Eesti Jõutõsteliidu endisel presidendil Arnold Tokkol paluti 15 aastat tagasi soovitada personaaltreenerit. “Soovitaksin Gert Koovitit, aga ta on Inglismaal,” kostis Tokko.
Koovit läks Inglismaale 15 aastat tagasi ja tuli Eestisse tagasi alles mullu. See oli aeg, kus personaaltreening oli enamikule teadmatu ja arvati, et midagi sellist on vaid rikastele. “Meie oma Eesti oli spordi mõttes kindlasti Inglismaast eespool,” meenutab Koovit.
Nüüdseks on Inglismaal fitnessitööstus edasi arenenud sellise hooga, et näiteks jõusaalis, kus Koovit 15 aastat tagasi alustas, oli vaid kuus personaaltreenerit, selleks ajaks, kui ta Eestisse tagasi tuli, aga 45 ja kõikidele jätkus tööd.
“Personaaltreening on muutunud kõigile kättesaadavaks ja elu loomulikuks osaks. Minul on vedanud: olen näinud oma eriala sündi nii Eestis kui ka Inglismaal. Inglismaa on täis üllatusi. Läksin sinna ajal, kui London oli osa Euroopa Liidust ja kõik oma ala spetsialistid olid teretulnud. Tänu sellele, et oled ümbritsetud erinevatest rahvustest inimestega, tunned ennast automaatselt kui kodus. 45 personaaltreenerist vaid kaks olid kohalikud,” räägib Koovit.
Personaaltreening on muutunud kõigile kättesaadavaks ja elu loomulikuks osaks.
Algus oli raske
Elukoha muutmine ise ei ole lihtne. Kolimine teise riiki, teistsugusesse kultuuri – veelgi raskem. Gert Koovit on nii kaua, kui mäletab, armastanud oma tööd. Peale 26 aastat jumaldab endiselt.
“Mulle meeldib tegeleda inimestega. See on ääretult tänuväärne, näha, kuidas klient areneb ja liigub tasahaaval eesmärgi poole, kuidas muututakse enesekindlamaks ja tervemaks. Ma ütlen alati: inimesed on kui raamatud – igaühel on oma lugu,” ütleb Koovit.
Usk enda võimetesse ja kirg töö vastu aitasid Koovitil kolides üle saada raskest ajast. Inglismaale minnes olid tal välja trükitud Londoni jõusaalide aadressid. 15 aastat tagasi polnud neid palju ja nii ta käis ühest saalist teise, pakk CV-sid käes ja üritas klubi juhtkonnaga ja peatreeneritega jutule saada. Ta teadis, et kui võimalus antakse, saab ta 100% hakkama.
Õnneks leidis ta spordiklubi, kus oli vaba koht, õnneks väga hea asukohaga ja Londoni mõistes hea sisustusega – 15 aastat tagasi oli Londoni kesklinnas peaaegu võimatu leida jõusaali, kus olid kõik hädavajalikud vahendid.
Inimesed on kui raamatud – igaühel on oma lugu.
“Londonis sain ma korraliku šoki: saalide tase oli madal, enamik saale asusid sügaval keldris ja nägid välja masendavad. Lisaks olid spordisaalid väga kallid. Eestlased on ära hellitatud hiigelsuurte saalidega, imeilusate vaadetega ja lopsaka trenažöörivalikuga,” lausub Koovit.
Kuna tegemist on spetsiifilise terminoloogiaga, oli treeningute andmine lihtne. Kuna aga Koovitile koolis inglise keelt ei õpetatud ja ta õppis seda filmidest, oli ta tõsiselt hädas igapäevase jutuajamisega.
“Mäletan, et alguses oli probleem isegi televiisorist uudistest aru saamisega, kuna minu inglise keel oli õpitud Ameerika filmidest, inglise keel Inglismaal kõlab aga hoopis teistmoodi. Aga olin täiesti veendunud, et saan hakkama. Mul oli nii suur usk oma oskustesse ja teadmistesse, sellesse, et suudan oma kliente aidata. Kordagi polnud tunnet, et äkki ma ei saa hakkama,” sõnab Koovit.
Inglismaa saalid on nüüdseks tipptasemel
Koovit tahtis iga päev olla parim versioon iseendast. Anda endast iga päev parim. Olla avatud uuele ja olla valmis õppima. Nii õpib iga päev midagi uut. Muutud iga päevaga paremaks oma ala spetsialistiks. “Ma olen ääretult uhke selle üle, mida suutsin Inglismaal saavutada,” räägib ta.
Koovit alustas keskkonnas, kus inimesed ei teadnud personaaltreeningust midagi. Inimesed olid väsinud, tüdinud ja tööpingest stressis. Enamik tuli jõusaali kas enne tööpäeva algust, lõunapausi ajal või kohe peale tööpäeva lõppu. See tähendas, et saalis vaheldusid tühjus ja siis ääretu inimmass, kes astus üle üksteise, võistles jooksulintide pärast ja selle üle, kes saab vaba pingi. “Enamik tahtis lihtsalt jooksulindil zombinäoga tuterdada või siis jalgrattal vaadata viimast episoodi lemmikseriaalist,” meenutab Koovit.
Keskmise inglase jaoks on täiesti tavaline süüa lõunaks kihisev magus jook koos kartulikrõpsudega. Eks seepärast kuulub Inglismaa Euroopa rasvunumate rahvaste sekka. “Tavapärane inglise söök ei erine väga Eesti omast – söök on raske, rasvarohke ja tihedalt täis kaloreid,” ütleb Koovit.
Nii spordisaalide kui ka personaaltreerite tase on Inglismaal läbi teinud aga komeedilaadse arengu. Saalid on nüüdseks tipptasemel, hinnad on muutunud kõigile kättesaadavaks ja spordisaale on külluses. Samuti on saalid täis kõrgetasemelisi treenereid. Igal treeneril on ala või treenimisviis, kuidas kliendid tööle panna. Näiteks tavapärase jõusaalitreeningu asemel on populaarsed rammumeeste treeningud: kivide tõstmine, raskuste kandmine ja –lükkamine jms.
“Kuna treenereid on väga palju, on kõik sunnitud olema heal tasemel. Inglismaa on täis oma ala spetsialiste. Konkureerimisvõimelised palgad meelitavad oma ala parimaid üle kogu maailma. Tundsin kohe esimesel päeval, nagu oleksin kodus – oled ümbritsetud inimestega, kes jagavad sama kirge. Igaüks lisab oma eripära, kõik õpivad üksteiselt ja nii muutud lühikese aja jooksul veel paremaks spetsialistiks,” ütleb Koovit.
Inglismaa on Eestile järgi jõudnud ja ka mööda läinud. Revolutsiooni on läbinud spordisaalide hinnad: kui enne maksis kuupilet sama palju kui kallis restoranis õhtusöök või ilusad kingad, siis nüüd saab kuupääsme sama raha eest, mis kulub Fanta ostmisele. Sport on kõigile kergemini kättesaadavam, saale on rohkem, konkurents saalide ja treenerite vahel on suurem. “Kindlasti mängib siin rolli tänapäeva sotsiaalmeedia. Kõik loodavad kuulsaks ja rikkaks saada,” arvab Koovit.
Elu kvaliteet on Eestis väga kõrge
Koovit õppis Inglismaal jääma iseendaks. “Suures linnas elades oleme ümbritsetud mitmete võimalustega, mõned neist paremad, mõned hullemad. Tuleb osata teha õigeid otsuseid. Samuti elu ise paneb meie teele erinevaid katsumusi, paneb tõsiselt proovile… Tulla sellest välja oma eluväärtusi muutmata, jäädes iseendaks – see on see, mida õppisin. Uskuda headusesse ja sellesse, et igas inimeses on peidus kübeke headust. Me peame selle lihtsalt üles leidma,” usub Koovit.
“Loomulikult ma õppisin hästi palju juurde erialaselt. Mul väga vedas, et olin ümbritsetud andekate ja tarkade inimestega. Olen neile väga tänulik. Kindlasti see peegeldub viisis, kuidas ma oma tööd nüüd teen. Kui oled ümbritsetud nii suure hulga erinevate personaaltreeneritega, siis peaaegu iga päev õpid juurde midagi uut,” lisab ta.
Mida kauem oled kodust eemal, seda sügavamale hinge Eesti poeb ja seda paremini oskad hinnata, mis Eestis olemas on. “Elu kvaliteet on Eestis väga kõrge. Ilusad kodud, puhas õhk, imeilus loodus ja tervislik toit ja oma perekond siinsamas. Jah, mujal maailmas on võimalik teenida rohkem raha, aga kõik need asjad muutuvad vanemaks saades järjest olulisemaks,” lausub Koovit.
Brexit tuli Koovitile päris valusalt. Ta tegeles paljude tippjuhtidega, suured firmad hakkasid aga Inglismaalt välja liikuma. Paljud neist olid olnud tema kliendid üle 10 aasta. Lisaks oli London väga muutunud, kuritegevus mitmekordistunud – enne väga turvaline linn on muutunud ohtlikuks. Üheks põhjuseks oli ka elutempo. “London on noorte inimeste linn. Päev hakkab kell 5.30 hommikul ja lõpeb tihti kell 10 õhtul,” selgitab Koovit.
Elu Inglismaal on teda kindlasti muutnud, ütleb Koovit. Muutnud kannatlikumaks ja andnud väga palju uusi sõpru. Sõpru, kes nüüdseks on üle maailma laiali.
“Kummalisel viisil on pandeemia toonud meid üksteisele taas lähemale. Eks me ole kõik sunnitud vanusest ja oskustest hoolimata õppima, kuidas kasutada Facetime’i või Zoomi. Ja nii toome sõbrad ja välismaailma läbi ekraani oma koju,” ütleb ta.
Mida kauem oled kodust eemal, seda sügavamale hinge Eesti poeb ja seda paremini oskad hinnata, mis Eestis olemas on.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
