Kirill Serikov: treeneritöö sobiks mulle

Mitmekordne Eesti meister ja Eesti koondislane Kirill Serikov Eesti meistrivõistlustel vähema kui kullaga ei lepi. Seda enam, et tema kategoorias on veel vaid üks võistleja.

Poksima hakkas ta 2009. aastal. Sõbrad kutsusid koolivaheajal. Kirill jäi trenni, need, kes kutsusid, läksid aga ära. Kirilli esimene treener oli Vladimir Zažogin. Ta on tänase päevani Kirilli treener. Lisaks on Kirillil olnud Eesti koondise treenerid, praegu Artur Sinilill. Iga treener õpetab midagi uut, usub Kirill.

Milline on olnud teie karjääri kõrghetk?

Euroopa meistrivõistlused 2015. aastal. Võistlused toimusid Bulgaarias ja vastane oli bulgaarlane. Ma arvasin, et võitsin, aga kohtunikud arvasid teisiti. Väga hea oleks olnud see medal koju tuua, sest me polnud juba väga pikalt EM-ilt medaleid võitnud. See olnuks ajalugu. Minu karjääris oleks see olnud kõige tähtsam hetk, kuid kahjuks ma kaotasin.

Fakt, et olite AIBA edetabelis 43. kohal, teeb teid uhkeks?

Jah, oli selline uudis. 43. koht mulle isiklikult midagi ei tähenda. 10. koht oleks olnud super. See 43. koht oli maailmareitingus Eestile hea, minu enda jaoks kahjuks mitte.

Vahepeale olite aasta spordist eemal, sest käisite kaitseväes?

Jah, pärast 2016. aasta olümpiamängude kvalifikatsiooniturniiri kutsuti mind kaitseväkke. Olin seal kaheksa kuud. Enne kvalifikatsiooni võtsin pikendust ja õnneks anti. Kaheksa kuud kaitseväes mõjus võistlusvormile laastavalt muidugi. Kaal tõusis ja vorm absoluutselt kukkus, tehnika kukkus täiesti ära. Taastun sellest siiani.

Täna loodate saavutada hea tulemuse?

Loodan. Ma ei tunne vastast, esimest korda kuulen tema nime, aga valmistusin maksimaalselt ja võtan võitlust väga tõsiselt.

Sügisel tahate alustada õpinguid Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas?

Mulle on öeldud, et oskan lastega koostööd teha ja mul on ka mõningane kogemus olemas. Mulle endale ka tundub, et treeneritöö sobiks mulle väga hästi. Ma ei teeks seda pelgalt raha pärast, vaid tahaksin elu jooksul kogunenud teadmised edasi anda.

Tegelikult olen juba korra proovinud TÜ-sse astuda. Olin liiga enesekindel: kuna olen poksija, ei saa need katsed mulle kuidagi üle jõu käia. (Naerab.) Tahtsin minna kaugõppesse, minuga samal ajal tegi katseid aga umbes 100 inimest. Millegipärast ma sinna sisse ei saanud. Kõige kurvem on meel sellepärast, et tagasisidet, miks negatiivne vastus tuli, ma tegelikult ei saanudki. Kehalised katsed olid kõik edukad, vestlusvoorus sain maksimumpunktid, kuid see polnud piisav.

Aga olen loomult selline inimene, et kui mul on mingi sihtmärk silme ees, siis ma selleni ka pürgin. Sellel aastal proovin kindlasti uuesti.

Milline on teie lemmikraamat?

Solfedžoõpik on minu lemmikraamat hetkel. Minu isa on eluaeg tegelenud muusikaga, ta mängib kõiki pille, aga meie vennaga pole muusikaga tegelenud. Austusest isa vastu proovin iseseisvalt õppida. Ütlen ausalt: see on nagu suur teadus, seda õpitakse tavaliselt kaheksa aastat kuskil koolis. Vaatame, mis sellest välja tuleb. Kui mingid küsimused tekivad, siis isa muidugi aitab. Ma arvan, et inimene peab kogu aeg arenema. Kui ma lõpetan poksimise, siis pole välistatud, et hakkan muusikaga tõsisemalt tegelema.