Miks naissõdalane Sigrid Kapanen poksiringi astub?

Tallinnas toimub 22. veebruaril rahvusvaheline kikkpoksiüritus The League, kus võitlevad ka naised: Sigrid Kapanen läheb vastamisi Eneli Sõmeriga.

Kui palju erineb naiste ettevalmistus võistlusteks meeste omast? Sigrid ütleb, et ega nii palju ei erinegi. „Treenin ikka samamoodi vastupidavust, tehnikat ja jõudu. Kindlasti pingutan veel enamgi praegu, kuna tulemas on suur ja äge üritus,” räägib ta.

Mis see on, mis sind kui naist poksiringi kutsub? Sisemine viha, verejanu, kellegi löömise soov?

Mind kutsus see adrenaliin, mis sellega kaasa tuleb. Viha tegelikult ei ole üldse võistlemisega seotud, keegi ei lähe ringi vihasena või et tahaks kellelegi peksa anda. Kõik, kes selle spordiga tegelevad ja ringi astuvad, ei mõtle seda võistlemist nii, nagu võib tunduda pealtvaatajatele. Ringis ei ole tegelikult üldse hull olla, kõik, mis väljaspool ringi toimub, kaob ära kuni matši lõpuni.

Kui oluline on võistluste jaoks vaimne ettevalmistus? Kuidas sina sellega tegeled ja seda poolt arendad?

Vaimne ettevalmistus on väga oluline. Kui vaimne pool pole valmis, siis pole tegelikult üldse valmis. Pea peab olema selge ja tuleb rahulikuks jääda. Kui juhtub, et vaimne pool ei ole valmis, siis on oodata kaotust. Minu vaimne pool treenib, kui mul ei ole teisi mõtteid või probleeme peas kinni. Näiteks koolitöö või mingi muu jama võtab kogu tähelepanu ja tekitab närvitsemist. Ma organiseerin kõik asjad ja ajad nii, et suudaksin keskenduda ühele kindlale asjale korraga.

Kui oluline on jälgida toitumist enne võistlusi ja kui oluline on selles osas nõu kellegagi pidada?

Kuna võitlusspordis on kaaluvõtmine üks suur osa, siis tuleb toitumist väga palju jälgida. Enne võistlusi peab väga hoolikalt jälgima, mida suhu pistad. Tuleb süüa toitu, mis seedub kiiresti ja mis annaks piisavalt energiat, et jõuaks trenni teha. Mina isiklikult küsin kõigilt alati nõu, et kuidas või mida ma pean sööma, et kaalu jõuda. Toitumine ja kaaluvõtmine on kõige hullem ja stressitekitavam tegevus minu jaoks.

Kes on sinu iidolid ja kui palju nende järgi treenid? Kui palju on mõistlik teisi järgida?

Minu iidolid on peamiselt mehed. Mulle meeldib jälgida nende raskeid trenne ja arengut. Üks inglise taipoksja Liam Harrison on üks suur eeskuju. Tema tehnika ja löögijõud on nii hämmastavalt tugevad. Eestist on iidoliks Maxim Vorovski, kellel on täiesti puhas tehnika ja suudab ringis alati rahulikult ja kindlalt vastast võita. Temas ma näen nii suurt võitlejahinge, mida endas sooviks ka üks päev leida.

Oled öelnud, et motiveerid end ise. Millega ja kuidas? Kes on hetkel sinu nõuandjad?

Ma kõige rohkem motiveerin ennast, kui vaatan oma endiseid võistlusi. Nii tuleb see sama hetk meelde, pulss tõuseb ja peas hakkab mõte käima, et suudan ja teen ära. Nõu annab ikka kõige rohkem minu treener Ringo Tipp ja paar trennikaaslast veel.

Mida mõtled või võtad ette sel hetkel, kui tunned, et tekib treeningul allaandmishetk?

Neid hetki ikka on olnud, et ei jõua vaimselt ega füüsiliselt ja tahaksin lihtsalt nutta. Aga kui hakkan mõtlema, kui kaugele olen selle lühikese aja jooksul jõudnud ja kui palju selle nimel teinud, siis võtan ennast kokku ja treenin edasi. Ma olen nii paljude inimeste silmis ka muutunud paremuse poole. Ma leidsin ala, mis mulle sobib ja teeb mind siiski rõõmsaks. Ma ei kujutaks end ette tegelemas millegi muuga.

Milline on sinu suhtumine vastastesse?

Mul ei ole kunagi viha olnud vastase vastu. Kõigi vastastega, kes minul siiani on olnud, olen alati läbi saanud ja soovin neile edaspidi edu. Ma austan oma vastaseid, et tulevad ja on nõus minuga võistlema. Ringis kindlasti oleme tõsised ja võitleme võidu nimel, aga millisel spordialal nii ei oleks?

Oled öelnud, et vahel tuleb hirm vastase võimekuse ees peale. Mida teed selleks, et sellest hirmust üle olla?

Sellest tuleb lihtsalt üle olla ja enesekindlalt ringi minna. Ei tohi hirmu välja näidata ja tuleb endasse uskuda. Vastasel võib samasugune hirm olla. Kõik on peas kinni ja ülemõtlemine tekitabki selle hirmu. Minul on mitu korda selline juhtum olnud, et ringis lööb hirm sisse, aga hiljem järele mõeldes oleksin isegi võitnud, kui poleks mõelnud, et vastane on võimsam või parem.

Millist suhtumist ootad oma lähedastelt enne võistlusi ja mis on sinu jaoks kõige olulisem nende suhtumises?

Ma ei taha, et nad liialt muretseks või kohtleks mind kui väikest last. See on küll lähedastelt loomulik käitumine, aga minus tekitab see veidi nõrka tunnet. Kuid kui see välja jätta, siis nad elavad mulle kaasa. Võiksid pigem motiveerida kui muretseda. Olen selle alaga piisavalt tegelenud ja nad teavad, et tegelikult pole hullu midagi, aga siiski kardavad, et võin raskelt viga saada.

Millise suhtumisega tõused võistlushommikul üles? Milliste mõtetega on oluline võistlusringi minna?

Võistluspäeval ärkan alati millegipärast väga vara. Kui kaalumine on samal päeval kui võistlus, siis kohe hommikul on pulss kõrge. Samuti siis ei saa süüa, vaid peab ootama kaalumiseni ja alles siis saab süüa. Sellel hommikul on siis veidi nõrgem olla, aga saab hakkama.

Kui aga kaalumine on päev enne, siis võistluspäeval olen selline närvipundar. Terve päev on aega närvitseda ja mõelda õhtusele matšile. Kui lõpuks see hetk tuleb, et ringi minna, siis ajan pea kõigest muust tühjaks ja keskendun ainult sellele, mis mind ees ootab. Natukene ikka paanika häirib, aga kui ringis sees lõpuks, siis on kõik muu hajunud ja ainus, mis võitu takistab, on minu ees seisev vastane.

Millised on sinu õnnetoovad rituaalid või kindlad tegevused, mida kindlasti pead tegema just enne seda, kui ringi astud?

Mul on selline imelik komme, et enne ringi minemist tantsin omaette natuke. See kaotab pinge ja tekitab kergenduse. Hea tunne tekib hetkeks enne võitlust.

Karolin Tohv