Poksi tänavuste Eesti meistrivõistluste tasavägiseim matš peeti keskkaalus, kus koondislane Eduard Piirisild sai vägevat vastupanu Rodion Ippolitovilt.
Kui mõne aja eest oli Piirisilla siht jõuda Tokyo olümpia kvalifikatsioonivõistlustele, siis nüüd ei suutnud noor poksija enam oma paremust maksma panna ja loovutas kohtunike 3:2 häältega tiitli Ippolitovile.
Rodioni suured teod jäävad enam kui 10 aasta taha. Ta oli U17 EM-i pronks, Euroopa Liidu noortemeister, kadettide Eesti meister, Eesti aasta parim juunior, Sillamäe aasta parim sportlane ja seda kõike enne seda, kui oleks saanud 18. Käis noorte MM-il ja võitis rahvusvahelise turniiri Leedus, kus finaalis alistas Ömer Faruki. Türklane poksis mõni aasta hiljem WSB sarjas Sergei Derevjantšenkoga.
Ippolitov oli olümpiakoondise kandidaat.
„Mul olid ka võimalused headeks tulemusteks. Aga tahtmist polnud,” mõtiskleb Ippolitov. „Poks on väga raske spordiala. Maailmatasemel poksimiseks oleks tulnud Eestist lahkuda.”
Nii-öelda ametlikult jättis Ippolitov poksi 2012. aastal, pärast Juri Kudrjašovi mälestusturniiri, kuid vähemalt korra aastas osales treeneri pealekäimisel mingitel võistlustel endiselt. 2016. aastal tuli Eesti täiskasvanute meistriks. Paar aastat hiljem võitis turniiri Venemaal ja täitis meistersportlase normi.
Paus tekkis ainult eelmisel aastal. Mida ta siis tegi? Mängis Molycorp Silmeti eest jalgpalli, näitab Google.
„Jalgpalli käin vahel mängimas veteranidega oma lõbuks. Suvel sõidame treeneriga tavaliselt rattaga ja treenime merel,” lausub Ippolitov ja lisab, et võistleks rohkem, kui poleks tööd.
Just treener Nikolai Bobkovi tuleb pidada selleks meheks, kes pole lasknud suhetel Ippolitoviga jahtuda ja vedas ta tänavu eestikatele. Ippolitov, kes ei varjagi, et on Sillamäe Evail-Athleticu tugevaim poksija, läks poolfinaalis vastamisi Nikita Molodkiniga. „Nikita on väga kogenud poksija minu põlvkonnast, on ka võistelnud viimastel aastatel Eesti MV-l ja kui kaotanud, siis alati tšempionitele tasavägistes lahingutes. Valmistusin temaga kohtumiseks korralikult, sest teadsin, et kerge see ei tule. Võitsin ehk pealtnäha kergelt, kuid see matš oli raskem kui finaal,” sõnab Ippolitov.
Piirisilda Ippolitov ei kartnud: „Kui oleksin kartnud, poleks osalema läinud. Veidi muidugi närveerisin, aga seda juhtub igal poksijal. Lihtsalt igaüks ei suuda sellega hakkama saada.”
Nagu öeldud, osutus finaal sillamäelase jaoks taktikaliselt lihtsaks. Suurem probleem oli pärast võistluspausi selline füüsiline koormus. „Videolt pole seda eriti märgata,” ütleb Ippolitov. „Tundub, et vaatajatele siiski vaatamist jagus. Uimlemist polnud. Kuigi polnud ka just eriti ohtralt lööke.”
Ippolitov viimastel aastatel pole kohalikel meistrivõistlustel väga osalenud, aga kui tänavusi 2012. aasta omadega võrdleb, siis leiab, et tase on tõusnud. „Praegu on ühes kaalus juba mitu tugevat poksijat. Varem nii polnud, kuid ka 2016. aastat ei saa minu jaoks kergeks lugeda,” teatab ta.
Ippolitovi 2016. aasta finaalivastane Artur Zarva tegeleb nüüd kikkpoksiga. Ippolitov ei tea, kas kikkpoksi proovida. „Pole ammu temast midagi kuulnud,” tunnistab ta. „Ma ei tea isegi Eesti praeguseid profipoksijaid. Praegu võib iga asjaarmastaja poksida.” Meeldis talle Roman Romantšuk, kelle poksistiili näeb ta ka eneses.
Narva rahvusvahelistel poksiõhtutel pole ta osalenud. Pole soovi ega aega. Ta ei arva ka, et tahaks Eestis näha mingi konkreetse riigi poksijaid. „Mitmes riigis leidub häid poksijaid, keda huvitav vaadata. Küll aga sooviks, et Eestisse tuleks mingi EM või MM, kus osaleda ja siis juba tõesti näeks kõikide maade kindamehi,” arvab Ippolitov.
Konstantin Kuningas
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
