Vello Kade kirjutab poksi ajaloost

Poks kuulub maailma vanimate spordialade hulka. Muinas-Egiptuse hieroglüüfid kujutavad rusikavõitlejaid juba 3500 aastat enne Kristuse sündi. Rusikavõitlust harrastati ka Mesopotaamias, eriti aga paikkonnas, kus praegu asub Etioopia riik. Rusikavõitluse kohta on leitud andmeid Lähis-Aasiast, praeguse Iraagi ja selle pealinna Bagdadi lähistelt. Nendelt aladelt levis poks rusikavõitluse näol aegamööda Kreekasse ja Kreeta saarele, kus paralleelselt härjavõitlusega korraldati noorte meeste rusikavõistlusi. Vana-Kreekas kuulus rusikavõitlus kohustusliku alana noorte meeste ja poiste kasvatusse.

Foto: Shutterstock

Antiik-olümpiamängude kavva võeti poks 23. mängudel 688.a. enne Kristuse sündi ja oli kavas 293.a. peale Kristuse sündi. Algul võisteldi paljaste kätega, rusikatega, hiljem kasutati käte kaitseks aga ka rusikalöögi tugevdamiseks nahkrihmu, sidudes need ümber kämbla ja randme. Hiljem tulid kasutusele ca ühe kilogrammi raskused metallplaadid käerandmel. Võistlus kestis nii kaua, kui üks vastastest oli võitlusvõimetu või alistus. Peagi kadusid metallplaadid kätelt ja 648.a. e. Kristuse sündi (33. mängudel) võeti kavasse ka pankration, mis sisaldas nii poksi kui ka maadluse võtteid.

Vana-Kreekast levis rusikavõitlus Rooma, kus arenes rusikavõitlus, mida nimetati pugilatus´eks. Siit ka nimetus – pugilistid e. rusikavõitlejad. Pugilistide matšid olid vigastusterohked, eriti gladiaatorite turniiride ajal, kui rusikaid tugevdati teravate oradega varustatud “nukkidega” e. cestus´tega. Siit ka nimetus – kasteet, mis on mõeldud tugeva ja ohtliku löögi sooritamiseks. Rahvale sellised vaatemängud, mida Rooma patriitsid korraldasid oma orjade vahel, meeldisid väga.  Võitlus kestis nii kaua, kuni üks vastastest oli pikali maas. Maaslamajat võis lüüa! Võit saavutati, kui vastane oli uimaselt maas või tõstis alistumise märgiks käe üles.

Rooma keiser Theodosius keelas 393.a m.a.j. olümpiamängud kui paganlike uskumuste kandja.

Rooma riigi langusajal hääbus rusikavõitlus peaaegu täiesti. Keskajal oli rusikavõitlus juba unustatud.

Poksi taassünd

Kaasaegse poksi sünnimaaks kujunes Inglismaa, kus peale sünget keskaega 1681.a. mainitakse poksiga tegelemist Protestant Mercury lehes ilmunud esimeses reportaažis poksivõistlusest. 1700. aastal koostab James Figg moodsa poksi määrused, mis lõpetas matši,  kui üks vastastest oli võitlusvõimetu. Lööke sooritati paljaste kätega, raundide arv oli 30-60. Kui poksija kukkus või puudutas maad mingi kehaosaga peale jalgade, siis seda loeti raundiks. Abistajad ehk sekundandid tõstsid “mahalöödu” põlvili või püsti ja üritasid teda ergutada massaažiga ja viskiga!

Moodsa poksi algusaastaks peeti 1719.a., mil James Figg avas Londonis Oxford Streetil vehklemise- ja poksikooli ning kuulutas ennast Inglismaa meistriks.

Poksimist nimetati ka “rusikatega vehklemiseks” ja relvastamata enesekaitseks. Poks oli sellal “moodne enesekaitse kunst”: a modern art of defence.

Esimesed poksimäärused

Teine Inglise härrasmees Jack Broughton oli esimeste poksimääruste autoriks, mis avaldati 17. augustil 1743. Ühtlasi oli ta poksiringi ja  -kinnaste leiutajaks. Tõsi, võistlustel võeti kindad kasutusele märksa hiljem, 19. sajandil, kuid treeningutel kasutati neid käte kaitseks. Broughton kasutas lööke solaari (solar plexus) piirkonda, pidades seda kohta eriti löögitundlikuks.

Šotimaa aristokraat John Sholto Douglas (Queensberry 9. markii) ja Londoni amatöörklubi poksija John Graham Chambers avaldasid määrused, mis sisaldasid 12 reeglit.

1. avaldati “Queensberry määruste” nime all tuntuks saanud reeglid.
2. Raundi pikkuseks määrati 3 minutit
3. Vaheaeg raundide vahel kestis 1 minut
4. Poksikindad olid kohustuslikud. Pikkade vaidluste lõpuks leiti nüüdsetele kinnastele sarnased, 6-8 untsi raskused kindad.
5. Keelatud oli maadlemine ja vastase peksmine vastu ringiposte
6. Abistajad said raundi vaheajal tulla ringi
7. Poksijad pidid võistluste ajal kandma pehmeid jalanõusid, millel ei tohtinud olla teravaid naelu ega naaste

Queensberry markii teeneks on ka esimeste amatöörpoksi määruste väljatöötamine 1890. aastatel. Nendes oli 11 punkti. Tähtsaim punkt seisnes selles, et raundide arv määrati kolmele.

Poks kaasaegsetel olümpiamängudel

Käesolevate olümpiamängude kavva võeti poks 1904. aastal St. Louisis. Võisteldi kuues kehakaalus ja osavõtjateks olid peamiselt ameeriklased, ka mõni kanadalane. Pronksmedali eest tuli võistelda. Oma kehakaalu võitja sai võistelda ka järgmises kaalus. Nii tuli Oliver Kirk kahekordseks kullavõitjaks.

Kavas oli ka naiste poks demonstratsioonalana.

1924. aasta Pariisi olümpial võis riik viimast korda välja panna igas kaalus kolm poksijat. Eestist võistles Valter Palm. Startis 27 riiki 182 osavõtjaga.

1936. aasta Berliini mängudel oli 32 riiki 242 poksijaga. Eestlane Nikolai Stepulov saavutas hõbemedali ja oli ühtlasi viimaseks eestlaseks, kes olümpiamängudel on osalenud.

2004. ja 2008. aastal oli tallinlane Aleksandr Rubjuk väga lähedal olümpiakoha võitmisele. Ta jõudis mõlemal korral kvalifikatsioonimatšidele, kus paraku pidi vastu võtma kaotuse.

Vello Kade, Eesti Poksiakadeemia asutaja

Monika Kuzmina

Toimetaja
info@goodfight.ee