Ma olen viimasel ajal hakanud rohkem jalutama. Mitte sellepärast, et peaks, vaid sellepärast, et kui ma liigun, siis liiguvad ka mõtted kaasa. Täna hommikul, kõndides ilma kindla plaanita, tundus õige hetk alustada ühest peatükist, mis on mul ammu peas olnud – Hollandist.
Minu esimene kord Hollandis
Esimest korda sattusin Hollandisse trenni tänu tuttavatele. Keegi pakkus, et minnakse laagrisse ja küsis, kas tahan kaasa tulla. Neil oli kontakt olemas, meie kunagine treener oli seal varem treeninud ja sealt kaudu jõudsime Gym Alkmaari. Seal treenis ka Gago Drago, kes minu jaoks oli tol hetkel juba legend.
Gago Drago
Plaan oli lihtne ja samas täiesti hull – sõita autoga Hollandisse, umbes 20 tundi järjest, ööbida fighterite majas, teha trenni ja saada hakkama minimaalse rahaga. Ausalt öeldes mul seda raha väga ei olnud, aga kuidagi läks nii, et inimesed aitasid. Kes pani sõiduraha, kes andis söögi jaoks. Ja nii ma lõpuks lihtsalt läksingi.
Amsterdam üllatas juba kohale jõudes
See oli 2006. aasta. Enne Alkmaari jõudmist tegime väikese tiiru Amsterdami kesklinnas. Käisime ka punaste laternate tänaval, lihtsalt selleks, et pärast pikka autosõitu jalgu sirutada. Mäletan, et kogu see koht tundus mulle korraga nii võõras ja täiesti tavaline. Vaateaknad, turistid, valgused, kanepi lõhn õhus. Eestis ei olnud ma midagi sellist näinud.
Alkmaari tänav. Foto: erakogu
Siis tuli kohe ka esimene tervitus reaalsusest. Auto pandi rattaklambriga kinni, sest me ei olnud parkimisele eriti mõelnud. Pärast ekslemist, trahvi maksmist ja mingit segast vaidlemist jõudsime lõpuks vastu hommikut Alkmaari ridaelamusse. Ma mäletan seda hetke siiani väga selgelt. Olin nii väsinud, et kui lõpuks pikali viskasin, kadus pilt hetkega eest.
Esimene trenn näitas taseme kätte
Järgmisel päeval läksime trenni. Seal sain ma aru, mida tähendab tase. Mitte teoorias, vaid päriselt. Isegi harrastajad olid tugevad, tempo oli teine, intensiivsus oli teine. Mäletan, et esimeses sparris sain vist esimese minuti jooksul rohkem low kicke kui Eestis terve kuu jooksul. Ja kõige hullem oli see, et keegi ei teinud sellest mingit numbrit. Trenn läks lihtsalt edasi. Mingil hetkel vaatasin ringi ja sain aru, et isegi tüübid, kelle nime ma ei teadnud, olid minust paremad.
Edvin-Erik Kibus koos Gago Dragoga pärast trenni. Foto: erakogu
Kõige rohkem muutus aga midagi mu peas. Ma olin harjunud neid mehi vaatama videotest, mõtlema, et nad on kuskil kaugel. Aga siis ma olin nendega samas saalis. Tegime samu harjutusi, sparrisime, sain pihta ja andsin vastu. Mingil hetkel jõudis kohale, et nad on inimesed. Täpselt samasugused inimesed, lihtsalt palju osavamad. See hetk tegi kogu asja reaalseks.
Võõras koht, mis ei tundunudki päris võõras
Lisaks trennile jäi mulle meelde ka Holland ise. Mitte isegi mingid suured vaatamisväärsused, vaid väikesed asjad. Mäletan näiteks seda, kuidas inimesed ütlesid poes kassapidajale aitäh ja head päeva. Tol hetkel tundus see mulle peaaegu veider. Eestis olin harjunud pigem sellega, et inimesed liiguvad kiiresti punktist A punkti B ja hoiavad omaette. Seal tundus kuidagi rahulikum.
Eesti konsulaat Amsterdamis. Foto: erakogu
Mulle jäi väga tugevalt meelde ka see tunne, et ma olin sõitnud kuhugi täiesti võõrasse kohta, aga mingil põhjusel ei tundnud ennast seal päris võõrana. Aga järgmine kord oli teistsugune. Me läksime kahe trennikaaslasega Amsterdami plaaniga treenida SuperPro Gymis. Kõik tundus lihtne – paneme raha kokku, läheme kohale, teeme trenni ja tuleme tagasi. Ma ei süvenenud väga detailidesse. Olin tol ajal üldse selline inimene, kes eeldas, et küll kuidagi kõik lõpuks ära laheneb. Vahel laheneski. Vahel aga mitte.
Trenn. Foto: erakogu
Amsterdam pani kohe proovile
Sõitsime bussiga. See reis kestis üle ööpäeva ja juba see oli omaette katsumus. Buss oli täis, keegi jõi, keegi karjus, keegi oksendas, WC läks umbes. Sa jõuad kohale juba väsinuna, enne kui midagi on alanudki. Ja siis selgus veel, et tegelikult ei olegi midagi korraldatud. Meil ei olnud ühtegi päris kontakti ja keegi ei oodanud meid seal. Me olime lihtsalt kohal ja pidime ise hakkama saama.
Amsterdam oli rahvast täis ja hotellid välja müüdud. Infopunktist öeldi, et lähim vaba koht on Haarlemis. Umbes 120 eurot öö. Minu kogu eelarve kaheks nädalaks oli umbes 300 eurot. Meil ei olnud väga valikut ja kahe ööga oli praktiliselt kogu raha läinud. See oli hetk, kus sain aru, et nüüd tuleb päriselt hakkama saada.
Me muutsime plaani ja läksime Vos Gymi trenni. Ostsin kümne korra kaardi, võtsin natuke laenu ja edasi läks kõik väga lihtsaks – valikuid ei olnud. Toitusin enamasti Aldi salatist ja jogurtist. Vahel ostsin õuna juurde, kui tundus, et päev oli hästi läinud. Harva sõin kebabi.
Aldi salatid. Foto: erakogu
Mäletan, et üks hetk istusin kuskil Amsterdami äärelinnas bussipeatuses ja mõtlesin, et ma olen sõitnud üle Euroopa, et süüa salatit ja saada hollandlaste käest peksa. Ja ometi ei tahtnud ma tagasi minna.
Hostelid, unetud ööd ja absurdsed hetked
Ühel ööl ööbisime kristlikus hostelis. 16 narivoodit ühes toas, ust lukku panna ei saanud ja tuled põlesid terve öö. Ma ei maganudki. Olin riietega voodis ja hoidsin rahakotti käes. See on siiani üks eredamaid pilte sellest reisist. Edasi elasime mingis viltuse põrandaga hostelis kirikutorni kõrval. Iga viieteist minuti tagant lõi kell. Alguses ajas närvi, aga mingi hetk harjusin ära ja enam ei pannud tähelegi.
Samas olid just need väikesed absurdsed hetked need, mida mäletan ka aastaid hiljem rohkem kui mõnda trenni. Näiteks see, kuidas trenni riietusruumis peeti küüslaugulõhna gaasilekkeks. Tegelikult lõhnas mu trennikaaslane lihtsalt tugevalt küüslaugu järgi, sest ta oli veidi tõbine ja ravis ennast nagu ehe eestlane ikka – küüslauguga.
Edvin-Erik Kibus AZ logoga mütsiga SEB Tallinna Sügisjooksul. Foto: Janne Salumäe
Või see müts, mille pärast mulle öeldi, et ma parem seda Amsterdamis ei kannaks. Olin selle eelmisel reisil Alkmaari suveniiripoest ostnud ja arvasin siiralt, et see on lihtsalt mingi Alkmaari linna müts. Alles hiljem sain aru, et sellel oli hoopis AZ Alkmaari jalgpalliklubi logo. Kuna Hollandis võetakse jalgpalli päris tõsiselt, siis öeldi mulle üsna kiiresti, et Amsterdamis ei ole see kõige targem peakate, millega ringi jalutada. Hea, et keegi enne ütles.
Mugavus ei olnud tol ajal oluline
See reis ei olnud mugav, aga see oli päris, ja kummalisel kombel teadsin ma kogu selle aja jooksul, et ma tulen siia veel tagasi. Ühel hetkel ma tulingi. Hiljem leidsin ühest vanast märkmikust teksti, mille olin aastaid hiljem kirjutanud, kui ma ise juba Hollandis elasin. Olin tol ajal hakanud mingit raamatut kirjutama ja pannud sellele nimeks “Minu Helmond”.
“Minu Helmond” 2015 raamat. Foto: erakogu
Seal oli üks lause, mis jäi mulle endalegi hiljem meelde. “Tagantjärele mõeldes on kummaline, kui vähe mind tol ajal tegelikult mugavus huvitas. Ma ei mõelnud hotellidele ega rahale. Mind huvitas ainult see, et saaks trenni teha ja näha, kui kaugel see maailm päriselt on.”
Võib-olla sellepärast jäigi Holland mulle nii tugevalt külge – seal sain esimest korda aru, et see maailm, mida olin aastaid ainult ekraanilt vaadanud, ei olnudki enam kuskil kaugel. Ma olin lõpuks ise selle sees.
Edvini-Erik oma teekonnast:
Vanem võitlusspordipublik Eestis võib nime Edvin-Erik Kibus juba mäletada. Noorem põlvkond võib-olla mitte. Seepärast tundub õige enne lugude algust korraks tutvustada – kes ma olen ja kust see teekond alguse sai.
Kasvasin üles ajal, mil võitlussport alles otsis Eestis oma kohta. Aastate jooksul viis see tee mind ringidesse üle maailma – alates väikestest kodustest saalidest kuni rahvusvaheliste areenideni.
Olen võidelnud organisatsioonides nagu Shootboxing, Thai Fight, King of Kings, Enfusion, Tatneft Cup, KunLun Fight, Fightcode, K-1, Nr.1 Fight Show ja Xplosion Fight Series ning astunud ringi rohkem kui kümnes riigis – Eestist ja Soomest kuni Tai, Hiina ja Jaapanini.
Ringi olen jaganud mitmete maailma tippudega, nende seas Andy Souweri, Chahid Oulad El Hadji, Enrico Gogokhia, Yuri Bessmertni, Yassin Baitari ja David Teymuriga.
Karjääri jooksul võitsin muu hulgas WKA Euroopa meistri vöö kikkpoksis, OneSongChai Baltikumi meistri tiitli Muay Thais ning Eesti Muay Thai meistritiitli.
Aastatega on aga selgemaks saanud, et tiitlid ja rekordid räägivad vaid väikese osa sellest loost. Võitlusspordiga koos kasvamine tähendab tuhandeid treeninguid, vigastusi, kahtlusi, väikseid võite ja kaotusi – ning hetki, mis annavad põhjuse edasi minna.
Täna elan ja tegutsen Tallinnas. Olen liikumisõpetaja lasteaias ning juhendan harrastajaid oma võitluskunstide stuudios Dojo. Võistlemisest olen kõrvale astunud, kuid võitluskunstid on endiselt minu igapäev. See on keel, mille kaudu ma liigun, õpetan ja ennast väljendan. Just sealt sündiski mõte need lood kirja panna.
“Kibuse teekond” ei ole ainult tagasivaade sportlaskarjäärile. Need on nopped ühe võitleja teekonnalt.
Kristi Zirk
Veebiarendaja, portaali haldur
Grete Kägo
Toimetaja
Monika Kuzmina
GoodFight looja, võitlusspordi austaja
info@goodfight.ee
