Pärast eelmist blogipostitust kutsusin lugejaid üles küsima minult seda, mis neid päriselt selle teekonna juures huvitab. Mitte ainult tulemuste või medalite kohta, vaid üldiselt selle elu kohta, mida ma sportlasena elasin. Mis tunne oli reisida, kaalu võtta, kaotada, võita, karta, minna vastu olukordadele, milleks sa tegelikult valmis ei ole. Küsimusi tuli palju. Aitäh teile selle eest!
Kõige ägedam oli see, et peaaegu kõik teemad, mida välja toodi, olid mul endal juba mõttes olemas. Ma lihtsalt polnud veel osanud neid kirja panna. Võib-olla sellepärast, et mõned lood tunduvad tagantjärele nii ebareaalsed, et isegi endal on raske aru saada, kuidas need päriselt juhtusid.
Foto: ekraanitõmmis
Ootamatu kõne, mis viis maailma teise otsa
Üks selline lugu viib tagasi 2014. aasta juulisse. Olin just mõni nädal varem võistelnud Narvas East Beach Festil. Suvine Narva-Jõesuu, poksiring vabas õhus, soe õhtu, inimesed ümberringi ja selline päris suvine fight’i tunne. Võitsin selle matši ja üldiselt olin väga heas vormis. See oli aeg, kus ma võistlesin hästi aktiivselt. Eestis toimus küll vähe võistlusi, aga meie tiimil oli juba ammu kujunenud harjumus võtta vastu kõik võimalused, mis vähegi tekkisid. Kui kuskil sai võidelda, siis me läksime. Vahet ei olnud, kas etteteatamine oli kolm kuud või kolm päeva.
Foto: erakogu
Pärast Narvat toimus meil Keilas suvine linnalaager. Tegime ise trenni ja viisime ise treeninguid läbi ka. Mäletan seda laagri tunnet siiani – päevad olid pikad, keha oli pidevalt töös, aga samas oli pingevaba kergus. Olin vormis. Kaal oli hea. Kõik sujus loomulikus rütmis. Ja siis, laagri eelviimasel päeval, sain kõne – kolme päeva pärast toimub Hiinas uus suur kikkpoksi turniir Kunlun Fight.
Foto: erakogu
Kui võimalus tuleb, siis lähme
Tol hetkel ei teadnud maailm sellest organisatsioonist veel eriti palju. See oli alles esimene aasta. Aga juba nimede järgi oli aru saada, et Hiina tahab ehitada midagi suurt. Nad tõid kokku maailma tippe, investeerisid tohutult produktsiooni ja tahtsid teha Hiinast uue maailma võitlusspordi keskuse. Hiljem kasvas Kunlun Fight päriselt üheks maailma olulisemaks organisatsiooniks, aga tol hetkel oli see kõik alles algamas. Kuidagi sattusin mina sinna kohe päris alguses sisse, sest üks võitleja oli viisaprobleemide tõttu ära langenud. Armen Petrosyan, Giorgio Petrosyani vend. Korraldajad otsisid kiiresti asendajat ja see pakkumine jõudis minuni.
Foto: erakogu
Ma ei mäleta enam isegi täpselt, kui kaua me seda üldse arutasime. Väga mitte. See oli lihtsalt see mentaliteet, millega me elasime. Kui võimalus tuleb, siis lähme. Eriti veel siis, kui oled juba vormis ja valmis. Muidugi ütlesime jah. Kohe tuli aga järgmine takistus – viisa. Saime üsna kiiresti aru, et nii lühikese ajaga Hiina viisat teha ei ole võimalik. Mõneks hetkeks tunduski, et kogu asi jääb ära sama kiiresti, kui see algas. Õnneks tuli aga korraldajate poolt lahendus – Hongkongis saab viisa teha kohapeal. See tähendas omakorda seda, et nelja tunni pärast väljub lennuk ja selleks ajaks peab olema Tallinna lennujaamas. Me olime Keilas treeninglaagris, mis tähendas, et mul olid asjad juba põhimõtteliselt koos. Treeningvarustus oli olemas. Oli vaja ainult kodust pass võtta ja liikuma hakata. Ja siis äkitselt oligi nii, et hommikul olin laagris söömas ja õhtul istusin lennukis teel maailma teise otsa. Mäletan seda tunnet väga hästi. Kõik juhtus nii kiiresti, et polnud aega üle mõelda. Vahel on see isegi hea.
Äkitselt oligi nii, et hommikul olin laagris söömas ja õhtul istusin lennukis teel maailma teise otsa.
Eesti poiss keset Hiina sisemaad
Hongkongi jõudes sain kokku oma klassivennaga, kes elas tol ajal seal. See oli täiesti sürreaalne hetk. Helistad lihtsalt klassivennale ja ütled: “Kuule, ma olen siin. Tule õue.” Hongkongis saime teha ka väikse proovitreeningu kohalikus saalis, et aklimatiseeruda. Seal pakuti mulle isegi võimalust tulla treeneriks. Sellised juhuslikud vestlused jäid tol ajal kuidagi õhku rippuma. Kõik tundus võimalik. Viisa saime ka lõpuks kätte.
Foto: erakogu
Veetsime ühe öö Hongkongis ja järgmise päeva õhtul lendasime edasi Hiinasse, Zhoukousse. See oli koht, kuhu turistid väga ei satu. Juba lennujaamas tunnetasime kohalike pilke. See ei olnud selline salajane piilumine, pigem lausa vahtimine. Väga huvitavalt kummaline tunne.
Foto: erakogu
Mitte Shanghai ega Beijing, vaid Henani provints. Päris Hiina. Tol hetkel tunduski kõik kuidagi teistsugune. Linn, inimesed, õhk, kogu see tunne. Hiljem sain aru, et Henani peetakse üheks Hiina ajalooliseks südameks, iidsete dünastiate ja vana kultuuri piirkonnaks. Aga tol hetkel olin lihtsalt Eesti poiss, kes oli sattunud keset Hiina sisemaad maailmatasemel turniirile võitlema.
Foto: erakogu
Viis ülekilo ja neli tundi kaalumiseni
Kui lõpuks võistluspaika jõudsime, oli kell umbes neli öösel. Pikk ja emotsionaalne reis, ajavahe, väsimus. Ma olin kogu aeg arvestanud sellega, et kaalumine toimub õhtul, nagu tavaliselt. Sain Hongkongis oma kaalu kontrollida. Olin täpselt seal, kus vaja. Arvestasin isegi sellega, et soe kliima aitab mul viimase vedeliku lihtsalt välja higistada. Lubasin endale lennupäeval süüa ka, sest teadsin täpselt, kuidas mu keha töötab ja aega oli piisavalt. Aga miskit läks tõlkes kaduma. Kaalumine toimus küll kell kaheksa, aga mitte õhtul, vaid hommikul. Ja kell oli juba neli öösel. Mul oli viis kilo minna.
Foto: erakogu
See hetk on siiani üks eredamaid mälupilte kogu sportlaskarjäärist. Mitte paanika pärast, vaid sellepärast, kui kiiresti mu pea hakkas lahendusi otsima. Variant, et ma olen nii pika ja käänulise tee siia tulnud ja siis kaalu ei saa, ei tundunud lihtsalt reaalne. Kõik asutused olid muidugi suletud – saunad, spordisaalid, kõik. Aga mul oli kaasas hüppenöör.
Kogusin hotellist kokku nii palju rätikuid kui leidsin. Mässisin kõigepealt kilest prügikotid ümber keha, siis rätikud peale ja siis tõmbasin kõik riided selga, mis mul üldse kaasas olid. DIY saunaülikond. Seejärel jagasin järgmised neli tundi väikesteks juppideks – kümme minutit hüppenööri, kümme minutit rahulikku sörki, kümme minutit liikumist ja venitust. Ja siis uuesti otsast peale. Neli tundi järjest.
Mäletan hotelli koridore, vaikust ja seda täiesti teistsugust öötunnet, mis tekib võõras riigis enne koitu. Kogu keha oli märg. Rätikud seljas olid rasked. Vahepeal käisin korra kaalul kontrollimas ja nägin, et kaal liigub, aga väga aeglaselt. Ei olnud muud teha kui jätkata. Täpselt kell 8.00 astusin hinge kinni hoides kaalule. Olin 200 grammi üle, aga tolerants oli pool kilo ja nii vastane kui ka korraldajad olid sellega nõus.
Taaskohtumine Andy Souweriga, pingelangus ja kultuurišokk
Kaalumisel juhtus veel üks hetk, mis mulle siiani meelde on jäänud. Mul on sellest isegi pilt olemas. Andy Souwer seisis minu taga ja ootas oma korda. See oli teine kord elus, kui olime Andyga samal fight card’il. Esimene kord olime ringi erinevates nurkades ja võitlesime omavahel Shootboxing World Cup Final 2008 Tokyos. Seekord olime taas samal turniiril, aga mitte vastastena.
Foto: erakogu
Tol hetkel tundus see lihtsalt ühe päeva osana, aga tagantjärele mõeldes on huvitav, kuidas elu neid hetki kokku seob. Naljakal kombel saime mõlemad järgneval õhtul ka kaotuse ja kumbki meist edasi ei pääsenud. Õhtul pärast üritust lõime järelpeol klaase kokku nagu vanad head tuttavad, kes on kuidagi sama rada mööda rännanud.
Pärast kaalumist ja face-off’i sain lõpuks lihtsalt istuda, sest eesmärk oli täidetud. Hingasin sügavalt sisse ja pikalt, aeglaselt välja. Tehtud. Pingelangus. Siis tuli see kummaline rahu peale, mis vahel pärast suurt pingutust tekib – keha on täiesti tühi, aga peas on vaikus.
Foto: erakogu
Päev otsa sain puhata, taastuda, kohaneda. Jõin, sõin, magasin. Ja siis tuli ka üks kultuuriline hetk, mis mul siiani eredalt meeles on. Võistlejatele oli söökla päev otsa avatud ja kohalikud Hiina võitlejad sõid hästi valjult matsutades. Alguses kriipis see päris teravalt kõrva. Hiljem aga seletati mulle, et seal kultuuris tähendab see hoopis austust ja kiitust kokale – kui toit maitseb hästi, siis seda näidataksegi välja valjult. Sellised väikesed detailid jäävad vahel alatiseks meelde.
Foto: erakogu
Matš Victor Nagbe vastu
Järgmisel õhtul ootas ees matš Victor Nagbe vastu. Tol hetkel teadsin lihtsalt, et vastane on tugev. Mul ei olnud aega taustauuringut väga teha. Alles hiljem sain päriselt aru, kui kõva nimi ta tegelikult oli. Mees, kes oli võitnud Kem Sitsongpeenongi nokaudiga, alistanud Fabio Pinca ja pidanud tasavägiseid lahinguid Buakawi ja Saenchaiga. Austraalias üles kasvanud Libeeria päritolu võitleja, kellest kujunes järgmiste aastate jooksul rahvusvaheliselt väga arvestatav nimi.
Samal õhtul olid sellel turniiril ka sellised nimed nagu Andy Souwer, Chris Ngimbi, Aikpracha, Mustapha Haida ja mitmed teised. Tänapäeval tagasi vaadates tundub päris hull mõelda, et olin seal kaardil koos nende meestega ajal, kui Kunlun Fight alles oma esimesi samme tegi.
Matš ise jäi punktidega Victorile. Ühes olukorras püüdsin tema jalalööki, libastusin ja kohtunik alustas lugemist, arvates, et sain puhta tabamuse pähe. Mäletan siiani seda frustratsiooni, sest enda sees tundsin, et järgmistes raundides survestasin hästi ja kogusin piisavalt punkte vähemalt lisaraundiks. Kohtunikud nägid seda teisiti, aga kummalisel kombel ei jäänud sellest matšist sisse kibedust.
Pärast võitlust tuli palju positiivset tagasisidet. Vastaselt, teistelt võitlejatelt, korraldajatelt. Ja enda sees oli samuti tunne, et ma kuulun sinna. Mitte tingimata favoriidina või tulevase maailmameistrina, vaid lihtsalt inimesena, kes on selle koha ausalt välja teeninud.
Tegelikult näitas ka turniiri edasine käik ära, kui kõva tasemega tegemist oli. Victor jõudis lõpuks selle sama turniiri finaali välja. Ta küll finaalis kaotas, aga see andis mulle hiljem päris palju perspektiivi sellele õhtule ja sellele, kui lähedal need tasemed tegelikult olid.
Tulemustest olulisem on teekond
Tol ajal ma vist ei osanud seda päriselt hinnata. Kui mu sportlaskarjäär hiljem lõppes, siis oli mul periood, kui vaatasin tagasi pigem sellele, mida ei saavutanud – et maailmameistritiitlit ei tulnud ja suured turniirid jäid võitmata. Aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad mulle meenuma hoopis sellised lood: see, kuidas oled Keilas laagris ja mõned tunnid hiljem lendad Hongkongi. See, kuidas higistad võõra kultuuriruumi öise taeva all neli tundi järjest, prügikotid ümber keha, sest hommikul on vaja maailmatasemel turniiril kaalumine ära teha. See, kuidas sa lihtsalt lähed. Mitte sellepärast, et keegi garanteerib edu või tulemuse, vaid sellepärast, et see oli sinu tee ja sa tahtsid näha, kui kaugele see viib.
Selle üle olen ma täna vist kõige rohkem uhke. Mitte medalite või rekordite pärast, vaid sellepärast, et ma tõesti andsin ennast nendele hetkedele täielikult ära. Vahel tundubki tagantjärele, et kogu sportlaskarjäär koosnes rohkem teekondadest kui tulemustest. Ja mul on hea meel, et see nii oli.
Edvini-Erik oma teekonnast:
Vanem võitlusspordipublik Eestis võib nime Edvin-Erik Kibus juba mäletada. Noorem põlvkond võib-olla mitte. Seepärast tundub õige enne lugude algust korraks tutvustada – kes ma olen ja kust see teekond alguse sai.
Kasvasin üles ajal, mil võitlussport alles otsis Eestis oma kohta. Aastate jooksul viis see tee mind ringidesse üle maailma – alates väikestest kodustest saalidest kuni rahvusvaheliste areenideni.
Olen võidelnud organisatsioonides nagu Shootboxing, Thai Fight, King of Kings, Enfusion, Tatneft Cup, KunLun Fight, Fightcode, K-1, Nr.1 Fight Show ja Xplosion Fight Series ning astunud ringi rohkem kui kümnes riigis – Eestist ja Soomest kuni Tai, Hiina ja Jaapanini.
Ringi olen jaganud mitmete maailma tippudega, nende seas Andy Souweri, Chahid Oulad El Hadji, Enrico Gogokhia, Yuri Bessmertni, Yassin Baitari ja David Teymuriga.
Karjääri jooksul võitsin muu hulgas WKA Euroopa meistri vöö kikkpoksis, OneSongChai Baltikumi meistri tiitli Muay Thais ning Eesti Muay Thai meistritiitli.
Aastatega on aga selgemaks saanud, et tiitlid ja rekordid räägivad vaid väikese osa sellest loost. Võitlusspordiga koos kasvamine tähendab tuhandeid treeninguid, vigastusi, kahtlusi, väikseid võite ja kaotusi – ning hetki, mis annavad põhjuse edasi minna.
Täna elan ja tegutsen Tallinnas. Olen liikumisõpetaja lasteaias ning juhendan harrastajaid oma võitluskunstide stuudios Dojo. Võistlemisest olen kõrvale astunud, kuid võitluskunstid on endiselt minu igapäev. See on keel, mille kaudu ma liigun, õpetan ja ennast väljendan. Just sealt sündiski mõte need lood kirja panna.
“Kibuse teekond” ei ole ainult tagasivaade sportlaskarjäärile. Need on nopped ühe võitleja teekonnalt.
Kristi Zirk
Veebiarendaja, portaali haldur
Grete Kägo
Toimetaja
Monika Kuzmina
GoodFight looja, võitlusspordi austaja
info@goodfight.ee
