Sarja kolmandas osas jõuab Edvin-Erik etappi, kus varasemad unistused ja kujutlused kohtuvad päris eluga. Üks oluline kogemus viib ta vastamisi nii kaotuse, eneseületuse kui ka arusaamisega, et iga siht ei peagi lõppema võiduga, et omada suurt tähendust. See on peatükk ajast, mil üks ring hakkab tasapisi täis saama ja selle kõrvale ilmub juba uus suund.
Kui ma ringi poole kõndisin, sain korraks aru, et elan midagi, mida olin varem ainult ette kujutanud. Mind tutvustati publikule Jaapani keeles – samas keeles, mida olin aastaid kuulnud arvutist neid samu turniire vaadates. See oli korraks nagu reality check. Kerge külm judin käis läbi, selline äratundmine, et see hetk on päriselt käes. Hiljem hakati seda Eestis isegi naljaga pooleks matkima – KIBAAASU. Muusika mängis, Eesti lipp oli üleval ja kõik tundus korraga suurem kui ükski varasem ringi minek. Kõige kummalisem hetk tuli aga siis, kui ringi vastasnurka kutsuti Andy Souwer.
See oli tunne, nagu oleksin korraga astunud sisse nendesse samadesse highlight’idesse, mida olin YouTube’ist vaadanud. Ainult, et seekord ei vaadanud ma seda ekraanilt. Seekord olin ma ise seal sees. See oli ühtaegu ebareaalne, äge ja ausalt öeldes ka väga hirmutav.
Kaotus, mis ei lõhkunud midagi
Jaapanis ma kaotasin.
Ma võiksin sellest kirjutada pikemalt, kirjeldada seda liiga lühikeseks jäänud raundi ja neid hetki, mis selle sisse mahtusid. Võiksin lahti võtta, mis täpselt läks nii ja mis läks teisiti. Aga tõde on tegelikult palju lihtsam kui kõik detailid kokku. Ma kaotasin.
See ei olnud traagiline ja see ei olnud maailmalõpp. Ometi oli korraks tunne, nagu oleks keegi minust õhu välja tõmmanud. Sõna otseses mõttes. Maksakas. Mitte sellepärast, et vastas oli nimi, keda olin aastaid vaadanud ja kelle matše analüüsinud, vaid sellepärast, et hetk, mis oli minus nii kaua vaikselt küpsenud, sai äkki väga konkreetse kuju ja hajus siis sama kiiresti.
See ei olnud traagiline ja see ei olnud maailmalõpp. Ometi oli korraks tunne, nagu oleks keegi minust õhu välja tõmmanud. Sõna otseses mõttes.
Kui ma mõtlen tagasi sellele poisile, kes kunagi suvemajas juhuslikult ühe raamatu riiulist välja tõmbas ja hakkas esimest korda teadlikult tundma hetke, mida veel ei olnud juhtunud, siis Jaapan ei olnud selle loo purunemine. See oli lihtsalt koht, kus üks kujutlus kohtus reaalsusega. Ja reaalsus ei olnud karm ega ebaõiglane. See oli lihtsalt aus.
Ma mäletan pärast seda matši rohkem vaikust kui lööke selle ajal. Hotellitoa vaikust. Seda kummalist selgust, mis tekib siis, kui midagi on päriselt läbi saanud. Seal ei olnud suurt eneseanalüüsi ega enesehaletsust. Pigem oli tunne, et üks peatükk sai loetud. Mitte täpselt nii, nagu ma kunagi Paintis oma nägu kellegi teise kehale kleepides ette kujutasin, aga siiski loetud.
Aasta hiljem saabus kauaoodatud võit
Aasta hiljem, 5. detsembril Šotimaal, tõsteti mu käed Euroopa meistrina üles. Kui ma seda hetke meenutan, siis ma ei näe publikut ega kuule väga täpselt, mida keegi ütles. Ma mäletan seda sisemist lainet, mis tuli kuskilt sügavalt ja liikus aeglaselt ülespoole, kuni jõudis näoni välja. See oli täpselt see tunne, mida ma olin kunagi hommikuti poolunes ja õhtuti enne magamajäämist endas proovinud leida. Mitte sama saal, mitte sama turniir, mitte sama vastane, aga seesmiselt äratuntav. Nagu mälestus, mis otsustab lõpuks päriselt juhtuda.
Varasemast vastasest sai treeningsaalis partner
Aastad läksid edasi ja meie teed ristusid Andyga uuesti. Seekord mitte plakati ega ekraani kaudu, vaid laagris ja trennides. Me seisime samal matil, jagasime kogemusi ja rääkisime asjadest, mida noorem mina poleks osanud isegi küsida. Mingil hetkel unustasin ma täiesti selle pildi, mis kunagi mu arvuti taustaks oli. See tundus nagu detail mingist teisest elust.
Eelmise aasta suvelaagris ütlesin talle, et olen otsustanud võistlemise lõpetada. See lause oli minus küpsenud pikalt ja vaikselt, ilma suure draamata. Paljud inimesed mu ümber küsisid seejärel, miks. Kas ma ei tunne, et võiks veel? Kas midagi ei jäänud pooleli? Need küsimused ei olnud pahatahtlikud. Need tulid hoolimisest. Aga ma tundsin, et ma ei pea enam midagi juurde lisama.
Foto: erakogu
Tema kuulas ja sai kohe aru. Ilma pikema seletuseta. Inimene, kelle matše ma kunagi analüüsisin nagu keelt, mida ma alles õppisin, mõistis mind hetkel, kui ma otsustasin sellest keelest lahti lasta. See ei olnud suur stseen ega pidulik hetk. Pigem üks lühike vestlus ja käepigistus trenni järel. Aga minu jaoks oli selles midagi kummaliselt rahustavat. Tundsin, et nüüd saan lahti lasta ja edasi liikuda.
Foto: erakogu
Dojo Deep Dive Experience
Nendel kohtumistel tekkis mul mõte panna osa neist ideedest ja harjutustest tervikuks kokku. Kui ma sellest Souwerile rääkisin, vaatasime mõned mõtted koos üle, proovisime laagris läbi ja arutasime detaile. Sellest protsessist sündis hiljem sündmus, mida ma oma saalis teen – Dojo Deep Dive Experience. Seal võtame mõned neist samadest põhimõtetest ja liigume nendega natuke sügavamale, drillidesse ja kombinatsioonidesse. Aja jooksul on sellest kujunemas ka treeningseminar, millega hakkan käima külas teistes klubides ja saalides, lihtsalt selleks, et neid ideid jagada inimestega, kes seda ala armastavad.
Ring sai täis
Kui ma nüüd neid kolme peatükki enda sees kokku tõmban – selle Hollandi äratundmise, selle suvemaja raamatu, Jaapani kaotuse ja Šotimaa võidu, siis ma ei näe ühte sirget joont. Ma näen pigem ringi. Mõtted, mis tundusid kunagi lihtsalt mäng või katsetus, hakkasid ühel hetkel eluga kokku kõlama. Mitte täpselt nii, nagu ma neid ette kujutasin, aga piisavalt sarnaselt, et ma tundsin ära nende kuju.
Mõtted, mis tundusid kunagi lihtsalt mäng või katsetus, hakkasid ühel hetkel eluga kokku kõlama.
Kunagi arvasin ma, et visualiseerisin tulemust. Tegelikult visualiseerisin ma suunda. Seda, kuidas ma tahan end tunda. Ja see tunne leidis mind üles erinevates kohtades – mõnikord võidu sees, mõnikord kaotuse järel, mõnikord hoopis hetkel, kui ma otsustasin ringist lahkuda.
Ring sai täis mitte siis, kui mu käed tõsteti üles, ega ka siis, kui ma viimast korda kindad käest võtsin. See sai täis hetkel, kui ma sain aru, et mul ei ole enam vaja midagi tõestada ei teistele ega iseendale. Et see lugu ei olnud kunagi ainult tiitlitest või nimedest plakatil, vaid liikumisest enda sees. Võib-olla ongi nii, et mõned lood ei lõpegi päriselt. Need lihtsalt muudavad vormi.
Foto: erakogu
Sisetunne näitas järgmist suunda
Tegelikult oli järgmine peatükk alanud juba enne, kui ma Jaapanist koju jõudsin. Samal ajal, kui üks suund hakkas vaikselt hääbuma, avanesid teised – võistlused, reisid, uued võimalused. Venemaa, Tatneft Cup, erinevad kohad ja kogemused, mis kõik justkui vedasid mind edasi, ilma et ma oleks väga peatunud, et aru saada, kuhu ma tegelikult teel olen. Aga kuskil selle kõige sees oli üks mõte, mis ei kadunud. Midagi, mis oli mul peas olnud juba ammu enne seda, kui ma üldse tõsisemalt treenima hakkasin. Tai. See ei olnud seotud ühegi konkreetse plaaniga. Pigem tunne, et ma pean sinna minema. Ja üsna varsti ma läksingi…
Monika Kuzmina
GoodFight looja, võitlusspordi austaja
info@goodfight.ee
Grete Kägo
Toimetaja
Kristi Zirk
Veebiarendaja, portaali haldur
