Teenekas samurai, ükskõik, kas kõrgetasemeline või madalamat sorti, peab olema kulutustes ettevaatlik ja kaalutletud, kirjutatakse raamatus “Samuraikoodeks”. Nagu ikka, pühendame pühapäevad sel kuul just sellele raamatule – täna avaldame katkendi, mis räägib säästlikkusest.
See sõjamees, kes oma teenistuse eest tasu saab, kuid vireleb ja on laostumise äärel, peab muutma oma suhtumist kulutustesse ja välja vingerdama viletsusest, piirates ennast kõiges, kus ainult võimalik, et parandada oma seisekorda. Vaat’ mispärast öeldakse, et säästlik elab alati külluses.
Kui madalamat sorti sõdalane püüab kulutusis järele jõuda jõukuses elavatele veteranidele, kõrgema astme sõdalastele ning kulutab teenitud tasu kasututele asjadele, ei õnnestu tal niikuinii nendega sarnastuda ei varustuse, relvastuse ega soomusrüüdega. Alama astme sõdalastel ei ole tulusid ja ülejääke, mistõttu on asjatud ka nende püüdlused taga ajada välist heaolu ning on ebaoluline, mille pealt nad selleks kokku hoidavad – nii või teisiti ei suuda nad vältida laostumist, kehvust ega vaesust.
Ja nüüd ma ütlen õpetuseks noortele sõjameestele: samurai otsib ja leiab ise vahendid äraelamiseks – see on tema asi ja mure. See aga, kes teenib isandat, ei pea elama viletsamat elu kui teised, mistõttu ta ei saa vältida teatud kulutusi ja raiskamisi, et mitte välja näha teistest kehvemini. Kui teenekas samuri osutub olevaks kehvas olukorras, millest püüab tulutult väljapääsu leida, tehes seda, mida teha ei tuleks ja rääkides seda, mida ei peaks rääkima, tõmmates sellega kaela häbi oma isandale ja tolle nimele, siis sellisel juhul on kõik tema hädad ja viletsused, mis temaga juhtunud või ees seisavad, seotud rahaga ja oskamatusega sellega ümber käia.
Vaat’ milleni võib sõjameest viia arutus. Ja näe, mis ma ütlen noortele sõdalastele: saanud teadlikuks säärase tee hukatuslikkusest, elage oma vahendite järgi, vältige mittevajalikke kulutusi – isegi kõige pisemaid; kulutage raha ainult teile hädatarvilike asjade jaoks. See ongi säästlikkuse tee.
On aga veel mõned kaalutlused, mida tuleks sõdalasel selgeks teha ja omandada, kui nad arutlevad raiskamisest ja säästlikkusest. Juhtub ka nii, et vaesumise äärel asuval sõdalasel õnnestub parandada oma seisukorda ning isegi endisest jõukamaks saada, eht säästlikkus ja pelg liigselt raha kulutada võtavad ta üle võimust sedavõrd, et sellest saab ehtne kummitus ja karistus samuraile. Sellisest sõjamehest saab kasupüüdja, koonerdaja, ihnuskoi; varem või hiljem ütleb ta lahti oma kohustustest relvavendade ees, aukohuse täitmisest oma isanda ees ja pojakohuste täitmisest vanemate ees. Ja seda kõike seepärast, et mõtleb ta ainult enda ja oma rahade peale. Sellise kohta öeldakse põlgusega: kitsipung või kooner.
Säärast asja näeb tihti linnaelanike ja talupoegade hulgas. Mis aga puudutab sõdalase kasti, siis on ihnuskoisid ja koonreid siin põlatud varemgi ja põlatakse edasipidigi. Kui ses maailmas midagigi on küllaga,siis ainult raha, too aga, kes kardab seda peost välja lasta ja kulutada ka tõeliselt hädavajalikele asjadele, on vaevalt et nõus lahkuma oma elust samuraikohuse täitmiseks ja isandale ustavuse pühast vandetõotuse kinnipidamiseks. Vaat’ mispärast muiste öeldigi, et ihnuskoi – see on argpüksi teine nimi.
Monika Kuzmina
Toimetaja
info@goodfight.ee