Aleksandra Melissist lihtsalt peab kirjutama: ta on nii ilus, ta on üks väheseid tüdrukuid, kes pidi tänavu Narva poksimeistriks saamiseks poksima, ja tema isa on Dmitri Meliss.
Selle loo juures on pilt, millel Aleksandra saab tänavuse Eesti meistri kulla. Ei saa võõralt, vaid oma isalt. Aleksandra isa on Eesti tippkohtunik. AIBA kohtunik, kes saalib pidevalt üle maailma, et mõista õigust poksimatšides, ja leiab loomulikult võimaluse kõrvale hiilida vastamisest küsimusele, kes tema arvates võitis matši Spence – Porter („Kahjuks ei saa vastata, kuna pole seda matši näinud.”).
Facebookis on Dmitri Melissist foto paari teise Eesti kohtunikuga. „Suurepärased inimesed, kes raiskavad oma närve ja aega. Inimesed, kellele läheb korda Eesti poks,” on ta kirjutanud pildi juurde. „Meid on vähe, kuid me üritame olla objektiivsed ja mis kõige tähtsam: ausad enda suhtes. Me ei peagi kõigile meeldima, sest me pole mingid ilusad tüdrukud.”
„Võit ei sõltu kohtunikust, vaid poksijast, sellest, millisest küljest ta näitab end ringist,” kostab Aleksandra küsimuse peale, miks ta valis ala, kus võitja otsustamine pole usaldatud masinate kätte. Palju lihtsam oleks ju joosta 100 meetrit. „Isa õpetab mind mitte temast sõltuma, vaid endale lootma. Minu võidud ja kaotused sõltuvad ainult minust.”
Poksiga soovitas Aleksandral tegeleda isa. „Häirekell lõi küll peas, kuna see on raske kontaktspordiala, ent see annab eluks vajalikku enesekindlust,” räägib isa. „Poks õpetab mõtlema ette, et vastast alistada, täpselt nagu males.”
Ettepanek tuli ammu, trenni läks Aleksandra aga kolm aastat tagasi. Polnud ju ka aega seni, sest ta oli tegelenud ja tegeleb seni ka iluuisutamisega. „Ma ei unusta seda päeva kunagi. Väljusin pärast uisutrenni jäähallist ja seal ootas mind isa treener Andrei Aleksandrovitš Kostenkoviga,” meenutab Aleksandra ja lisab, kui hea meel on tal treenida just selle treeneri juures.
„Andrei Aleksandrovitš Kostenkov on väga kogenud ja hea treener. Ta oskab igaühele läheneda individuaalselt. Oskab psühholoogiliselt ette valmistada, sest vahel on ringi astuda raske. Kasvatab lastes ausust, tahtejõudu. Sellepärast ma olen rahulik, kui Aleksandra ringi läheb. Ma usaldan tema treenerit täielikult!” sõnab hr Meliss.
Poksi oli soovitanud ka Aleksandra ema, et uisutamise jaoks kaalus alla võtta ja iseloomu kasvatada. Aleksandra läks trenni ja talle isegi meeldis. Läks teist, läks kolmandat korda ja ütles: pange mind kirja.
„Paps ei pidanud tingimata vajalikuks, et ma võistlema hakkan. Oli isegi veidi vastu, sest olen ma ju tüdruk. Aga minus eneses kerkis soov võistelda ja iseloomu tugevdada. Seni pole see kadunud. On tekkinud eesmärgid, mida loodan saavutada,” lausub Aleksandra.
Aleksandra alistas novembris Narva U17 finaalis Kristina Veressova (J-B). Vastane küll loobus viimasest raundist, kuid lahing polnud kerge, räägib Aleksandra. „Kui poksija otsustab ringi minna, on ta juba jagu saanud endast. Edasi on lihtsalt vaja kasutada treeningul õpitut. Kristina näitas end väga heast küljest ja ma tänasin teda matši eest. Isa õpetas mulle, et ringis oleme vaenlased ja anname endast kõik, pärast oleme aga sõbrad. Võiduks pidin palju vaeva nägema ja tegin palju vigu, aga tuleb edasi minna ja kogemusi koguda!”
Isa vaatas matši klipist, mille filmis Aleksandra sõbranna. „On palju sellist, mille kallal peab töötama, kuid Aleksandra areneb iga matšiga, muutub enesekindlamaks,” sõnab ta. Isa ja tütar vaatavad matše koos küll ja võtavad osadeks, aga mitte nii tihti, kui tahaks. Tihti on isa töö kõrvalt sõidus (kohtunikutöö pole ju tema põhikohaga töö), siis on jälle tütrel võistlused. Koos pole nad veel kunagi välismaal käinud, aga küll jõuab, arvab Aleksandra.
Aleksandra on pidanud viis kohtumist, millest võitnud kolm. Tänavu oli võistlusi rohkem kui mullu, kui ta saavutas 3. koha pärast kaotust rahvusvahelisel turniiril Riias ja sai Tallinna meistrivõistlustel elu esimese võidu. Esikoht tuli tänavu ka Jõhvi lahtistel. Seal käis ka Dmitri Meliss. „Kahju, et olümpiapoks pole nii populaarne kui profipoks, aga sportlased, treenerid, kohtunikud elavad seda täiest hingest. Oli palju vahvaid lahinguid. Kõik suured tšempionid on ju alustanud olümpiapoksist,” ütleb kohtunik Meliss.
Aleksandra teine kaotus tuli Tartus, vastaseks ligi 50 matši pidanud poksija Soomest. Aleksandra osales sõbranna asemel ja võõras kaalus. Ta sai vägeva tou nina pihta ja vanemad arvasid, et ta loobub poksist, kuid nii kergesti ta alla ei anna. „Mind ootavad rasked lahingud tugevate vastastega ja selle jaoks tuleb trenni teha,” teab ta.
Iluuisutamisega on Aleksandra tegelenud juba 11 aastat. Poksiga tegeleb hetkel rohkem ja sellel alal on tulemused paremad, aga uisutamist ei unusta ja uisutamises on ka tulemus paremaks läinud, imestab ta ise ka. Kaifi saab ta nüüd nii laste õpetamisest kui ka ise uisutamisest. Varem seda ei juhtunud. Tuleb ka ette, et samal päeval tegeleb ta poksi ja uisutamisega. Pühadeks on ees nii palju trenne, et pole aega isegi puhata, aga valik on tema teha ja trennid toovad ju kasu. Kasu toovad elus isegi siinus ja koosinus, usub õpilane Aleksandra.
Naiselikkust ta poksi tõttu kaotada ei karda, sest tegeleb fitnessiga muheda nimega Narva klubis Vaarikaelu. Ta kiidab klubi treenereid, kes tegelevad tema rühi, kõnnaku ja figuuriga ja lisavad motivatsiooni. „Mul on väga vedanud, et minu elus on nii palju imelisi oma ala asjatundjaid,” leiab ta.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
