Nicaragua poksija Alexis Argüello valitses WBA sulgkaalu 1974-1976, WBC raskesulgkaalu 1978-1980 ja WBC kergekaalu 1981-1982, kuid sai kuulsaks alles 1981. aastal Ray Manciniga poksides.
Argüello embas pärast võitu Manicinit. Keegi polnud midagi sellist näinud. Poksimaailma oli valitsenud Muhammad Ali, kes vastaseid pilkas. Ameerika televaatajad armusid pärast seda Argüellosse. Teised poksijad hakkasid vastaseid pärast matše õnnitlema.
„Ma pole poksija. Ma olen kunstnik. Poks peaks olema kaunis,” rääkis Argüello, vaesuses kasvanud ja hariduseta mees.
Argüello rahaasju ajas ärimees Eduardo Roman sellest ajast peale, kui Argüello oli 14. Kui sandinistid 1978. aastal mässasid, põgenes Roman Miamisse ja kutsus Argüello kaasa. Uus valitsus võttis Argüello maja. Argüello arvates hakkas Roman tema tagant raha varastama, et toetada Nicaragua eelmist valitsust.
Aaron Pryor oli esimene mees, kellele Argüello tiitli ringis kaotas. Ükski kolme kaalu meister polnud varem seda suutnud. See oli raskekergekaalu suurim matš ajaloos. Argüellost oleks saanud esimene nelja kaalu meister.
Iga tiitli ajal oli Argüello abielus erineva naisega. Ta käis ööd läbi baarides, kohtus ilusate naistega. Mehed patsutasid talle õlale ja libistasid taskusse investeerimisvõimalusi. Argüello kutsus ühe neist Miamisse purjekale elama. Mees saabus sõbraga, elas kuu, varastas teleka ja raadio ja rüvetas purjeka.
Argüello kaotas 1983. aastal Pryorile ka teist korda. Kuigi Emanuel Steward ütles, et pole näinud kedagi nii võimsaid lööke talumas, lõpetas Argüello karjääri ja läks Nicaraguasse valitsust kukutama. „Roman utsitas Alexist sõtta minema. Lasi testamendi ringi teha, nii et sai pärijaks ja saatis Alexise sõtta. Alexis on ju sportlane. Ta pole elu sees püssi lasknud. See oli naeruväärne,” arvas Argüello uus agent Bill Miller.
Mõne kuu pärast Argüello naases, segaduses. Ta avastas, et tema raha on läinud. Viis maja. 280 000 dollarit maksev purjekas. Argüello ajas Romani minema ja pani 1985. aastal sportlaskarjääri jälle käima. Treeneriks palkas ta taas Eddie Futchi, keda oli süüdistanud esimeses kaotuses Pryorile. 74-aastane Futch oli treeninud Larry Holmesi ja Leon Spinksi. „Ma võlgnen talle seda, et ma peaks ta tagasi võtma,” sõnas Argüello. „Võlgnevusel pole siin kohta. Kes on parim?” küsis Miller. „Eddie,” ütles Argüello.
1986. aastal loobus Argüello taas. Ta lubas, et ei lõpeta nagu Ali. Seejärel pidas ta kaks matši 1994. ja 1995. aastal. „Mulle meeldivad ilusad asjad, ilusad autod. Poks on ainuke asi, mida ma oskan. Mida muud mul on teha? Ma ei taha olla narkar,” ütles narkootikumidega võidelnud Argüello. Mälestused piinasid Argüellot. Emotsioonid. Kui ta oli poksija, suutis ta jooga abil 24 tundi liikumatult voodis lamada. Kui ta enam ei poksinud, ei suutnud viit minutitki. Peaaegu mitte keegi polnud tõusnud meistriks pärast enam kui aastast vabatahtlikku äraolekut.
„Enne arvasin ma, et me kõik oleme vennad. Arvasin, et maailm on imekaunis paik. See kõik on vale. Kõik on isekad. Ma ei hooli enam maailmast. Inimesed on mu selliseks muutnud. Ma vihkan poliitikat, vihkan tööstust, vihkan valitsusi…” ütles ta. Argüello ei tahtnud enam elada Miamis. Liiga palju kiusatusi. Ta ei usaldanud ennast. Ta oli leppinud sellega, et on nõrk. Kui ta poksis, polnud ruumi eksimiseks.
„Kas te mõistate, et keegi pole mulle elus midagi kinkinud?” küsis ta. „Keegi ei mõista mind. Kui mul olnuks võimalus õppida, oleks minust võinud saada midagi muud. Ent seda võimalust polnud.”
2008. aastal leppisid sandinistid Argüelloga ära ja tegid temast Managua linnapea, kuid ainult selleks, et kasutada teda marionetina. Aasta hiljem sooritas Argüello enesetapu.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
