Tallinnast pärit noormehe Allan Volosatõhi teekond poksiringi ja sealt edasi inspireerib sihikindluse ja eneseotsingute poolest. Kasvades peres, mis polnud sportlikult eriti aktiivne, ei olnud spordikarjäär esialgu ehk ette määratud. Siiski kujunes tema lapsepõlv mitmekülgseks, proovides erinevaid spordialasid, alates ujumisest kuni judoni. Pikalt otsis Allan midagi, mis pakuks täielikku rahuldust ja eneseteostust. Otsingud viisid lõpuks taipoksi ja kikkpoksi juurde, kus ta leidis oma kire.
Allan Volosatõh vs Bohdan Oliinyk. Foto: GoodFight, Evelin Kruus
Esimene kohtumine poksiga
Allan jõudis poksitreeninguteni tänu klassikaaslase soovitusele. Esimene treening jättis sügava mulje – just füüsiline kontakt ja vabadus tehnikas olid need, mida ta pikalt otsinud oli. Varasem kogemus karates polnud andnud talle tunnet, et ta suudaks end reaalses ohuolukorras kaitsta, kuid taipoksis avastas ta midagi enamat. „Lahkusin esimesest trennist väga inspireeritud tujus,“ meenutab Allan.
Lahkusin esimesest trennist väga inspireeritud tujus.
Algusaastate väljakutsed ja rõõmud
Taipoksi algusaastad olid täis avastamisrõõmu, uusi sõpru ja väljakutseid. Üks suurimaid raskusi oli harjumine võistluspingega. Allan sõnab, et kuigi trennis suudab ta püsida aktiivne üle tunni aja, muutub kõik ringis keerulisemaks: „Käed ja jalad muutuvad raskeks juba pärast kahe minuti ringis.“ Aastate jooksul õppis ta aga ringis ennast üha paremini tundma ja keskenduma.
Tymur Didiaiev ja Allan Volosatõh. Foto: GoodFight, Evelin Kruus
Karjääri raskemad hetked
Kõige keerulisemad perioodid karjääris on olnud seotud vaimse läbipõlemise ja kahtlustega oma valikute suhtes. Allan kirjeldab hetki, kus ta analüüsis oma elu ja kahtles, kas poks toob talle midagi kasulikku. Pausid treeningutest, olgu need nädalased või pikemad, muutsid olukorra tihti hullemaks, tekitades apaatiat ja sihitustunnet. Siiski leidis ta alati tee tagasi spordi juurde, kuna treenimine andis tema elule eesmärgi ja liikumise tunde.
Monika Kuzmina ja Allan Volosatõh. Foto: GoodFight, Evelin Kruus
Motivatsioon ja kaotustest õppimine
Kui asjad lähevad raskeks, aitab Allanil edasi liikuda mõte, et kõik on ajutine: „Halvad hetked lõppevad, aga ka head hetked ei kesta igavesti.“ Ta usub, et elu mõte seisneb probleemide lahendamises, sest just need viivad meid edasi ja teevad õnnelikuks. Sama suhtumine kehtib ka kaotuste puhul. Allan leiab, et kaotused pole kunagi maailma lõpp: „Need on õppetunnid, mis aitavad tulevikus vigu vältida.“
Halvad hetked lõppevad, aga ka head hetked ei kesta igavesti.
Allan Volosatõh (vasakul) ja Martynas Jasiunas (paremal). Foto: The League, Andres Mets
Poks kui elustiil
Poks on muutunud Allanile elustiiliks, mitte lihtsalt spordialaks. Tiitlid ja võidud toovad lühiajalist rõõmu, kuid oluline on nautida kogu teekonda. „Ma ei tea, mida poksis veel saavutada loodan, aga tegelen edasi ja vaatan, mis saab,“ ütleb ta. Teda motiveerib pigem pidev areng kui konkreetne eesmärk.
Allanit motiveerib pigem pidev areng kui konkreetne eesmärk.
Toetus ja väärtused
Allan tunneb, et lähedased ja vanemad on teda alati toetanud, olgugi et neil võib olla raske vaadata, kuidas ta ringis lööke saab. Nende toetus on talle tähtis, nagu ka arusaam, et elus tuleb alati edasi liikuda, ükskõik kui raskeks olukord ka ei läheks. Ta usub, et poksi juures on kõige olulisem väärtus vastupidavus: „Elu lööb tugevalt, aga oluline on, kui tugevaid lööke sa suudad taluda.“
Elu lööb tugevalt, aga oluline on, kui tugevaid lööke sa suudad taluda.
Bohdan Oliinyk vs Allan Volosatõh. Foto: GoodFight, Evelin Kruus
Õnnelikud hetked ja inspiratsioon
Õnneks peab Allan mälestusi hetkedest, mil ta tundis end tõeliselt õnnelikuna. Ta leiab rõõmu vanade fotode ja videote vaatamisest ning samas ka rahu sellest, et ta on rahul inimesega, kelleks ta on kasvanud. Poks on talle õpetanud kannatust, eneseanalüüsi ja oskust elu tõusude ja mõõnadega toime tulla.
Poks on õpetanud kannatust, eneseanalüüsi ja oskust elu tõusude ja mõõnadega toime tulla.
Kui meel on puhas, on oma tööd palju lihtsam teha
Varasemas intervjuus GoodFight`ile on Allan öelnud, et selleks, et vaimselt matšiks valmistuda, üritab ta mitte üle mõelda. „Kui sa liiga palju mõtled, muudad asja enda jaoks keerulisemaks. Kui meel on puhas, on oma tööd palju lihtsam teha,“ arvab ta.
Kui meel on puhas, on oma tööd palju lihtsam teha.
Kristoffer Björkskog vs Allan Volosatõh. Foto: Erlend Štaub
Allan ütleb, et talle meeldib treenida ja võidelda. See annab adrenaliinilaksu. „Kui ringis on raske, ületan oma hirme ja see tekitab hea tunde,“ ütleb ta.
Motivatsiooni pole vaja otsida, kui sulle meeldib see, mida sa teed
Samuti on Allan kommenteerinud, et armastab spordiala, millega on tegelenud juba pikka aega. Võistlused on tema jaoks oskuste põhiliseks proovikiviks, aga ka hea praktika, mis aitab täita elu tähenduslikkuse, mitmekesisuse ja emotsioonidega. “Kõige tähtsam on olla valmis lahingu päeval ning ärevust tekitavad mõtted kuidagi kõrvale juhtida. Liigne stress võib võitlust segada,” leiab ta.
Allan Volosatõh. Foto: GoodFight, Evelin Kruus
“Ma ei pea otsima motivatsiooni, kui mulle meeldib see, mida ma teen,” lausub Volosatõh selle kohta, mida motiveerib teda võitlema.
Ma ei pea otsima motivatsiooni, kui mulle meeldib see, mida ma teen.
Fight`ib enda jaoks, et saada paremaks
9. novembril toimus Tondiraba jäähallis The League VII võitlusõhtu, mille tipphetkeks oli kaheksa mehe turniir ning WBC Balti tiitliheitlus, kus Eesti esindaja Allan Volosatõh astus vastamisi leeduka Martynas Jasiunasega. Viieraundiline ja tasavägine matš kehakaalus 72,6 kg lõppes kohtunike punktidega Jasiunase kasuks.
Allan Volosatõh (vasakul) ja Martynas Jasiunas (paremal). Foto: The League, Andres Mets
Allan tunnustas pärast fight`i leedukast vastast, kes oli valmis astuma tiitlimatšile lühikese etteteatamisega. „Suur respekt vastasele, kes tuli võitlema nii lühikese ettevalmistusega. Ükskõik, kuhu see vöö täna läks – ma ei tulnud täna fight`ima auhinna pärast. See on minu enda jaoks, et saada paremaks ja tunda end iga päev tugevamana.”
Anneli Allikas-Parv
Toimetaja
