Ameerika kirjaniku ja motivatsioonikoolitaja Dale Carnegie (1888-1955) raamatust “Lõpeta muretsemine ja hakka elama” leiab mõtlemapaneva katkendi Ameerika ühe kuulsaima poksija Jack Dempsey (1895-1983) poksijakarjääri lõpetamise kohta.
GoodFight avaldab raamatust katkendi.
Lõunatasin kord tänupüha ajal Ameerika ühe kuulsaima poksija Jack Dempseyga. Kalkunipraadi ja jõhvikakastet serveerides rääkis ta mulle matšist, milles ta kaotas oma rivaalile Tunneyle raskekaalu maailmameistri tiitli. Loomulikult oli see tema egole olnud raske hoop. “Selle matši keskel tabas mind äkitselt teadmine, et olen juba vana mees,” ütles mulle Jack Dempsey. “Kümnenda raundi lõpuks olin veel jalul, kuid see oli ka kõik, mida teha suutsin. Mu nägu oli tursunud ja katki ning mu silmad olid peaaegu kinni paistetanud. Nägin, kuidas kohtunik Gene Tunney võidu märgiks tema käe üles tõstab. Ma ei olnud enam maailmameister. Alustasin nagu läbi udu teekonda riietusruumi poole, teekonda läbi vaatajatest inimmassi. Saalist lahkudes tajusin, et osa inimesi püüab mul kätt suruda ja teistel on pisarad silmis.”
Aasta hiljem võitlesin Tunneyga uuesti, kuid sellest polnud enam mingit kasu. Minu poksijakarjäär oli läbi. Raske oli selle kõige tõttu mitte muretseda, aga ütlesin endale: “Ma ei kavatse minevikus elada või mahavalatud piima üle pisaraid valada. Võtan selle löögi vastu, kuid ei lase ennast nokauti lüüa.”
Ja täpselt seda Jack Dempsey tegigi. Kuidas ta seda tegi? Kas ta muudkui kordas endale, et ei muretse möödunu pärast? Ei, seda tehes oleks ta olnud lausa sunnitud mineviku peale mõtlema. Selle asemel leppis ta kaotusega ja keskendus tulevikuplaanidele. Ta rajas New Yorgi Times Square’ile Jack Dempsey restorani ja seejärel veel ühe New Yorgi 57. tänaval asuvasse Great Northern Hoteli. Ta organiseeris poksivõistlusi ja korraldas näidismatše. Ta keskendus nii põhjalikult konstruktiivsele tegevusele, et tal ei jäänud aega ega tahtmist mineviku pärast muretseda.
“Viimased kümme aastat on minu jaoks olnud isegi paremad kui aeg, mil olin veel maailmameister,” ütles Jack Dempsey mulle oma jutu lõpetuseks. Ta lisas veel, et kuigi ta polnud oma elu jooksul palju lugenud, oli ta teadmatult järginud Shakespeare’i nõuannet: “Tark inimene ei raiska kunagi aega kaotuste üle kaeblemiseks, vaid asub rõõmsalt oma haavu kinni siduma.”
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
