“Samuraikoodeks” sõdalase sangarlusest

Ustavus, kohusetunne ja vaprus – vaat’ need on kolm voorust, millega kohtub sõdalane oma paljuraskel teel, kirjutatakse raamatus “Samuraikoodeks”. Oleme septembrikuu pühapäevad pühendanud just sellele raamatule ja tänasel viimasel raamatule “Samuraikoodeks” pühendatud pühapäeval avaldame raamatust katkendi, mis räägib sangarlusest.

Julged ja tugevad sõjamehed, need, kes ustavad oma kohusele, need, kelle jaoks au ja ustavus on üle kõige; need, kelle südames pesitsevad need kolm voorust – ustavus, au ja vaprus – just neid peetakse kõrgeimat sorti rüütliteks ja samuraideks.

Tõelist samuraid kohtad harva isegi sadade ja tuhandete sõjameeste seas, sest väga vähe on neid, kelle südames asuvad kolm voorust – ustavus, kohusetunne ja vaprus. Kord oma eluteel kohates tõelist rüütlit, kes truu ustavusvandele ja sõjaväekohustustele ning andunud oma isandale, tunnete te kohe ta ära, kuna vahvat ja mehist meest pole raske teistest eristada.

Paljud imestavad, kuis küll saab rääkida rüütelsõdalase vaprusest rahupäevil, vaikuse ja rahulikkuse ajal. Ja ma nüüd selgitan, miks on võimalik sellest rääkida.

Üldiselt ei ilmuta julgus ja vaprus ennast siis, kui sõjamees rüütab ennast sõjarüüsse, võtab kätte mõõga ja heitleb vaenulisega võitluses. Erinevused julge ja ara vahel torkavad silma meile ka igapäevaelus.

Julge ja vapper sõjamees on andunud oma isandale ja vanematele. Julgele ja vaprale on võõras jõudeolek ja laiskus, isegi harvadel puhkehetkedel loeb ta iidseid käsikirju või täiustab end võitluskunstides.

Julge ja vapper sõdalane põlgab luksust, kuid kuigi ta ei raiska mitte ainustki münti ilmaasjata, ei saa teda mitte kuidagi nimetada ahneks või kitsipungiks. Kui ikka on tõsine vajadus, ei peatu samurai ei mingite kulutuste ees, ei kahetse ta ei kulda ega hõbedat.

Kuidas ka talle see ei meeldiks, kuid julge ja vapper sõdalane ei lähe ealeski sinna, kuhu minna keelas tema isand; julge ja vapper sõjamees ei viibi kunagi sellistes paikades, mis ei ole meele järgi tema vanematele. Ta keeldub isegi säärastest asjadest, milledest pahatihti on raske loobuda, ja ainult sellepärast, et mitte esile kutsuda isanda või vanemate pahameelt ja rahulolematust.

Julge ja vapper sõdalane ihkab sooritada midagi tähtsat oma elus, sestap püüdleb ta olla tugev ja terve, treenides keha ja karastades vaimu. Tema toit on tagasihoidlik, ta väldib vägijooke. Julge ja vapper sõdalane on karske ja vaoshoitud. Ta ei väldi naiste suguharusid, kuid on äärmiselt nõudlik ja valiv suhetes nendega.

Vaat’ selline on paljude eest suletud julge ja vapra sõdalase-samurai hing.