Osho raamat “Intuitsioon” räägib, milline vahe on intellektuaalsel, loogilisel vaimul ja intuitsioonil, mis aitab meil ümbritsevat tõeliselt kogeda. Loogiline vaim hindab reaalsust pealispindselt, teadmiste alusel, intuitsioon aga aitab mõista selle tegelikku olemust. Osho õpetab raamatus eristama intuitiivset kaemust soovkujutelmadest ning elama intuitiivselt nüüd ja praegu, mitte minevikukogemuste ja tulevikukujutelmade pettelooris, mis põhjustavad segadust ja panevad meid tegema valesid otsuseid.
Osho räägib raamatus ka võitluskunstidest. Avaldame raamatust katkendi võistlusportlastele inspiratsiooniks, sest lõppude lõpuks on vaimujõud see, mis saab otstavaks siis kui muu enam ei loe.
Kui näete jaapani poksivõistlust, või aikido– või jujitsu– või judovõistlust, võib see tavainimest üllatada: kõigepealt vastased kummardavad teineteise ees, väljendades lugupidamist. Ei mingit vaenulikkust. Jaapani võitluskunst õpetabki, et kui kellegagi võideldakse, ei tule see mitte isiklikust vaenust. Kui keegi hakkab seda isiklikult võtma, valmistub ta juba kaotama, sest isiklik vaen põhineb minal – nii langetakse madalamale tasandile.
Judovõitluses võidab alati see, kes tõestab judokunsti üleolekut. Võidab kunst, mitte isik. Samuti nagu filosoofias võidab tõde, võidab siin kunst. Iseendale ja oma võidule ei tohi hetkekski mõelda, sest sellest hetkest saaks kaotuse hetk.
Ja nii ongi sageli juhtunud – ilma et keegi sellest aru saaks, välja arvatud need, kes mõistavad Ida traditsioone. Mõnikord lähevad kokku kaks egoismivaba võitlejat; sel juhul ei võida kumbki. Võideldakse mitu päeva, võitluse lõppu lükatakse muudkui edasi, aga kumbki ei võida. Iga päev tulevad mõlemad uuesti kohale ja kummardavad teineteisele – suure rõõmu ja lugupidamisega. Juba üksnes see, et teine on temaga nõus võitlema, teeb võitlejale au, sest see pole ju tavaline inimene. Ja võitlus muudkui kestab. Lõpuks peavad kohtunikud ütlema: “Kumbki neist ei saa võita, sest mõlemad on oma minast vabad – kummalgi ei teki võiduvõimalust.”
Mina on silmus. Mina on omamoodi uni, milles sa võid lüüa saada. Piisab ainsast hetkest, mil mingi mõte vahele segab, ja sinu lõpp on käes. Judo, jujitsu, aikido – kõik need on sarnased kunstid, millel on küll peeni erinevusi, aga põhialus on üks ja seesama. Ja põhialus on see, et võideldes ärgu olgu sind ennast olemaski; kui sind üldse olemas ei ole, siis ei lõika sind ükski mõõk.
Võiksite hämmastuda, nähes kahe mõõgavõitleja vahelist võitlust…
Mul oli kunagi sõber, Chanchal Singh, kes oli õppinud jaapani võitluskunste. Ta asutas võitluskunstide kooli, ja näitas meile vahel lihtsalt lõbu pärast mõnesid väikesi asju. Ta rääkis: “Jaapanis tehakse teatavat häälekoolitust. Kui keegi sind mõõgaga ründab, aga sinul ühtki relva ei ole, teed lihtsalt ühte isemoodi häält ja vastane pillab mõõga maha.”
“Vägev!” ütlesin mina. “Mul on üks sõber, maadleja. Mõõkadest ei tea ta midagi, aga võiks vastasel ka palja toikaga pea otsast lüüa.” Otsisin maadleja üles ja rääkisin talle edasi, mis mu sõber oli rääkinud. Maadleja ütles: “Heakene küll. Võin tal ainsa hoobiga pea lõhki lüüa.”
See maadleja oli väga tugev. Ta võttis kepi kätte ja lähenes Chanchal Singhile. Aga niipea kui ta käe üles tõstis, hüüatas see valjusti, ja maadleja pillas kepi maha, nagu oleks tal süda seisma jäänud! Kogu jõud oli tema kätest kadunud – tühipalja hüüatuse pärast!
Küsisin Chanchal Singhilt: “Kuidas sa seda häält teed?”
Ta vastas: “Seda on lihtne õppida. Tähtis on see, et sind ennast ei oleks olemas. See ongi kõige raskem. Olin Jaapanis mitu aastat: kõik oli lihtne, välja arvatud see üks asi – et sind ennast ei oleks olemas. Muidugi, kui keegi tahab otsekohe su pea lõhki lüüa, pead sa ilmtingimata ise kohal olema! Aga isegi sellisel hetkel ärgu olgu sind ennast olemas – olgu ainult see hääl, ilma et selle taga oleks mingit mina. Korraga unustab vastane, mida ta tegema pidi; ta vajub täiesti ära. Isegi tema mälu ütleb sel hetkel üles. Ta ei tea enam, mis toimub, mida ta teeb, mida ta tegi enne seda. Toibumine võtab tal aega. Ja selleks pole vaja muud, kui mina äraolekut. Minatus tekitab inimese vaimus teatava muutuse, teatava pausi, ootamatu pausi.
