Poksija Uku Jürjendal läks Elamus Bowlingusse mõttega proovida midagi teistsugust, kuid juba esimestest visetest sai selgeks, et siin ei loe jõud, vaid tehnika – ning lühikese treeningu jooksul viskas ta mitu strike’i ja avastas, kui tehniline ja hasarti tekitav ala bowling tegelikult on.
Kui Uku Jürjendal Elamus Bowlingu rajale astus, ei tulnud ta sinna lihtsalt palli veeretama. Talle anti kohe edasijõudnute ülesanne: õppida kahe käega vindi viset, mida kasutatakse üha enam ka tipptasemel bowlingus.
“Päriselt? Ma pole kunagi visanud nii,” reageeris Jürjendal, kui treener Kert Truus näitas ette tehnikat, kus pöial jääb pallist välja ning töö käib kahe käe ja randme koostöös.
Kuigi Jürjendal oli bowlingut varem proovinud, polnud ta senine kogemus kuigi tehniline. “Mõned korrad olen mänginud, aga see lõppes halvasti – viskasin palli liiga kaugele, lausa lõppu, vastu seina,” naljatas ta. Seekord mindi aga kohe asja tuumani – kuidas panna pall keerama nii, et see siseneks kurikatesse õige nurga alt.
“Kui sa otse viskad, siis strike’i saamine on pigem õnne küsimus, kui aga viskad õige nurga alt, on tõenäosus kõik kurikad maha saada palju suurem,” selgitas Truus. (Strike tähendab bowlingus täistabamust ehk olukorda, kus kõik kurikad kukuvad ühe viskega - toim.)
Kontroll, mitte jõud – bowlingu kõige olulisem õppetund
Jürjendal lähenes ülesandele sportlasele omaselt – küsides ja analüüsides. “Kumb on olulisem – kas tehnika või see, et kurikad maha saada?” uuris ta. Treener vastas konkreetselt: “Kui tehnika on paigas, tulevad ka tulemused.”
“Kui tehnika on paigas, tulevad ka tulemused.”
Suurimaks väljakutseks osutus jõu kasutamine. Poksijana on Jürjendali loomulik instinkt liigutusse jõudu panna, kuid bowlingus töötas see talle pigem vastu. “Ma tunnen, et ma tahan jõuga visata,” tunnistas ta. “Mul on harjumus liigutus lõpuni jõuga ära teha, aga siin peab hoopis jõudu kontrollima.” Truus rõhutas korduvalt, et hoog ei tule käest, vaid sammudest ja rütmist.
Jürjendalile õpetati viset etapiviisiliselt – esmalt kohapealt, seejärel ühe sammuga ja lõpuks viie sammuga lähenemist, mida kasutavad ka profid. Kõige keerulisemaks osutus ajastus: esimesed kaks sammu tuli teha pall paigal, alles kolmandast liigutama hakata.
Täpsus, rütm ja tunnetus – miks bowling sobib ka poksijale
“Päris tehniline ala tegelikult – kõik loeb.”
Areng oli kiire. Mõne aja pärast hakkas pall õigesti keerama ja tulid ka tulemused. “Juba tekib hasart,” tunnistas ta, kui esimesed strike’id kirja said.
Bowlingu tehniline pool tuli sportlasele üllatusena. “Päris tehniline ala tegelikult – kõik loeb,” ütles ta, kui tunnetas, kui palju sõltub ühest viskest: randme tööst, viskenurgast ja sellest, kuidas pall rajal liigub.
Just need detailid on tuttavad ka poksist. Nii nagu löögi puhul, loevad siingi ajastus, rütm ja kontroll – vale hetk või vale nurk muudab kogu tulemuse. Erinevus on vaid selles, et bowlingus tuleb jõudu teadlikult tagasi hoida.
Nii nagu löögi puhul, loevad siingi ajastus, rütm ja kontroll – vale hetk või vale nurk muudab kogu tulemuse.
Treeningu lõpus käisid emotsioon ja analüüs käsikäes. “Kõik tundub justkui lihtne,” ütles Jürjendal hetkeks, kuid parandas end kohe: “… aga tegelikult on kõik kinni tehnikas.”
Treener jäi tulemusega rahule. “Saime mitu väga ilusat strike’i – see on sellise lühikese trenni kohta väga hea,” ütles Truus.
Tippvorm ei tähenda ainult jõudu – vahel tähendab see oskust seda õigel hetkel mitte kasutada.Jürjendal jäi kogemusega rahule ja tunnistas, et bowling pakkus talle ootamatult nii väljakutset kui ka mängurõõmu. Lühike kõrvalepõige poksist bowlingusse tõi välja lihtsa tõe: tippvorm ei tähenda ainult jõudu – vahel tähendab see oskust seda õigel hetkel mitte kasutada.
VAATA VIDEOT!
Kristi Zirk
Veebiarendaja, portaali haldur
Enriika Vunk
Toimetaja
Monika Kuzmina
GoodFight looja, võitlusspordi austaja
info@goodfight.ee
