Üliraskekaalus tuli nädalavahetusel Eesti poksimeistriks Robert Kikas, kes oli finaalis üle Roman Rajevskist.
Aasta alguses veetis ta kolm kuud seoses tööga Mexico Citys ja külastas poksiklubi Romanza Gym, kust on tulnud üle 20 profipoksi maailmameistri. Poksijaid treenib Nacho Beristain, üks kuulsamaid treenereid nii Mehhikos kui ka üleüldiselt profipoksimaailmas. Saalis treenis ka tol hetkel Juan Manuel Marquez, kes valmistus näidismatšiks Miguel Cottoga. Marquez oli nelja kaalu meister, kuid kuulsaks sai nelja kohtumisega Manny Pacquiaoga.
„Nägin, mis tingimustes poisid seal treenisid. Saali lagi oli plastkuplitest, päike paistis sinna otse peale – tekkis selline tunne, nagu treeniksid kasvuhoones. Vahepeal tekkis küsimus, et mida need poisid seal sisse hingavad, hapnikku ei olnud üldse. Aga saal oli tõesti väga tagasihoidlik ja meie Eesti poksisaalid on selle kõrval tegelikult täielik luksus. Seega ei loe tingimused, vaid see, mis on sportlasel südames ja kõrvade vahel,” ütleb Robert.
Miks otsustasite Eesti meistrivõistlustel osaleda üle hulga aja?
[Robert Kikas] Ma usun, et mul ei olnud väga pikalt vaja sellele mõelda, Eesti meistritiitel oli vaja koju tuua. Eelneval korral 2019. aastal sain nädal enne võistlusi vigastada ja pidin paraku vigastatuna võistlema, siis poolfinaalist edasi ei saanud. Esimene treener Rein Pajur rõhutas ka korduvalt: „Robert, sel aastal sa võidad Eesti meistritiitli.“ Sellest tulenevalt oli ka commitment suurem. Varasematel aastatel pole fookus nii paigas olnud.
Kuidas rahule jäite?
[Robert Kikas] Jäin väga rahule. Emotsioon oli hea, ettevalmistus oli täitsa okei, sparringut oleks soovinud rohkem teha. Poolfinaalis sain loosiga vastaseks vanameistri Mait Metsise, tema vastu on alati raske lahing, ta läheb südamega lõpuni välja. Poolfinaalivõit oli tõsiasi ja edasi olin juba finaalis.
Finaalivastane Roman tegi poolfinaalis tubli töö ja lõpetas oma matši juba 2. raundis KO-ga. Teadsin, et midagi kerget sealt ei tule ja olin vaimselt selleks matšiks valmis. Ma usun, et ma olin piisavalt enesekindel. Treener Revazi Tsatiašviliga rääkisime plaani enne matši selgelt läbi ja plaan toimis.
Eesti meistritiitel on nüüd käes ja võib rahul olla. Võistluste korraldusega saadi ka suurepäraselt hakkama, nii et kiidusõnad ka Eesti Poksiliidule. Eriti hea meel on selle üle, et seda nägi ka pealt minu esimene poksitreener ja Eesti poksilegend Rein Pajur ning ka treener Indrek Aeltermann, kes veab edasi Rein Pajuri poksiklubi, kus ma samuti treenin.
Keda te kiidaks veel oma klubi poksijatest nendel võistlustel?
[Robert Kikas] Üleüldse kiidan kõiki poksijaid, kes võtavad vastu otsuse poksiringi astuda ja ennast ületada. Aga loomulikult kiidan ka meie Dünamo poksiklubi naisesindajat ja eelmisel nädalavahetusel toimusid ju ka noorteklassides Eesti meistrivõistlused, kus Dünamo noorpoksijad võtsid nii mõnegi tiitli ja medali. Palju õnne neile!
Tundub, et Eesti venelaste seas on poks popim kui eestlaste seas, eks. Miks see nii võib olla? Venemaal on muidugi suuremad poksitraditsioonid kui Eestis, kuid kas see kandub üle siiski ka Eesti venelastele, kuigi riigipiir lahutab?
[Robert Kikas] Tundub tõesti, et need traditsioonid võivad olla rohkem üle kandunud Eesti venelastele, kuna idanaabri juures on poks väga tähtsal kohal. Kui vaadata Eesti poksiklubide asukohtasid kaardi peal, siis eks ida pool tundub olevat ka rohkem poksiklubisid, aga ka Tallinnasse on tekkinud juurde palju poksiklubisid ja poks on minu silmis eestlaste seas tõusuteel.
Natuke kõrvaline teema, aga eks individuaalalade puhul on ju kõige suurem nii-öelda sportlaste röövel meeskonnaalad: jalgpall, korvpall jne. Palju noori suundub sinna treeningutele, konkurents on meeskondades tihe ja tippu jõuab alustavatest noortest küllaltki väike hulk.
Kuivõrd raske on otsustada, millal peatada matš? Näiteks kui puruks oleks Deontay Wilder lasknud end lüüa viimases kohtumises?
[Robert Kikas] Hea küsimus. Treener peab väga hästi tunnetama, kui kaugele on poksija valmis minema oma piiride kompamisega. Minu arvates ei olnud Deontay Wilderil matšis Tyson Fury vastu hilisemates raundides võimalust ja treener tegi kaalutletud otsuse. Kui mees käib korduvalt põrandal, võtab sisse palju lööke ja kõrvast tuleb verd, siis on pigem küsimus, et kas peale antud matši on see sama mees võimeline enam üldse võistlema. Ma arvan, et treener Mark Breland tegi selle otsusega Wilderile pigem head ja Wilder sai uue võimaluse tiitlimatšiks, millele ta saab hea tervise juures vastu minna.
Mullu korraldati üle paarikümne aasta 15-raundine matš (võitjat ei teatatud). Miks te poksiks või ei poksiks 15 raundi, kui keegi Eestis korraldaks?
[Robert Kikas] Väga huvitav, ütlen ausalt: ei ole sellest matšist kuulnud, aga vaatan järele. Eks see on nagu maraton, tempo ei ole ilmselt väga kõrge ja vastupidavus peab olema korralik. 15 raundi ei tundu väga atraktiivne, ma pigem ei poksiks.
Mis tunne teil oleks, kui peaksite poksima vastasega, kes on tarvitanud dopingut? Mida doping annab sellisel alal? Oli Oscar Valdez süüdi?
[Robert Kikas] Kui ma võidan poksijat, kes on tarvitanud dopingut, siis on ju pigem hea tunne. Eks see dopingu tarvitamine on enesepetmine, kuna sel juhul sa tead, et oled saavutanud mingisuguse taseme lihtsamat vastupanuteed minnes. Ma ei oska öelda, kas ta oli süüdi või mitte. Väidetavalt oli esimene test negatiivne, teine positiivne ja kolmas negatiivne. Ei saa hinnangut anda.
Aga ma arvan, et eks doping annab sellel alal poksijale vastupidavust ja kestvust, mida ma usun, et on võimalik rasket tööd tehes ka treeningutega saavutada.
Kes maailma poksijatest on praegu üle- ja alahinnatud?
[Robert Kikas] Ma usun, et alahinnatud on kindlasti USA raskekaallane Michael Hunter. Olen selle mehe väga häid lahinguid näinud. Ussikuga tegid nad ka cruiser’is hea lahingu ja raskekaallasi on see mees ka korralikult raputanud. Enne Joshua – Ussiku matši mulle tundus, et Ussikut alahinnatakse kõvasti. Mees liigub ju ulmeliselt hästi, aga arvati, et ta ei talu raskete meeste lööke. Rasketel meestel on kõigepealt vaja Ussikule pihta saada. Aga eks ole muidugi näha, kuidas ta peaks Furyle vastu saama – meeste pikkusevahe on ligi 15 cm ja kaaluvahe ligi 27 kg.
Caleb Plant on minu silmis ülehinnatud poksija. Ta on küll maailmameister, kuid suurtest nimedest pole ta kellegagi kohtunud. Ma usun, et Caneloga ei anna teda pigem võrrelda.
Kui suur poksiajaloohuviline olete? Mis teil näiteks lemmikmatšid on 2000-2009?
[Robert Kikas] Väga suur ei ole, kuigi võiks ennast sellega rohkem kurssi viia. Minu esimene poksitreener Rein Pajur on väga suur Eesti poksiajaloolane ja ta on välja andnud ka mitmeid raamatuid. Kavatsen need ühel päeval läbi lugeda. Pigem olen kõige rohkem kursis matšidega vahemikus 2010-2021.
Lemmikmatš on kindlasti 2003. aastal toimunud Lennox Lewis – Vitali Klitško matš. Seal käis ikka tummine andmine. Mõlemad mehed talusid korralike haamreid ja matši lõpetas paraku Klitško kulmust tulev verejooks. Klitškol on kindlasti raskekaallaste seast üks paremaid jab’e.
Miks Viveo Healthi tööle läksite?
[Robert Kikas] Viveo Healthil on oma meditsiinitiim: õed ja arstid. Et kui midagi poksiringis või trennis juhtub, siis on kiire abi lähedal, sellepärast läksingi… Kerge must huumor.
Viveo Healthis olen nüüdseks üle kahe aasta töötanud. Läksin kindlasti sellepärast, et saada kogemust startup-ettevõttes. Mulle meeldib selline startup-ettevõttekultuur ja eks seal töötamine on samuti nagu sport, kus iga päev on erinevad väljakutsed ja isiklikult peab olema palju loomingut ja tahtejõudu, et edu saavutada. Ambitsioonid on meil suured ja valdkond on paljulubav. Sellega seoses käisin ka Mehhikos.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
