Siim Rehepapp (37) tegeleb võitluskunstidega aktiivselt alates 29. eluaastast. Enda sõnul on ta läbi proovinud enamuse Tallinna häid poksi- ja võitlustreenereid, kuid jäänud ikka pidama Kevin Renno Võtlusspordi Akadeemiasse.
„Poks annab võimaluse kiire töötempo kõrval mõtteid puhastada,“ räägib Siim. Ettevõtjana toetab toitlustuskohtade Toit`s omanik juba aastaid võitlussporti, sooviga anda omapoolne panus võitlusspordi arengusse, sest see spordiala on sügaval tema hinges.
Mis 8 aastat tagasi juhtus, kui esmakordselt poksitrenni läksite?
Kevin (Renno – toim.) juhtus. Tekkis selline tunne, et läheks – läksin ja jäingi tegema.
Kuidas te Keviniga tutvusite?
Ma tunnen Kevinit juba päris kaua, keskkooli ajast saadik. Käisime küll eri koolides, kuid ühe sõbra kaudu saime tuttavaks ja klappisime kohe. Tänaseks oleme Keviniga väga head ja väga väärt sõbrad.
Kevin kutsus trenni?
Ei, ta ei kutsunud trenni. Ma ise läksin, Saku taipoksi klubisse.
Mida treening on teie elus muutnud?
Trenn muudab väga palju asju. Mina ei ole otseselt kunagi trenni teinud sellepärast, et mingit hullu eesmärki saavutada, pigem annab trenni tegemine üldiselt vaimule väga palju ja kehale ka. Kui oled ettevõtja, siis oled seda 24/7 ja vaba aega ei teki. Isegi unes näed tööasju. Aga poksitrennis saan ma selle tunni-kahe jooksul ennast täielikult kõigest muust välja lülitada. See annab hea võimaluse korraks oma mõtteid puhastada, pärast trenni on palju parem olla.
Selleks, et tänapäeva äris läbi lüüa, peab olema väga kiire?
Intensiivne pigem. Oleneb, mida sa teed ka. Kiirus ei olegi võib olla kõige peamisem märksõna, pigem internsiivsus ja kohalolek. Paljud ei löögi läbi. Ma ei oska öelda, kas ma olen läbi löönud või mitte, aga ma olen hakkama saanud. Need on täiesti teistsugused asjad. Kust ma selle joone tõmban? Selle jaoks, et hakkama saada, pead sa kohal olema ja see nõuab tegelikult suurt pingutust.
Lisaks sellele, et te ise võitluskunstidega tegelete, olete olnud ka mitmete võistluste toetaja.
Nojah, see on selline „kogukonna värk“. Ma olen praktiliselt 90%-le viimase 7-8-aasta jooksul toimunud poksi- või võistluskunstide võistlustele üht- või teistviisi õla alla pannud, toetanud ka Eesti Poksiliidu amatöörvõistlusi, suurtest üritustest rääkimata. Aga ma ei tee seda mitte sellepärast, et enesele „seina“ välja teenida, vaid pigem selle mõttega, et toetada sporti laiemas mõttes – noorte arengut, mõtlemise süvendamist inimestes, spordiharjumuse tekitamist jne. Pigem on see suuremasse pilti panustamine.
Mille järgi valite võistluseid, mida toetate?
Kuna Eesti on nii väike, siis tunned paratamatult kõiki inimesi ja kõik nad ka kuidagi jõuavad minuni. Valikud tulevad ise, neid ei pea tegema. Ma ei oska öelda „ei“. See on minu probleem.
Ma ei arva, et see on probleem…
Ma arvan, et selle taga on tegelikult peamiselt… kui inimesel on suur süda, siis peegeldub see tema tegemistes. Ma ei saa vastu muud kui logo nurgale. Aga tunnen, et pigem saan vastu emotsionaalset rahulolu, kui ise võistlust vaatama lähed – „siuke kogukonna värk“. Võitluskunstide seltskonnad on üldse teistmoodi kui teised. Kõik aitavad kõiki!
Kas te kunagi rahaliselt ka loete, palju te võitluskunstide alla panete?
Ei ole lugenud küll tegelikult. Need summad ei ole tohutult suured, aga nad on olnud stabiilsed. Ma ei ole niimoodi küll rahast kunagi mõelnud, pigem teeme ära, mis on vaja teha.
Jälgite ka maailmas toimuvat, maailmapoksi?
Kõike ikka. Ma olen selles väga kodus. Jälgin tõesti enam-vähem kõike – suuri organisatsioone ja võistlusi.
Kes on teie lemmikpoksija?
Klassikalises poksis on Muhammad Ali üks suurtest. Ta oli hea poksija ka, aga see, kuidas ta ütles ja kuidas käitus, see oli äge – tõeline tegija! Ma arvan, et ma võiksin lugeda neid nimesid oma 100 tükki. Häid tegelasi on väga palju.
Kas teil on treeningutes mõnikord olnud selline tunne ka, et täna rohkem trenni ei tee?
Ei, ei ole. Võib olla on ka, aga ma ei tunnista seda. Ma ei ole ise eriti alla andja tüüp ja mul on jõhker tahtmine! Võhm on päris hea, vastupidavuse pärast ma ei muretse. Ma olen võib olla siis tahtnud pooleli jätta, kui olen kellegi käest kõvasti „lõuga saanud“, aga teen ikkagi lõpuni. Ei meenu, et oleksin kunagi ühtegi poksitrenni pooleli jätnud.
