Ettevõtja ning võitlusõhtu Yakuza Fight üks peakorraldajatest Jan Lipinski on ka ise umbes 10 aastat tegelenud kikkpoksiga. Alguses oli see tema jaoks vaid hobi ja ta soovis lihtsalt lisasporti teha, kuid armus sellesse alasse üsna kiiresti ning jätkas treenimist. Aastatel 2017 kuni 2018 sattus Lipinski kokku Eesti võitlusspordisündmustega ning hakkas mõtlema, kuidas võiksid need publikule veidi atraktiivsemad olla.
Soov teha midagi erinevat kui teevad kõik teised
Juba tol ajal alustas Lipinski läbirääkimisi mõningate Eesti korraldajatega, kuid siis saabus COVID-i aeg ning kõik jäi mõneks ajaks seisma. Huvi võitlusspordi vastu aga püsis. Pärast COVID-it, kui maailm taas ellu ärkas ning tekkis võimalus hea meeskonna, partnerite ja hetkeolukorra tõttu Eesti turul korraldada võitlusõhtu, andis see talle tõuke ja kindlustunde alustamiseks. „Nagu näha ei toimu professionaalsel võitlusareenil just palju,“ nendib Lipinski ja lisab, et plaan ei olnud teha sellist võitlusõhtut, mida teevad kõik, vaid teha midagi erinevat.
Plaan ei olnud teha sellist võitlusõhtut, mida teevad kõik, vaid teha midagi erinevat.
„Seetõttu tekkis idee korraldada turniir. Mitte lihtsalt võistlus, kus kaks meest tulevad ja võitlevad ühes matšis, vaid professionaalne meistrivõistlus, kus võitlejad on enamjaolt Eestist. See on ka meie esmaseks eesmärgiks – anname prioriteedi Eesti võitlejatele. Nad tulevad ringis kokku ning loodetavasti meie areenil otsustavad, kes on neist kõige tugevam,“ selgitab Lipinski.
Jan Lipinski. Foto: GoodNews, Evelin Kruus
Võitja võtab kõik
Ettevõtja toob välja, et juba lapsepõlves olid meil sellised asjad nagu tänav vs tänav ja hoov vs hoov. Mõnikord tuli ühe tänava kõige kõvem võitleja vastamisi teise tänava kõige kõvema võitlejaga. „Olin tol ajal üsna noor, aga vanemad poisid tegid panuseid erinevatele asjadele, nagu näiteks sigaretid või rublad ning tookord võttis võitja kõik. Kaotajale sai osaks lihtsalt sõprade toetus,“ meenutab ta ja lisab, et nii tekkiski Yakuza Fight`i idee, nägemaks, kes on kõige tugevam Eestis. „Aga siiski mitte ainult Eestis, vaid ka, kes on kõige tugevam meie naaberriikides. Kavatseme kutsuda külalisi ka Lätist, Soomest ja Leedust. Seega pole see ainult kohalik teadmata turniir või sündmus. Ja Yakuza Fight`i üks põhimõte kui meistrivõistlus ja turniir on see, et võitja võtab kõik.“
Yakuza Fight`i üks põhimõte kui meistrivõistlus ja turniir on see, et võitja võtab kõik.
Sa kas teed midagi seal ringis või lahkud ilma milletagi
Lipinski toob võrdlusena välja, et ka tollal lapsepõlves ei olnud kompromisse – kui kaotasid, siis kaotasid ja kui võitsid, siis võtsid kõik. Ta lisab, et see on korraldajate arvates õiglane. „Kõik, kes nägid Yakuza Fight 6 NEW ERA-d Rakveres, ütlesid, et võitlejad tõepoolest võitlesid. Ja ma arvan, et see on tõsi. See pole pelgalt minu arvamus, vaid ka teiste inimeste oma, sest motivatsioon on täiesti erinev. Sa ei tööta raha nimel, sa võitled raha eest. Kui sa lihtsalt otsustasid ringi joosta ja oma palga saada, siis nii see ei käi. Kõik ringis mõistavad seda – kas sa teed seal ringis midagi või lahkud ilma milletagi. Nii see mul ka peas mõnda aega oli,“ räägib ta.
Jan Lipinski. Foto: GoodNews, Evelin Kruus
Lipinski sõnab, et kuna tekkis võimalus ning partnerid ja meeskond toetasid neid ideid, siis otsustatigi korraldada võitlusõhtu. Ta tõdeb, et nagu oli näha, siis nii inimesed kui ka sportlased nautisid seda. Nautisid ka need, kes kaotasid ja ei saanud midagi. Ka nemad andsid Lipinski sõnul korraldajatele väga positiivset tagasisidet. „Nii üllatav kui see ka poleks, mõned neist küsisid, kas nad saavad uuesti osaleda. Ja me tõsiselt kaalume seda, sest osa ideest on luua omamoodi Eesti meeskond, et meil oleks oma võitlejad, kes saavad kolm-neli korda aastas võidelda suureneva auhinnaraha eest.“
Soov anda publikule kangelane, keda toetada
Yakuza Fight`i lõppeesmärk on Lipinski sõnul professionaale turniir, kuid korraldajad ei soovi siiski, et ringis võitleksid paarid. Nad soovivad pidevat liikumist ning tahavad anda mitte ainult sportlastele midagi, mille nimel treenida ja võidelda, vaid midagi ka publikule ja fännidele. „Soovime, et neil oleks oma kangelane, keda toetada. Keegi, kes tuli underdogina, aga võitis kõiki ja võttis kogu raha ning läks järgmisele turniirile või tuli meistriks. Ta ei lähe kuhugi ja sa tead, millal ja kus sa temaga uuesti kohtud.“ räägib Lipinski võitlusõhtu eesmärkide kohta ja lisab, et üheks sihiks on korraldada ka turniir, mis toimuks kolm kuni neli korda aastas.
Jan Lipinski. Foto: GoodNews, Evelin Kruus
„Loodetavasti ühel päeval läheb see ka Eestist kaugemale, kuid praegu keskendume peamiselt Eestile. Kui juba sportlased sellist ideed armastavad, vähemalt mõned neist, siis loodame, et ka publik armastab seda ideed ja anname neile midagi uut, mida jälgida,“ loodab Lipinski.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
