45 aastat tagasi – miks on enamik poksimeistritest Ladina-Ameerikast?

1976. aasta lõpus on profipoksi 23 meistrist 15 Ladina-Ameerikast.

1. oktoobril oli veel 17, aga Royal Kobayashi võitis raskekukk-kaalu tiitli Rigoberto Riascolt ja Yoko Gushiken kergekärbeskaalu tiitli Juan Guzmanilt.

Mehhikol on viis meistrit: kukk-kaalus Carlos Zarate (WBC) ja Alfonso Zamora (WBA), kärbeskaalus Miguel Canto (WBC) ja Guty Espadas (WBA), welterweight’is Pepino Cuevas. Järgnevad Puerto Rico neljaga ja Argentina kolmega, aga Carlos Monzon on kahe tiitliga – WBC ja WBA – ja seega on ka Argentinal tegelikult neli tiitlit. Panamal, Nicaragual ja Venezuelal on üks meister.

Selle fenomeni süüdlaseks peetakse vaesust. Ameerika Ühendriikides oli 1975. aastal sissetulek inimese kohta 5902 dollarit, Mehhikos 780. Ladina-Ameerika riikidest oli sissetulek suurem vaid Puerto Ricos (1900) ja naftariigis Venezuelas (1000).

Mexico City poksiklubi Atlas omanik Raul Casasola patsutab oma kõhule, kui ta räägib, millised poksijad tema klubisse sisse astuvad: „Nad kõik näevad välja ühtmoodi: siledad kõhud ja näljased silmad. Mõned on alles lapsed. Kui neil on raha, siis võtame neilt natuke.”

Paljud Mexico City poksiklubid asuvad juuksurite peal. Ühegi poksiklubi põrandal ei leidu aga juuksekarvagi. Juuksurid on kas eriti osavad või, mis palju tõenäolisem, keegi poksijatest ei käi seal lõikamas.

Trenn koosneb kahest raundist raskel kotil ja seejärel kahest kergemal, sinna otsa 8 minutit speed bag’i. Mehhiko poksijad töötavad väsimatult kõigest nelja löögi kallal: vasakhaak, paremhaak, tappev althaak (peamiselt vasakuga) ja sirge (millele kulutatakse kõige vähem aega). „Haak on Mehhiko traditsioon,” ütleb Zarate trennikaaslane Bazooka Limon.

Zarate ja Zamora, head sõbrad ja endised trennikaaslased, on kahepeale nokauti löönud 69 vastast 70 vastasest. „Carlos muutus kiireks politsei eest pagemisega,” selgitab vanem vend Jorge Zarate, endine politseinik, kellel sai küllalt sellest, et Carlost vanglasse tassiti. Ta hakkas Carlost treenima.

Carlos on pere kaheksast lapsest noorim. Isa suri, kui Carlos oli hällis. Päevas oli Carlosele söögi ostmiseks 10 peesot. Carlos oli leplik – munadeks ja maisiks sellest piisas. Esimese profimatšiga teenis ta 800 peesot. Selleks kulus kaks raundi. Carlos kogub raha operatsiooniks: ema on jäänud pimedaks. Carlos elab emaga, õega ja kahe vennaga.

Zarate käib treenimas Atlases. Iga päev kell 13 on tema punase Mustang Cobra II jaoks tänaval vaba koht. Kui meister saali astub, seiskub tegevus. Mehhiklased on alati oma meistritest lugu pidanud. Esimese mehhiklasena sai meistriks Battling Shaw 1933. aastal. Pärast teda on 27 mehhiklast meistriteks poksinud, lisaks kuus, kes elavad Ameerikas.

Lõuna-Californias on latiinode osalusel tiitlikohtumisi peetud 16 aastat. Matš Sugar Ray Robinsoni ja Gene Fullmeri vahel 1960. aastal oli seal viimane, kus üks poksijatest polnud latiino. „Mehhiko piirilinnade poksijateta poleks meil sissetulekut. Mehhiko poksijad on meelelahutuslikud,” räägib Los Angelese matchmaker Don Chargin. „Nad peavad lähivõitlust, ei karda kedagi. Pooleli nad kohtumist naljalt ei jäta. Üks põhjus on mehhiklastest fännid, kes ei anna armu poosetajatele.”

23. mail 2021 sai Carlos Zarate 70-aastaseks. Associated Press valis ta 1999. aastal ajaloo parimaks kukk-kaalu poksijaks.

GoodFight

Toimetaja
info@goodfight.ee