Kahekordne maailmameister 21-aastane viljandlanna Sigrid Kapanen rääkis GoodFight’ile oma muljetest, alustades tänusõnadega. „Aitäh kõigile, kes mind toetasid, mind siia tõid. See kõik on nii meeletu, teid on nii palju, tahan kõiki isiklikult tänada, aga lihtsalt ei jaksa,“ ütles ta Tallinna Lennujaamas GoodFight’ile antud intervjuus väsinult.
Aitäh kõigile, kes mind toetasid, mind siia tõid. See kõik on nii meeletu, teid on nii palju, tahan kõiki isiklikult tänada, aga lihtsalt ei jaksa.
Matše kommenteerides sõnab Sigrid, et kõige kergemaks vastaseks oli Venemaa. „Algul oli see, et sain teada, et ta on vasakukäeline, siis ma mõtlesin, et okei, see võib-olla tõmbas natuke lukku, aga kui selle nii-öelda flow kätte sai, siis ei jõudnud nagu lõpetada ka,“ jagab ta ning lisab, et kõige keerulisemat matši ta välja tuua ei oskagi. „Vietnam, Maroko ja Türgi, nad on kõik väga tugevad ja kõik olid väga erineva stiiliga. Ma niimoodi ei oskagi öelda, kes oli kõige raskem. Kõige viimases matšis ma sain kõige rohkem viga,“ lausub maailmameister.
Sigrid Kapanen. Foto: GoodFight, Evelin Kruus
Küsimusele kas otsus liikuda kaalus allapoole oli õige, vastab naine resoluutselt. „Kindlasti. Sellepärast, et 67-s kõik võtavad iga õhtu kaalu mingi 2 kg ja ma tundsin, et ma ei pea kaalu võtma, miks ma ei või siis hoida 63,“ selgitab Sigrid, lisades, et tema jaoks on 63 mugav kaal. „Ma tundsin ka, et ma olen jõuga üle nendest, mul oli teravus kõik korras ja ma ei pidanud kuidagi piinlema,“ sõnab ta.
Ma tundsin ka, et ma olen jõuga üle nendest, mul oli teravus kõik korras ja ma ei pidanud kuidagi piinlema.
Monika Kuzmina ja Sigrid Kapanen. Foto: GoodFight, Evelin Kruus
Finaalmatšist rääkides alustab Sigrid kaalu teemadel, selgitades, et viimasel päeval oli kaalumine kõige pingelisem. „Jama on kogu aeg see, et ei ole kordagi kontrollkaalu. Ei tea, lähed lihtsalt hommikul kaalu peale ja see, mis on, see on, et ei saa enne kontrollida hommikul, et kas sa oled kaalus või ei ole. See oli nõme. Aga siis kaalusin ära, vaatasin, et okei, korras ja läksin sööma ja ütleme nii, et hommikust peale ma veidi pabistasin ka. Ikkagi suur finaalmatš, et ei tahtnud midagi nässu keerata,“ räägib ta ning lisab juurde, et nautis igat hetke, mis seal oli. „Algas kõik selliselt loperguselt ja väga halvasti, aga lõpuks läks kõik väga hästi, et sai kullaga koju tulla,“ sõnab ta, selgitades, et tegemist oli siiski halvast korraldusest tulevate probleemidega ning lisab lõpetuseks, et enne kui ta koju Viljandisse võitu tähistama läheb, puhkab ta end korralikult välja.
GALERII: GOODFIGHT, EVELIN KRUUS
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
