikseprillid. Tahtis olla vana mees. Pattersoni ei huvitanud, mis riiki ta lendab. Vaatas lihtsalt, et „Madrid“ ja ostis pileti. Äriklassi. Äriklassipiletid on sellepärast kallimad, et asuvad lennuki esiosas ja seal istujad jõuavad varem kohale. Hotelli registreeris ta end Aaron Watsonina.
Madridis lonkis Patterson päeval mööda linna. Sõi hotellitoas. Kord läks restorani ja tellis suppi. Pattersonile ei meeldi supp, aga ta arvas, et seda vanurid tellivad. Kui Patterson oli nädal aega Madridis viibinud, hakkas talle tunduma, et ta on keegi teine. Hea oli olla nii.
Patterson ei tea, miks ta nii tegi. Inimesed on nõrgad, arvab ta. „Eks ma olen argpüks,“ räägib Patterson. „Isegi siis saab argpüks olla, kui võidad. Kui ma Ingemari võitsin, olin ikkagi.“ Johansson argpüks ei ole, räägib Patterson. Rootslane läks pärast kaotust Pattersonile pidutsema. Patterson on vihanud ainult üht poksijat. Johanssoni. Aasta aega vihkas. Mida inimene sellega võidab, kui ta võidab kogu maailma, aga kaotab oma hinge? Viha on masendav tunne, räägib Patterson. Kui vihkad, siis muule ei mõtle.
Patterson pole veel otsustanud, kas Liston on argpüks.
Pattersonile saabub külla pere. Patterson võtab koti, kus on kindad, suukaitse ja kleeplint, ning läheb lastega treeningsaali. Ta klõpsab tuled põlema ja asub rütmiliselt nurgas poksikotti klobima. Nii lapsed teda ilmselt kunagi mäletavad: üksildane kuju veidi varjus poksimas mäejalamil majas, kuhu inimesed tulid kord lõbutsema. Kuni klubi läks moest, värv hakkas kooruma ja mustanahalised lubati sisse.
