Eesti spordimajanduse püsimisest sõltub Eesti rahva pikaajaline vaimne ja füüsiline tervis, kinnitas Eesti Olümpiakomitee (EOK) president Urmas Sõõrumaa, kelle sõnul peab riik laiendama omapoolseid toetusmeetmeid kõigile treeneritele-juhendajatele ning eraomanduses olevatele spordiobjektidele majandusraskuste ületamiseks.
„Tänases kriisiolukorras on spordisektor kõvasti pihta saanud, otse öeldes on uksed kinni pitseeritud,“ ütles Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa. „Riik on ulatanud oma abikäe töölepingut omavate inimeste abistamiseks, kuid paljudes spordiklubides on valdav osa treenereid ja juhendajaid töösuhtes võlaõiguslepingu alusel või saavad tasu väikese osaühingu juhatuse liikmena.“
„See on spordisektori eripära, et üsna tihti töötavad hinnatud spetsialistid mitmes spordiklubis ja teevad lisaks individuaalset tööd,“ rääkis Urmas Sõõrumaa. „Hetkel on riik tähelepanu pööranud vaid töölepingu sõlminud inimese abistamisele. Kuid ka need treenerid ja juhendajad, kes töötavad teistel alustel, vajavad riigipoolset toetust ja hindamist. Kui kaotame selle sektori usaldusväärsuse ja laseme ta n-ö halli alasse, võtab väga kaua aega, et heasse korda saadud süsteem taastuks.“
„Riik peaks kompenseerima ka nende inimeste sissetuleku kaotuse, kelle töövorm on olnud tavapärasest töölepingust erinev,“ selgitas Urmas Sõõrumaa. „Spordiklubid annavad tööd ligi 10 000 inimesele, kellest poole moodustavad treenerid/juhendajad ja teise poole moodustab muu personal. Eesti spordiklubide käive oli eelmisel aastal ligikaudu 140 miljonit eurot, millest omakorda 70 miljonit tuleb üksikisikute maksetest, ülejäänud on riigi ja kohalike omavalitsusete poolsed toetused ja muu majandustegevus. Nüüd on oht, et ligi pool või rohkemgi jääb sektoril saamata.“
„Eesti spordikorraldus, mis viimase 5 aasta jooksul on väga hästi paika loksunud, on kestvas kriisis saanud üüratu tagasilöögi,“ selgitas Urmas Sõõrumaa. „Spordiklubid on kinni, treenerid istuvad kodus, perspektiiv on kõhedust tekitav. Sport kui majandusharu, mis mullu moodustas 280 miljoni euroga ca 1% Eesti SKPst, kahaneb sellel aasta märkimisväärselt ning selle taastamine on tulevikus vaevaline, kuigi hädavajalik. Me ei tohi kergekäeliselt lasta laguneda sellel, mille ülesehitamiseks me niivõrd palju vaeva oleme näinud.“
„Kõige keerulisem on toiminud elukorralduse lagunemise järel selle kokku lappimine,“ märkis Urmas Sõõrumaa. „Seepärast ei tohi kriisiolukorras tegutseda uisapäisa, vaid tuleb tagada riigi pikaajaline terviktoimimine, mille üks kandvamaid rolle on spordil, inimeste vaimse ja füüsilise tervise tagamisel, inimeste sisemise tasakaalu loomisel ühiskondlikuks tervikuks. Mõistetavalt on esmatähtis terviseriskide maandamine täna, kuid selle töö üks ja väga oluline osa on riskide maandamine tulevikuks, rahva elujõu ja püsimajäämise pikaajaline kindlustamine.“
„Eesti spordimajandus vajab riigi kriisiabi, milleta ta langeb väga pikaks asjaks rivist välja,“ selgitas Urmas Sõõrumaa. „Eriolukorra möödumisel ei taastu kõik valdkonnad hetkega, mõned spordiklubid ei ela majanduslangust üle. Praegused meetmed kõiki klubisid ja treenereid ei aita. Inimesi, kes on pühendunud Eesti rahvatervise edendamisele, tuleb tänastes oludes hoida erakordselt hoolega. Mitte ainult klubide, vaid ka riigi poolt.“
„Lisaks tervisele on väga tähtis ka spordiklubide majanduslik kriisi üleelamine,“ sõnas Urmas Sõõrumaa. „Riik sai maksudena tagasi 37 miljonit eurot. Riik panustab sporti palju, kuid saab väga palju rohkem tagasi. Mitte ainult raha, vaid vaimselt ja füüsiliselt terve rahva, kelle elujõud ja kestlikkus on Eesti Vabariigi eksisteerimise ainuke mõte.“
Spordiklubide maksulaekumised riigile on nelja aastaga ligi kahekordistunud – kui 2015. aastal moodustasid need 20 miljonit eurot, siis 2019. aastal juba 37 miljonit eurot, mis valdavalt olid tööjõumaksud. Spordiorganisatsioonidest on saanud palju paremad tööandjad. Avaliku sektori antud toetused sporti tulevad riigile suuremas mahus tagasi. Kui riik toetab treenereid 2020. aastal 7,3 miljoni euroga, siis maksulaekumine riigikassasse on tööjõumaksude näol üle 11,5 miljoni euro, mis on näide sellest, et riigi toetused on majanduslikult õigustatud.
„Teine oluline punkt, mis vajab riigipoolset abi on sporditaristu,“ lisas Urmas Sõõrumaa. „Eestis on 2961 spordiobjekti, millest 79% omanikuks on riik või kohalik omavalitsus, kes kulutab nende ülalpidamiseks 31 miljonit eurot, eraomanikud proportsionaalselt üle 8 miljoni aastas. Need ülalpidamiskulud on eraomanikud viinud väga raskesse olukorda. Ka see vajab lähiajal käsitlemist, kuidas olukorrast välja tulla.“
Monika Kuzmina
Toimetaja
info@goodfight.ee
