7. juulil toimub Pärnus Mirkko Moisari eestvedamisel korraldatav Fightland, mille peamatšis kohtuvad Hendrik Themas ja Maikel Astur. Uurisime Asturi käest, kuidas ta võitlusspordi juurde jõudis, kuidas olulisteks matšideks valmistub, kuidas suhtub võitudesse ja ka kaotustesse ning kas ringis ülbitsev sportlane on tema puhul pigem show või reaalsus.
Maikel, sinu puhul on ringis nähtud igasuguseid asju. On ilusaid võite ja valusaid kaotusi. Miks sa otsustasid võitlusspordi juurde tulla?
Ma mängisin enne pikalt jalgpalli, 13 aastat, ja siis vaatasin vennaga UFC-d ja mõtlesin, et päris lahe ala, võiks ju proovida. Ma tegin jalgpallist pausi nädal aega, läksin Viimsi Tigers Gymi ja siis peale seda põhimõtteliselt muutuski kõik.
Vaatasin vennaga UFC-d ja mõtlesin, et päris lahe ala, võiks ju proovida.
Kirjelda oma esimest trenni.
No ma olin vennalt korralikult peksa saanud. Noorena madistasime ikka korralikult. Esimesel trennikorral mõtlesin, et mul on hea füüsiline vorm, aga ei olnud, kaugel sellest. Väga hull oli – hüppasin mingi viis minutit hüppenööriga ja olin täiesti läbi. Mõtlesin, et kas see ongi kõik. Siis pidin tegema kükke ja jalaviskeid, middlekick’e, ja olin täiesti läbi, ei kõndinud enam korralikult. See oli ikka väga hull. Aga hea mõnus trenn.
Kaua aega läks esimese võistluseni?
Ma alustasin suvel, juunikuus, ja esimest korda võistlesin kas septembris või oktoobris. Umbes neli kuud olin trenni teinud ja siis käisin võistlemas esimest korda.
Kuidas sa end tundsid, kui matš lõppes?
Jalgpallis lähed väljakule 11 tiimikaaslasega ja kui sinul on halb päev, siis kellelgi ikka on hea päev, keegi teeb ikka mängu ära, aga kui sul on ringis halb päev, siis on halb päev. See päev oli hästi selline närviline, mingi pabin oli sees. Ma ei teadnud, mida oodata. Keskendusin suhteliselt palju teiste asjade peale: milline vastane on, mida ta teeb, mida ta oskab. Närv oli nii hull sees, aga noh, lasti ringi ja võitsin esimese matši.
Kui sul on ringis halb päev, siis on halb päev.
Oli see hetk, kui kinnitasid kanna võitlusspordi maailmas? On ju palju inimesi, kes teevad trenni, aga ringi kunagi ei jõua.
Ma olin ikka kohe kindel, et tahan võistlema minna. Tundsin, et see on see, mida ma teha tahan ja peale seda matši läks nagu ludinal. Tuli järjest kogu aeg matše peale ja siiamaani on niimoodi.
Ringis ülbitsev Astur – on see väljamõeldud karakter, sest show käib poksi juurde?
Ma ei usu, et see on ülbitsemine. Ma arvan, et see on enesekindlus ja usk endasse rohkem. Mul pole kellegi vastu vihavaenu, kellelegi halba ei soovi elus. Ringi minnes ma usun endasse ja usun, et löön ära vastase. Kui ma ütlen, et ma löön ära, siis ma usun, et ma ka löön ära. Ma ei ütle seda niisama, et kellelegi heameelt teha, ei ütle, et keegi uudistes saaks kajastada, et Maikel Astur ütles, et ta lööb esimeses raundis ära.
Ringi minnes ma usun endasse ja usun, et löön ära vastase.
Kuidas sa kaotusi talud? Räägi esimest kaotusest.
Esimene kaotus tuli Soomes amatööridematšil. Võtsin selle matši suhteliselt lühikese etteteatamisega. See oli taipoksi reeglite järgi, kui õigesti mäletan. Vastane oli kõrges kaalus ka natukene ja ma hakkasin tööle alles viimases raundis. See oli raske ikka. Ma alguses mõtlesin, et minult rööviti võit, aga videost sain aru, et keegi ei röövinud midagi, ise ei olnud kohal õigel hetkel. Ma ei ole väga hea kaotaja ja ma ei plaani seda õppida ka, sest ma plaanin võita. Aga see käib asja juurde ja tuleb hakkama saada.
Alguses mõtlesin, et minult rööviti võit, aga videost sain aru, et keegi ei röövinud midagi, ise ei olnud kohal õigel hetkel.
Oleme näinud fighter’eid, kes kaotades ja ringist lahkudes arvavad, et lõpetavad võistlemise. Mida sina tegid esimese kaotuse õhtul?
Ma arvan, et loeb see, kui palju sa endast annad võitluses. Mõni vend treenib kolm kuud, mõni teeb võib-olla nädal aega trenni. See aeg, mis sa sisse paned ja kõik need trennid on ikkagi kõige raskemad. Ringiminek tundub juba nagu preemia. Vahepeal mõtled ikka trenni ajal, et väga ei taha teha enam, päris hull on ikka, aga ikka piinatakse lõpuni välja. Ma olin esimese kaotuse järel väga löödud. Peale kaotust tekib ikka tunne, et kas ma ikka suudan edasi minna. Amatöörina ei ole nii hull, seal kõik kaotavad. Proffidel on põhiliselt kindatabamus ja kui pea käib kuklas – see on punkt. Amatööridel vaevalt puutud vastast kindaga ja on punkt. Seal nii palju loeb, mis stiiliga sa oled. Mõni on selline, kes paneb veskit ja võidab kõiki. Ma tegin üsna ruttu uue matši, läksin Taisse ja seal võitsin ja siis oligi juba parem ja unustasin ära selle ruttu.
Mis su elus on muutunud selle perioodi jooksul, kui lõpetasid jalgpalliga ja oled käinud ära Eesti suurimates võitlusspordiringides?
Eks ma olen ikka vähe rohkem meheks saanud. Alustades olin täitsa poisike. Natuke hakkab tiigrimöiret ka välja tulema. Ei ole enam selline kiisupojake. Kõvasti on tulnud enesekindlust ja trennid on kõvasti muutunud. Palju on tulnud austust juurde treenerite vastu. Jalgpallis polnud see nii suur.
Palju on tulnud austust juurde treenerite vastu.
Mis selle austuse tekitab?
Reeglid ja see pidev kord. Mulle nüüd täiesti meeldib, et kui treener räägib, siis teised samal ajal ei jutusta kõrval. Või kui lähed saali, rivistad kõik üles, kõik ütlevad „osu“ ja siis kummardad. See näitab austust. Kõik austavad treenerit ja see mulle meeldib.
Milline on olnud su parim matš ja miks?
Ma arvan, et King Of Kingsil Karl Kvelli vastu, kuna tal oli kindlasti rohkem kogemust. Aeg suurt rolli ei määra, aga ma olen ikkagi üsna lühikese ajaga jõudnud võitlusspordi nii-öelda tippu ja suutnud ennast tõestada. Palju on veel teha, aga Kvelli võit oli suur asi, kuna palju oli trash talk’i enne matši. Ma olen väga rahul, et pidasin lõpuni vastu ja ei vääratanud. Neli raundi lahingut oli ikka kõva.
On väga suur vahe rahvuskaaslase vastu astuda?
Mul pole väga palju välisvastaseid olnud. Äkki mingi kolm-neli tükki. Ma isegi arvan, et see on veidi ülemõtlemine, kui hakkad seda niimoodi võtma. Seal ei ole vahet. Kui lähed ringi, siis teises nurgas on ikkagi mees, kes on samamoodi treeninud, on samamoodi valmis nagu sina.
Alustasid lisaks tavatreeningutele ka jõutreeningutega Kaido Leesmanni juures, miks?
Ma üritasin suhteliselt kaua hoiduda sellest, aga lõpuks ei olnud väga valikut. Ma sain ise ka aru, et on vajalik. Alguses mõtlesin, et kui ma kavaldan kõik vastased tehnika, kiiruse ja millegi uuega üle, siis ma võidan, aga reaalsus on see, et kui sa oled füüsiliselt tugev, siis sa suudad võtta matse vastu, sa pead vastu. Ja ma olen märganud, kuidas on teravust juurde tulnud just jalalöökidega ja üleüldse hea tunne on. Tunned, et oled tugevam, saad usaldada oma kätelööke.
Kui palju sa jõutrenni teed lisaks tavatrennile?
Praegu on välja kujunenud kuskil kaks korda nädalas. Kui rohkem, siis läheks juba keeruliseks. Kaks on väga hea ja sobib meile praegu hästi.
Pead sa ennast hetkel tipuks?
Ma ei tea, kas päris tipuks. Ma arvan, et ma olen saavutanud midagi, aga asi on ikka kaugel sellest, mida ma tahan.
Kuidas sa majanduslikult hakkama saad?
Ma õpin ikka veel kõrgkoolis, teedeehituse erialal kolmandal kursusel, nii et elan ikka veel kodus. Saan hakkama, pole hullu midagi. Eks see ole spordis nii, et Eestis makstakse suhteliselt vähe, aga seepärast peabki sihtima kõrgemale.
Kuhu sa sihid?
Tippu.
Milline see tipp on?
Näiteks Hiina võistlema minna. Kindlasti King Of Kings oleks tipp. Kui selle tiitli saad, siis Jaapan ja kõik sellised kohad ei ole kaugel.
Monika Kuzmina
Toimetaja
info@goodfight.ee
