Kui ma nüüd nende aastate peale tagasi vaatan, siis tundub kogu see aeg korraga nii lähedal ja samas täiesti teise eluna. Tollal ei saanud sellest muidugi aru. Siis oli kõik väga lihtne — järgmine trenn, järgmine matš, järgmine reis. Elu liikus ühest ettevalmistusest järgmisesse ja selle sees ei olnud eriti aega kõrvalt vaadata, mis tegelikult toimub. Alles aastaid hiljem hakkad märkama, kuidas mingid perioodid sind vaikselt ümber kujundasid.
Pärast esimest Tatnefti kogemust jäi minusse tunne, et ma tahan sinna tagasi. Mitte ainult sellepärast, et turniir oli suur või nimekas. Seal oli midagi muud. Midagi raskesti seletatavat. Nagu oleks korraks näinud maailma, mis liigub hoopis teise tempoga kui see, millega ma harjunud olin.
Aastad, mis viisid tagasi Tatnefti
Vahepealsed aastad olid täis matše, võite, kaotusi ja väga erinevaid kogemusi. Võitsin WKA Euroopa tiitli, Balti tiitli, Eesti meistritiitli. Vahepeal proovisin ka MMA-d. Mitte sellepärast, et oleksin tahtnud tingimata sinna üle minna, vaid pigem huvist iseenda vastu. Tahtsin näha, kuidas ma reageerin olukorras, kus tuttav pinnas alt ära võtta. Selle aja jooksul ristusid mu teed meestega, kelle nimedest ma tol hetkel võib-olla veel päriselt aru ei saanud.
Üks neist oli Enriko Gogokhia. Me läksime vastamisi 2010. aastal Leedus K-1 Euroopa kvalifikatsiooniturniiril. Mäletan teda kui väga ebamugavat vastast. Tol hetkel ei olnud ta veel mingi superstaar. Lihtsalt väga ohtlik mees, kellel oli sees mingi toores surve ja agressiivsus, mida ei olnud lihtne kontrollida. Kaks aastat hiljem istusime juba samas riietusruumis Tatneft Cupil. See on üks asi, mida väljastpoolt väga ei nähta – võitlusmaailm on tegelikult üsna väike. Ühel hetkel oled kellegagi ringis vastamisi kuskil Leedu spordihallis, mõne aja pärast jagate sama garderoobi Kaasanis ja valmistute maailmatasemel turniiriks.
Tatneft. Riietusruum. Foto: erakogu
Mäletan hästi, kuidas ma teda seal kõrvalt vaatasin. Mina olin harjunud süsteemiga, kus kõik käis üsna põhjalikult – kindel soojendus, teipimine, oma rütm enne matši. Tema tuli oma tiimiga kohale, liigutas natuke, venitas paar korda, teipis ise oma käed ära, pani kindad kätte ja läks ringi. Kõik tundus nii lihtne. Mitte lohakalt lihtne, vaid loomulikult lihtne. Nagu mees, kes on seda elu terve elu elanud.
Ja siis ta võitis tehnilise nokautiga. Külm töö. Mäletan, et mõtlesin tol hetkel üsna ausalt, et ma liigun õiges suunas, aga see tase on ikkagi järgmine level.
Edvin-Erik Kibus fänniga. Foto: erakogu
Maailmatase Kaasanis
2012. aasta jaanuaris sain kutse tagasi Tatneft Cupile. Selleks ajaks oli turniir ise ka muutunud. See ei olnud enam lihtsalt tugev Euroopa turniir. See oli maailmatase. Ja osalejad peegeldasid seda hästi – jaapanlased, venelased, ukrainlased, kaukaasia mehed, Euroopa tipud. Hiljem sai päris mitmest neist nimi, kellest rääkis kogu võitlusspordi maailm.
21. jaanuaril 2012 astusin Kaasanis ringi jaapanlase Masakazu Watanabe vastu. Tol hetkel ei öelnud see nimi mulle eriti midagi. Alles aastaid hiljem sain aru, kuhu tema tee edasi viis. Täna juhib ta Tokyos VASILEUS gym’i süsteemi, kus treenivad Takeru, Noiri ja Yuki Yoza. Aga siis oli ta lihtsalt järgmine mees minu ees.
Me valmistusime selleks matšiks väga tõsiselt. Teadsime, et Tatneftis hinnatakse tempot, survet ja pidevat töötamist. Seal ei olnud aega ilusaks mänguks. Kui sa jäid seisma, siis jäid kohe ka kohtunike silmis maha. Jaapani võitlejates oli alati midagi omapärast. Nad ei murdunud. Isegi siis, kui nad olid väsinud või katki, töötasid nad edasi. Mingit välist emotsiooni sealt väga ei tulnudki. Nad lihtsalt liikusid edasi. Samurai spirit.
Kui sa jäid seisma, siis jäid kohe ka kohtunike silmis maha.
Kui matš algas, siis ma alustasin kohe tempokalt. Seal ei olnud mingit ideaalset tehnilist puhtust. Pigem palju energiat ja survet. Aga ma ei lasknud tempot alla. Töötasin algusest lõpuni. Kui lõpuks käsi tõsteti, siis kogu see pinge lendas lihtsalt välja. Ma mäletan, kuidas ma karjusin täiesti kontrollimatult. Mitte publiku jaoks. See tuli kuskilt palju sügavamalt. Selle võiduga pääsesin edasi maailmameistrivõistluste järgmisesse ringi.
Tatneft. Edvin-Erik Kibus vs Masakazu Watanabe. Foto: erakogu
Kui ma Eestisse tagasi jõudsin, siis elu läks kohe edasi. 31. märtsil 2012 võistlesin Fight Night 10 üritusel šveitslase vastu ja võitsin punktidega. Mingit suurt pausi ei olnudki. Tol perioodil elasin üsna lihtsas rütmis – trenn, lühike taastumine, järgmine ettevalmistus.
Kohtumine “Surematuga”
14. aprillil 2012 läksin Valgevenesse Fight Code Minsk üritusele, kus mu vastaseks oli Yuri Bessmertny. Tol hetkel oli ta maailma rankingus viiendal kohal. Tema hüüdnimi oli “Surematu”. Ja ausalt öeldes sobis see talle päris hästi.
Edvin-Erik Kibus vs Yuri Bessmertny. Foto: erakogu
Mäletan, et enne seda matši vaatasime tema varasemaid võitlusi. Ta oli eelnevalt võitnud Sudsakorn Sor Klinmeed Fight Code turniiril ja tõusnud selle kaudu maailma absoluutse tipu lähedale. Mõni kuu enne meie matši olin näinud videot, kus ta lõi Gago Drago high-kickiga täiesti puhtalt nokauti. Selliseid mehi väga tihti niimoodi ära ei kustutata. Kui seda videot esimest korda nägin, sain üsna hästi aru, millise tasemega vastane mind Minskis ootab.
Edvin-Erik Kibus vs Yuri Bessmertny. Foto: erakogu
Fight Code ise oli samuti väga tugeva tasemega üritus. Mäletan seda õhkkonda Minskis siiani hästi. Kõik tundus kuidagi suurem kui tavaliselt. Publik, valgused, nimed backstage’is. Selline tunne, et kogu Ida-Euroopa kickboxing oli korraks ühte saali kokku kogunenud. Ja selle sama õhtu peamatši tegi Chingiz Allazov.
Edvin-Erik Kibus vs Yuri Bessmertny. Foto: erakogu
Mehed, kellest said maailmatasemel nimed
Tol hetkel oli ta alles väga noor, aga juba oli aru saada, et temas on midagi erilist. Ta liikus teistmoodi. Kiirus, kombinatsioonid, rütmivahetused – kõik tundus kuidagi loomulik ja samas väga ohtlik. Ta oli Yuri Bessmertny tiimikaaslane ning kogu nende tiimi ümber oli tunda mingit enesekindlat rahu. Mitte lärmakat või ülbet, vaid sellist vaikset teadmist, et nad kuuluvad sinna. Aastaid hiljem vaatasin tagasi ja sain alles päriselt aru, kes see noor tüüp seal tegelikult oli.
Tänaseks on Chingiz saanud üheks maailma tuntumaks püstivõitlejaks. ONE Championshipi maailmameister. K-1 tšempion. Mees, kelle stiili kohta inimesed kirjutavad, et see näeb välja nagu täielik kaos, aga samal ajal töötab kõik millimeetri täpsusega. Ja jälle tekkis sama tunne nagu Gogokhia või Watanabe puhul. Tol hetkel oli ta lihtsalt üks mees samal fight cardil. Alles hiljem saad aru, milliste sportlaste kõrval sa tegelikult seisid. Millises ruumis viibisid. Kui kõrge see tase päriselt oli.
See ongi vist üks kummaline asi selle aja juures – väga palju asju muutuvad oluliseks alles tagantjärele. Tol hetkel ei mõelnud ma sellele niimoodi. Siis keskendusin lihtsalt sellele, et mul on ees kolm raundi Yuri Bessmertny vastu ja ma pean kuidagi tema tempole vastu saama. Meie matš ise oli väga pingeline. Ma kaotasin punktidega, aga see ei olnud selline õhtu, kus tunned ennast täiesti üle sõidetuna. Pigem sain jälle aru, kui sügav see maailm tegelikult on. Kui palju on olemas mehi, kellest tavainimene midagi ei tea, aga kes on ringis täiesti elajad. Ja kõige kummalisem oli see, et kaks nädalat hiljem olin juba uuesti Tatneftis.
Ootamatu kaotus ja uus võimalus
14. aprillil võitlesin Minskis ja 28. aprillil 2012 tuli Kaasanis mulle vastu Magomed Magomedov. Olime valmistunud täiesti teistsuguseks vastaseks. Kogu ettevalmistus oli üles ehitatud ühe stiili järgi ja siis viimasel hetkel vahetati mees ära. Magomed oli mägedest pärit võitleja. Väga agressiivne, väga suruv ja ebamugava rütmiga. Selline mees, kes ei lase sul hetkekski mugavalt hingata.
Tatneft. Magomed Magomedov vs Edvin-Erik Kibus. Foto: erakogu
Füüsiliselt olin ma valmis, aga mentaalselt tundsin kohe, et midagi on paigast ära. Nagu kogu sisemine häälestus oleks äkitselt vale sageduse peal. Ja ma kaotasin selle matši. Pärast seda tundus üsna selge, et nüüd on kõik läbi. Turniir jätkub ilma minuta ja suvi tuleb peale. Mäletan mingit kummalist tühjust pärast seda. Mitte dramaatilist. Lihtsalt tunnet, et seekord nii läks.
Siis helises telefon. Öeldi, et Dzhabar Askerov on vigastatud ja viie päeva pärast oleks võimalik tagasi tulla. Vastas ootab Sergei Kuljaba. Kõik käis väga kiiresti. Mul oli vaja mõne päevaga umbes viis kilo alla võtta. Keha ei olnud enam selles valmisolekus, kus ta turniiri ajal oli olnud. Olin juba mõttega sellest kõigest natuke eemaldunud. Aga samas teadsin kohe, et loomulikult ma lähen. Selliseid võimalusi ei anta mitu korda.
Sergei Kuljaba vs Edvin-Erik Kibus. Foto: erakogu
2. juunil 2012 astusin uuesti Tatnefti ringi. Sergei Kuljaba oli tehniline, osav ja väga kogenud. Aga minus oli selleks hetkeks mingi kummaline rahu. Võib-olla sellepärast, et tundsin, et mul pole enam midagi kaotada. Ma läksin lihtsalt võitlema. Ja ma võitsin. See oli üks neist õhtutest, kus pärast matši ei tunne ainult rõõmu tulemuse üle, vaid tunned päriselt tänulikkust, et üldse seal olla saad. Veel paar nädalat tagasi arvasin, et kogu see teekond on läbi. Nüüd olin järsku Tatnefti maailmameistrivõistluste poolfinaalis.
Aga ülejäänud elu ei jäänud samuti pausile. 7. juulil 2012 võistlesin Eestis Power Fight Night 4 üritusel Pärnus. Vastaseks tolle aja Soome number üks taipoksis – Jarkko “Kekis” Kekarainen. Täis taipoksi reeglid, küünarnukid lubatud. See oli kõva matš. Võitsin 3-0 punktidega ja sain enne poolfinaali veel ühe tugeva lahingu alla.
Edvin-Erik Kibus vs Jarkko Kekarainen. Foto: erakogu
Poolfinaal Maksim Smirnoviga
Ja siis tuli Maksim Smirnov. 19. juuli 2012. Tatneft Cupi poolfinaal. Mäletan väga selgelt seda tunnet enne loosimist. Ma ei oska seda siiani seletada, aga mul oli kogu aeg tunne, et ma lähen just temaga kokku. Ja ausalt öeldes ma tahtsin seda matši. Ta oli väga tugev poksija. Võib-olla kõige puhtama poksiga mees kogu turniiril. Väga hea liikumine, väga terav ajastus ja tehniliselt ääretult osav.
Tatneft. World Cup 1/2 Final. Edvin-Erik Kibus vs Maxim Smirnov. Foto: erakogu
Me valmistusime selleks teadlikult. Plaan oli hoida tugevat umbkaitset, kasutada lowkicke ja jalalööke ning mitte jääda tema poksiga tulevahetusse. Aga kohe esimeses raundis tegi ta midagi, mida ma üldse ei oodanud – hüppega pöördelt back kick. Täiesti puhtalt maksa. Mul lõi hetkega hinge kinni. See oli üks nendest löökidest, kus keha korraks lihtsalt lõpetab koostöö. Mäletan isegi seda mõtet, mis peast läbi käis — äkki lähen põlvele maha, saan kaheksa sekundit ja proovin järgmised raundid tagasi võtta. Aga ma ei läinud. Pidasin vastu ja raundi lõpus hakkasin vaikselt jälle tööle.
Neli raundi madistasime lõpuks ära. Ma survestasin küll peale ja proovisin tempot hoida, aga oli aru saada, et tema oli tehniliselt parem. Ta liikus hästi, kontrollis distantsi, poksis teravalt ja lõi mul ka kulmu alla cuti, mis veritses. See ei olnud selline matš, kus pärast võiks midagi vabanduseks otsida. Ta lihtsalt oli sel õhtul parem mees ja sellepärast ta ka võitis. Sellega sai minu jaoks see Tatnefti hooaeg läbi, aga lahkudes teadsin ma midagi, mida ma paar aastat varem veel kindlalt ei teadnud. Ma teadsin, et kuulun sinna.
Võitluskunstid on võistlusest suuremad
Tol aastal tunnustati mind Eestis ka aasta taipoksijana. Kuigi võistlesin enamasti kickboxingu reeglitega üritustel ja Eestis tegutses kogu ala tol ajal üsna killustunult, igaüks natuke oma saalis ja oma nurgas, siis see tunnustus tähendas mulle ikkagi palju. Mitte ainult isiklikus mõttes, vaid pigem sellepärast, et aastatega hakkasin üha rohkem aru saama, kuidas võitluskunstid inimesi tegelikult ühendavad. Ringis oled sa küll üksi ja võistlushetkel vastased, aga kogu selle maailma sees hingavad lõpuks kõik üsna sama õhku. Pole väga tähtis, mis riigist sa tuled, mis klubi esindad või milliste reeglite järgi võitled – trennisaalis saavad kõik ühtemoodi haiget, kõik kardavad enne matše ja kõik proovivad mingil moel iseendast aru saada. Võistlus on alati võistlus. Keegi võidab ja keegi kaotab, aga võitluskunstid ise on sellest kuidagi suuremad. Need ühendavad inimesi, kes muidu ilmselt kunagi sama laua taha ei satuks.
Foto: erakogu
Edvini-Erik oma teekonnast:
Vanem võitlusspordipublik Eestis võib nime Edvin-Erik Kibus juba mäletada. Noorem põlvkond võib-olla mitte. Seepärast tundub õige enne lugude algust korraks tutvustada – kes ma olen ja kust see teekond alguse sai.
Kasvasin üles ajal, mil võitlussport alles otsis Eestis oma kohta. Aastate jooksul viis see tee mind ringidesse üle maailma – alates väikestest kodustest saalidest kuni rahvusvaheliste areenideni.
Olen võidelnud organisatsioonides nagu Shootboxing, Thai Fight, King of Kings, Enfusion, Tatneft Cup, KunLun Fight, Fightcode, K-1, Nr.1 Fight Show ja Xplosion Fight Series ning astunud ringi rohkem kui kümnes riigis – Eestist ja Soomest kuni Tai, Hiina ja Jaapanini.
Ringi olen jaganud mitmete maailma tippudega, nende seas Andy Souweri, Chahid Oulad El Hadji, Enrico Gogokhia, Yuri Bessmertni, Yassin Baitari ja David Teymuriga.
Karjääri jooksul võitsin muu hulgas WKA Euroopa meistri vöö kikkpoksis, OneSongChai Baltikumi meistri tiitli Muay Thais ning Eesti Muay Thai meistritiitli.
Aastatega on aga selgemaks saanud, et tiitlid ja rekordid räägivad vaid väikese osa sellest loost. Võitlusspordiga koos kasvamine tähendab tuhandeid treeninguid, vigastusi, kahtlusi, väikseid võite ja kaotusi – ning hetki, mis annavad põhjuse edasi minna.
Täna elan ja tegutsen Tallinnas. Olen liikumisõpetaja lasteaias ning juhendan harrastajaid oma võitluskunstide stuudios Dojo. Võistlemisest olen kõrvale astunud, kuid võitluskunstid on endiselt minu igapäev. See on keel, mille kaudu ma liigun, õpetan ja ennast väljendan. Just sealt sündiski mõte need lood kirja panna.
“Kibuse teekond” ei ole ainult tagasivaade sportlaskarjäärile. Need on nopped ühe võitleja teekonnalt.
Kristi Zirk
Veebiarendaja, portaali haldur
Grete Kägo
Toimetaja
Monika Kuzmina
GoodFight looja, võitlusspordi austaja
info@goodfight.ee
