Eesti Poksiliidu juhatuse liige, hinnatud poksikohtunik nii Eestis kui ka välismaal ning võitlusõhtu Yakuza Fight üks peakorraldajatest Jakov Peterson, kes täna, 3. mail sünnipäeva tähistab, sõnab, et tema teekond poksi juurde sai alguse 16-aastaselt, kui ta esimest korda saali astus ning kohtas seal perekonnatuttavat, kes treenis oma poega. Hiljem suundus Peterson Tartu Ülikooli õppima kehakultuuri ning jõudis oma esimeste võistluste ning kohtunikutööni.
Poksisaali korra sattudes, tahad ennast proovile panna ja vaadata, mida oled õppinud
Peterson meenutab, et saal, kus ta esimest korda treenis, polnud iseseisev spordiklubi, vaid rohkem perekondlik sündmus, kuhu mitmekesti koguneti, ehk perekonnatuttava poja sõbrad ning tema, ning üheskoos trenni tehti. Keegi neist ei näinud tol hetkel poksis oma tulevikku. Kui Peterson Tartu Ülikooli kehakultuuri õppima läks, kohtas ta oma esimest professionaalset treenerit, kelle klubisse ta astus ja hakkas tegelema juba ka võistlustasemel poksiga. „Alguses küll kohe mitte võistlustasemel, aga see kõik oli nii kaasahaarav, et kui sa korra poksisaali satud, siis tahad ennast kindlasti mingi hetk proovile panna ja vaadata, et mida sa õppinud oled. Eriti veel sellise poisikesena… Käed-jalad ju ikka natukene sügelevad ja kuskil on vaja oma energia välja elada. Niimoodi jõudsin oma esimeste võistlusteni ja mõned aastad sai võistlustempos poksiga tegeleda,“ räägib ta.
Kui sa korra poksisaali satud, siis tahad ennast kindlasti mingi hetk proovile panna ja vaadata, et mida sa õppinud oled.
Hiljem kaasas seesama treener Petersoni ka kohtunikutöösse. Esimene kogemus kohtunikuna nägi välja selline, et kuna Peterson ei saanud trauma tõttu ise ringi astuda, aga võistlustega oli natukene kogemust seljataga, kutsus treener teda lihtsalt punkte lugema. Sellest ajast alates on Peterson poksikohtunik. Ta alustas rahvusliku tasemega, ehk Eestis peetavate võistlustega ning ühel hetkel naeratas talle õnn ja ta sai taotleda rahvusvahelist kategooriat. „See teekond oli väga tormakas ja viis mind selleni, et kõik need aastad olen poksiga seotud olnud. Hetkel olen kõige kõrgema tasemega poksikohtunik, olümpiapoksikohtunik ning olen kaasatud kõige kõrgematele võistlustele,“ selgitab ta ja lisab, et poks on käinud temaga käsikäes alates sellest ajast, kui ta 16. aastane oli.
Jakov Peterson. Foto: GoodFight, Evelin Kruus
Teekond Yakuza Fight võitlusõhtu loomise juurde
Üks eluperiood viis Petersoni Lääne-Virumaale. Kuna seal polnud poksiklubi, ei saanud seal aga treenida. Selleks, et oleks selline võimalus ning kohalikud noored, sportlased, harrastajad ja inimesed üldse saaksid poksiga tegeleda, lõi Peterson oma klubi. Olles poksikohtunik, hakkas Peterson pidama ka treeneri ametit ning tegelema trennide andmisega. Ta nendib, et too eluperiood oli tema jaoks väga rahuldustpakkuv ja seda just selles mõttes, et kujunes välja poksiseltskond ning ta nautis seda kõike taas, kui sai oma võistlejad võistlusele viia ja melu sees olla.
Olles poksikohtunik, hakkas Peterson pidama ka treeneri ametit ning tegelema trennide andmisega.
Paar aastat hiljem, kui Peterson saavutas kõige kõrgema taseme kohtunikutöö kategoorias, mis viis teda maailmatasemel võistlustele, teadvustas ta endale, et poks on see osa tema elust, mis annab talle energiat ja milleta ta ei saa. „Praegusel hetkel on elu viinud mind pealinna ning kahjuks ma oma klubi eest enam ei vea. Arvan, et mul polekski selleks eriti aega, sest olen hetkel kaasatud väga paljude erinevate võistlustega olümpiapoksis. Sel perioodil, kui elasin Tapal, jäi mul sellest poksiklubist aga natukene väheseks ning teadlikkus sellest spordialast selles piirkonnas oli suhteliselt väike. Oli suur soov seda spordiala populariseerida ja rahvale näidata. Teha poks populaarsemaks, anda sportlastele võimalus võistelda, sest Eestis pole väga palju poksivõistlusi. Leidsin kaasamõtlejad, kellega luua oma organisatsioon ja pidada võistluseid,“ räägib Peterson teekonnast võitlusõhtu Yakuza Fight loomise juurde.
Jakov Peterson. Foto: GoodFight, Evelin Kruus
Poks on ala, mis on justkui natukene ka vereringes sees
Esimene võitlusõhtu Yakuza Fight toimus Tapal ja kavas oli ainult olümpiapoks.
Esimene võitlusõhtu Yakuza Fight toimus Tapal ja kavas oli ainult olümpiapoks. Peterson meenutab, et sündmusel oli väga palju pealtvaatajaid ning see läks publikule peale. Peale esimest võitlusõhtut otsustati, et sellega liigutakse edasi Rakverre, mis saigi mitmeks aastaks nii-öelda kodupaigaks Yakuza Fight`ile. Üsna ruttu kasvas võitlusõhtu rahvusvaheliseks suureks sündmuseks, kuhu olid kaasatud ka maailma tippu kuuluvad, näiteks profipoksija Robert Helenius Soomest ja veel mitmeid välismaa häid sportlaseid.
Peterson tõdeb, et tema hea koostööpartner ja natukene ka vaimne mentor mainis talle, et poks on selline ala, mis on kuigivõrd seotud ka DNA´ga, ehk on justkui vereringes sees. Ta leiab, et ilmselt see ongi nii, sest need perioodid, kus paus pikaks venib, kus ta ei käi võistlustel ega saa midagi kas poksi või võitlusspordiala heaks teha, tekivad tal sisse ärevus, rahutus ja igavus. „Mul on tunne justkui ei tee ma õiget asja ja midagi on puudu. Mõne jaoks on puhkus mere äärde minek või päikese võtmine, minu jaoks on selliseks restardiks ja lõõgastuseks see, kui saad osa mingist võistlusest või selle jaoks midagi korraldada,“ lausub ta ja lisab, et niimoodi kujunes välja ka Yakuza Fight taassünd, ehk Yakuza Fight 6 NEW ERA, mida ta pärast 5-aastast pausi sellel aastal koos uute partneritega korraldas.
Jakov Peterson. Foto: GoodFight, Evelin Kruus
„See on andnud mulle jälle indu, inspiratsiooni ja motivatsiooni edasi tegeleda. Edasi viia seda, kus tahaks Eesti võitlejatele eelkõige anda võimalust rohkem võistelda. Et nad saaksid läbi selle areneda ja jõuda võistlusmaailmas kõrgemale tasemele ja tippu,“ sõnab ta.
Suureks unistuseks on näha sportlaseid, kes saanud Yakuza Fight`ilt tuule tiibadesse
Peterson toob välja, et olümpiamängud on sportlasekarjääris mäe tipuks ning nüüd on Pariisis tulemas suveolümpiamängud. „Võimalik, et saan seal kohtunikuna osaleda.“
Jakov Peterson. Foto: GoodFight, Evelin Kruus
Suuremas pildis unistab Peterson aga sellest, et korraldades võistluseid, toetades võitlussporti ning osaledes kohtunikuna, tahaks ta vanaduses näha kõige selle tulemusena, et ühe Eesti sportlase nimi oleks raiutud olümpiatahvlile, poodiumikohale ja medaliga. „Siiamaani on meil see olnud ka, aga ainult eelmise sajandi alguses. Minu suur soov ja unistus on see, et meie sportlased, kes osalevad Yakuza Fight`il, saaksid endale tuule tiibadesse ja et nad pärast meelde tuletaksid, et see on see koht, kust nad alustasid ja jõudsid tänu sellele sinna, kus nad on.“
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
