Edvin Kibuse sportlaskarjäär: Jaapanis ööbimine viie tärni hotellis, Kaasanis kaheksakesi toas

Edvin Kibus kohtub 23. novembril Nr 1 Fight Show’l Maikel Asturiga. Intervjuu teises osas räägib ta pikast ja põnevast sportlaskarjäärist.

Ilmselgelt on tunda, et eelmisel sügisel oli Eestis liiga palju võitlusüritusi, mis sõid üksteise publiku ära. KOK korraldab paarikuise vahega taas ürituse Leedus, kus vist pole palju konkurentsi.

Leedu või mis iganes muu maa konkurentsi on mul raske kommenteerida, kuna ma ei ole pidanud vajalikuks end kurssi viia korraldajate pärusmaale kuuluvate küsimuste ja probleemidega.

Üldjoontes aga ütlen seda, et konkurents on minu meelest alati edasiviivaks jõuks. Ehk saaks Eestiski toimuda erinevate sarjade korraldajate vahel efektiivsem kommunikatsioon. Võitlejate- ja publikupuudust ju ei tohiks olla. Ehk piisaks, kui erinevate sarjade korraldustiimid istuksid aasta alguses ühise laua taha ja jagaksid aasta peale võistluste toimumisajad sõbralikult ära. Võita oleks ilmselt kõigil. Kaoks võimalus, kus kaks konkurenti plaanivad väikese vahega kaks suurüritust, kaotades seeläbi potentsiaalset publikut või häid võitlejaid. (Naeratab.)

Te tänavu Yakuza Fightil Jan Beljajevi ja poolaka matši otsusega rahule ei jäänud. Oleks te arvanud samamoodi, kui Jan oleks teie parim sõber?

Siin on oluline selgeks teha, mis on kohtunikutöö ja kommentaatoritöö erinevus. Kommentaatorina, nagu ma toonasel üritusel olin, ei olnud minu ülesanne olla kohtunik. Sain jagada kommentaare ja emotsioone puhtalt enda seisukohast. Kommentaatori ülesanne ei ole võitjat välja selgitada. Hüpoteetilised küsimusepüstitamised, kas ja kui oleks keegi olnud kellegi sõber või mitte, ei ole mulle kunagi meeldinud. See on sport. Spordis ei pea vastased olema sõbrad, aga spordis – nagu ka muidu igapäevaelus – peaksid inimesed jääma viisakaks üksteise vastu. Seda põhimõtet olen enda elus püüdnud ka järgida.

Mida öelda neile, kelle arvates hollandi stiil ei löö enam nii nagu viis aastat tagasi ja Hollandi kikkpoksijad (peale Verhoeveni) viimasel ajal teiste riikide tippudele kaotavad?

Miski pole püsiv. Nii ka erinevate võitlusstiilide puhul. Mida kauem teatud stiiliga võitleja pildil on, seda kauem on konkurentidel aega leida efektiivne kontrastrateegia. Ajaloost on teada vaid mõned üksikud näited võitlejate kohta, kes on kaotusteta terve karjääri tipus püsinud. (Floyd Mayweather.) Arvan, et kohanemisvõime on edu alus. Näitena tuleb meelde Buakaw Por Pramuk. 2004 K-1 MAX turniiri võitis ta puhtalt tai poksi tehnikaid kasutades: palju jalalööke, põlvi ja ka klintši, vaid üksikud käelöögid. 2005. aasta turniiri finaalis osutus edukamaks Andy Souwer, kes esindaski hollandi stiili. Buakaw kohandas stiili, lisas arsenali rohkem klassikalise poksi tehnikaid ja võitis 2006. aasta finaalturniiri.

Souwerist rääkides: olete Jaapanis käinud. Kuidas oli? „Tõlkes kaduma läinud“?

Jaapanisse võistlema pääsesin 2008. aastal, kui võitsin Eestis toimunud shootboxing’u Baltimaade kvalifikatsiooniturniiri S-Cup Baltic. See võit tagas mulle koha maailmameistrivõistlustele S-Cup World 2008. See oli väga võimas kogemus, sest tol ajal oli unistuseks Jaapanis suurturniiridel elavate legendidega võitlemine. Nagu öeldakse: ole oma soovidega ettevaatlik. (Muigab.) Ringis kohtusin ühe oma iidoli Andy Souweriga, kes võitis turniiri kolmandat korda järjest.

Jaapani elu oli tõesti värvikirev ja kuna kultuur ja keel väga-väga erinevad, siis oli põnevalt keeruline orienteeruda. Kohapeal intervjuud andes oli tõesti tunne kui filmis “Lost in Translation”: jaapanikeelne küsimus oleks justkui väga pikk ja põhjalik, kuid tõlgituna siiski tavapärane. See tulenebki ilmselt kultuuride ja ka keele erinevast ülesehitusest. Võitluskunst on see, mis meie nii erinevaid rahvaid ja kultuure liidab.

Võistlesite Tatneft Cupil, mida kiikab ka Max Vorovski. Milline linnapilt seal oli?

Tatnefti turniiril Kaasanis käisin esimest korda samuti 2008. aastal. Kontrast Venemaa ja Jaapani vahel oli suur. Kaasan oli kodusem, kuid kuna Tatnefti turniir oli siis just alustanud, olid elamistingimused suhteliselt kesised. Kui Jaapanis ööbisime Tokyo kesklinnas kui VIP-külalised viie tärni hotellis, eraldi tubades ja 28. korrusel, siis Kaasanis peatusime treeneriga kohalikus külalistemajas ja jagasime tuba veel kuue võistlejaga. Tatnefti turniiril olen võistelnud kuuel korral. Parima tulemusena pääsesin MM-i poolfinaali.

Kikkpoks on vist oluliselt ohutum ala võrreldes poksiga, kui vaadata, kui palju teateid poksi kohta ainuüksi viimastel kuudel on tulnud.

Kõikide võitlusspordialadega kaasneb teatud oht. See, milline ala on ohutum ja miks, on spekuleerimine. Profisportlasena olen teadlik võimalikest riskidest, kuid tean ka, et korralik ettevalmistus vähendab tahtmatuid tagajärgi. Siinkohal julgustan kõiki huvilisi võitlusspordiga tegelema: harrastajana on ala sama ohutu kui mis tahes muu spordiala.

Kui palju teie mitmeaastast pausi mõjutas kaotus poksimatšis just enne seda Zaur Džavadovile?

Pausivõtmine oli tingitud aastatepikkusest võistluspingest ja ületreeningust. Džavadoviga matšiks valmistumine motiveeris tugevalt ja andsin endast parima. Meie matš oli väga tasavägine lahing. Kummalgi poolel polnud häbi ringist lahkuda. Lisaks oli mul kirjas järgmine võistlus, kuid enne seda otsustasingi väga vajaliku pausi võtta.

Proovisite ka vabavõitlust, aga see ei sobinud? Pikalivõitluse pärast?

Vabavõitlust otsustasin proovida, kui asusin seoses kõrghariduse omandamisega elama Tartusse. Ühised treeningud vabavõitlejatega tekitasid huvi maadluse ja BJJ vastu. Kuna püstivõitlusega olen tegelenud väga pikalt, siis uute võitlusdistantsidega harjumine oli keeruline. Sain tunda, kui tehnilised ja põnevad on nii maadlus kui ka BJJ, kuid minu kirg on püstivõitlus.