Laupäeval toimus Xplosion Fight Series, kus Markus Oksa oli võitlemas oma elu teisel matšil. Oma eelmise matši Mattias Lehtsaare vastu ta kaotas, aga sedapuhku viis nii vaimne kui füüsiline ettevalmistus sihile ja võit oli uhke – TKO.
Sigrid Kapanen, Markus Oksa ja Ringo Tipp. Foto: Erakogu
Poksi vastu tekitasid huvi kaks nähtud matši
Markuse huvi poksi vastu algas gümnaasiumis. Poksi vastu tekitasid tal suure huvi kaks matši. Ta meenutab, et kui toimus Floyd Mayweather Jr. vs Conor McGregor matš, korraldas ta sõpradega vaatamispeo. Teine matš, mis tekitas suure huvi poksi vastu, oli Logan Paul vs KSI. Kuna viimased olid algajad, tundis Markus, et suudaks sama teha. Need fight’id sööbisid ta mällu ja jäid ootama õiget aega, mil võitlusspordiga tegelema hakata.
Markuse treeningplaan enne matši nägi välja järgmine – esmaspäeval ja kolmapäeval oli trenn, kus harjutati erinevaid lööke ja liikumisi ning reedel sparring. Ülejäänud päevadel tegi võitleja ise trenni, peamiselt shadowboxing’ut ja hüppenööri.
Hirmudele vastu astumine
Pärast vaid kolmekuulist treeningperioodi motiveeris teda ringi astuma treener ja vend, kes võitles ka ja hakkas Markusega samal ajal poksiga tegelema. „Aga põhipõhjus oli see, et ma tegelikult kartsin võistelda. Samas on mul olnud lapsest peale mõttemaailm, et kui ma kardan midagi teha, siis ma lihtsalt pean seda tegema. Karta on normaalne, aga lasta end hirmust mõjutada on minu jaoks üks hullemaid asju, mida oma elus teha,“ usub ta.
Karta on normaalne, aga lasta end hirmust mõjutada on üks hullemaid asju, mida teha.
Oma elu esimese matši lõpus Mattias Lehtsaarega pidi Markus tunnistama kaotust. Ta jõudis järeldusele, et matš ja sparring on täiesti erinevad asjad. Ta mõtles tol õhtul sügavalt järele, milline inimene ta on – kas selline, kes annab pärast esimest tagasilööki alla või jätkab ja laseb sel kaotusel end motiveerida. Otsus tundus loogiline.
Järgmisel päeval läks Markus jooksma ja kotti lööma ning sundis end matši arvutist järele vaatama.
Rematš toimus möödunud laupäeval. Markus räägib, et kuu enne matši läks ta elu väga kiireks. Ta kolis Tartusse, vahetas töökohta ja siis sai teada, et sai Tallinnas kooli sisse. Treeningplaan muutus väga, sest polnud võimalik enam trennides käia nagu varem ja treener leidis aja, et poksijat nädalavahetusel treenida. „Olen selle üle väga tänulik,“ märgib Markus.
Kuu enne võistlust ütles talle treener, et ta peab käima jooksmas, minimaalselt 6 kilomeetrit päevas. Grupivestluses, kus olid ka teised samast klubist, kes varsti võitlevad, pandi pilte jooksuaegadest. See motiveeris Markust palju rohkem kui ta arvas ning ta käis iga nädal vähemalt 5 korda jooksmas ja tegi mõned päevad ka topelttrenni, kus hommikul jooksis ja õhtul tegi shadowboxing’ut.
Ta usub, et talle tõi võidu kindlasti tema võhm, mida ta jooksuga arendas ja ka see, et ta oli mentaalselt võitluseks paremini valmis. „Kuna see oli mu teine matš, teadsin, mis mind ees ootab,“ räägib ta.
Sigrid Kapanen, Markus Oksa ja Ringo Tipp. Foto: Erakogu
Treeneril oli ta võidu üle hea meel ja ütles, et praegu puhkaks ja siis vaatab, mis treeningutega jätkata. Markus ütleb, et järgmine samm on kindlasti edasi poksida ja jooksmas käia.
Ta tahaks võistelda Eesti poksi meistrivõistlustel. Ta unistus on lõpetada kool ja olla kunagi Eesti meister poksis. „Pikk tee on ees, aga usun, et kui näen vaeva ja alla ei anna, on kõik võimalik,“ ütleb ta.
Usun, et kui näen vaeva ja alla ei anna, on kõik võimalik.
View this post on Instagram
Monika Kuzmina
Toimetaja
info@goodfight.ee
