Matthew Polly kirjutatud ja Heliose kirjastatud “Bruce Lee. Elu” on seni autoriteetseim, kümneaastase uurimistöö tulemus, haruldaste fotodega filmilegendi elulugu. Autor murrab Bruce Lee’d ümbritsevaid müüte ja loob ikoonist laiahaardelise, inimliku portree. Bruce Lee enesekindel esinemisviis jaotas inimesed kahte leeri – need, kes olid temaga nõus ja kes olid tema vastu. Vaatamata sellele julges mees oma arvamuse julgelt välja öelda.
Vastasseis Oaklandis
“Parker tutvustas Bruce’i kui vähetuntud hiina kung fu kunsti harrastajat. Taky Kimura astus tema abilisena keset auditooriumi. (James Lee ei saanud tulla, sest ta viibis oma naise juures haiglas). Brue’i demonstratsiooniesinemine oli Wally Jay peol näidatu täiustatud versioon. Ta paiskas vabatahtlikult lavale tulnu ühetollilöögiga lendu. Ta sooritas kahel sõrmel toenglamanguid. Ta näitas Wing Tsuni enesekaitsevõtteid ning koos Kimuraga välkkiiret “kleepuvate käte” tehnikat,” kirjutab Polly oma raamatus.
Kõik need köitsid rahvahulga tähelepanu, kuid tema esinemise keskne osa oli loeng, milles te kritiseeris klassikalisi süsteeme ning toetas modernsemat lähenemisviisi. “Ta tõusis ja jäljendas veatult kõiki stiile,” meenutab Barney Scollan, tollal kaheksateistkümneaastane võistleja, kes oli samal hommikul vastasele jalaga kubemesse löömise eest diskvalifitseeritud,” ning asus neid seejärel ükshaaval lahkama, selgitades, miks need ei toimi. Tema öeldu avaldas muljet. Ta koguni irvitas hobuseseisangu üle.”
Hobuseseisangut tuhandeid tunde harjutanud traditsioonilise karate pooldajatest koosneva auditooriumi ees soovitas Bruce kartmatult sellest loobuda. “Õpetajad ei tohi kunagi oma lemmikvõtteid õpilastele peale suruda. Nad peavad leidma, mis õpilastele sobib, mis mitte. Inimene on tähtsam kui stiil.”
Õpetajad ei tohi kunagi oma lemmikvõtteid õpilastele peale suruda. Nad peavad leidma, mis õpilastele sobib, mis mitte. Inimene on tähtsam kui stiil.
Nagu Bruce oligi kavatsenud, jaotas tema provotseeriv esinemine kuulajaskonna kahte ossa. “Seal oli palju neid, kes suhtusid temasse aukartusega,” meenutab Dan Inosanto, “kuid ühtaegu teisigi, keda ta tõsiselt ärritas.”
San Francisco karateõpetaja Clarence Lee ütleb: “Mõni mees oli valmis Bruce Leega kohe pärast tema Long Beachi esinemist rinnutsi kokku minema.”
Rohkesti vaenlasi, aga ka rohkesti pooldajaid
Samamoodi nagu Bruce Lee noorpõlves Hongkongi mänguväljakutel, jaotas tema nüüdnegi enesekindel esinemisviis maailma nendeks, kes olid tema poolt, ja teiseks, kes astusid tema vastu. “Bruce soetas sel õhtul endale palju vaenlasi,” ütleb Scollan, “aga ka rohkesti pooldajaid.”
Ed Parker, kes Bruce’i esinemist järeltulevate põlvede jaoks filmis, ei lasknud ennast vaidlustest häirida. Kui see üldse kuidagi mõjus, siis tegi see ainult nalja. Samal õhtul kutsus ta Bruce’i VIP-õhtusöögile koos tolle aja parima karatevõitleja Mike Stone’i ja “Ameerika taekwondo isa” Jhoon Rheega. Esimese etteastena kääris Bruce Hiina restoranis käised üles ja palus igaühel kompida oma käsivärsi, mis olid kõvad nagu raudtorud. “Kõigepealt ilmselt mõtlesin, et ta on väga ülbe, sest oli oma jutuga karatevõistlejatele koha kätte näidanud,” meenutab Mike Stone, “kuid tegelikult hakkas ta mulle väga meeldima.”
Long Beachi turnee osutus Bruce’i debüüdiks, tema sisenemiseks seltskonda. Mike Stone’ist sai Bruce`i esimene tippklassi õpilane, Jhoon Rheest liitlane ja toetaja ning Ed Parkerist eeskuju. Bruce’ile teadmata viibis seal õhtupoolikul publiku seas juuksur Jay Sebring, kellest peagi sai Hollywoodis Lee esimene eestkostja.
Raamatu saab tellida kirjastuse Helios e-poest!
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
