PERSONAALTREENER! Kardo Peetri: mõnda ei tohi kiita, siis muutub lohakaks

Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemia treener Kardo Peetri on omandanud oma teadmised Ühendriikides treenides koos profipoksijatega. Peetri olnud juba aastaid hinnatud eratreener mitmetele kohalikele profisportlastele nagu teiste seas vennad Karlsonid – Rain ja Ainar, Pavel Semjonov, Mirkko ja Markko Moisar, Rain Kärkinen, Kevin Renno, Maikel Astur, Ott Remmer, Ringo Tipp või Hendrik Themas.

Mille järgi tunneb ära hea treeneri?

Lipsu järgi.

Kas vanasti pidi olema treeneritel lipsud?

Korvpallitreeneritel näiteks olid.

Aga tegelikult?

Oleneb sellest, kuidas ta selgitab asju ja kuidas ta oskab edasi anda oma kogemusi, kui hea suhtleja ta on.

Kui oluline on olla karm, distsiplineeritud ja nõudlik?

Jah. See on piits ja präänik, kellel on vaja piitsa ja kellel präänikud. Mõnda ei tohi kiita, siis muutub lohakaks. Teist peab kiitma, muidu hakkab nutma ringis.

Kui oluliseks te peate isiklikku võistluskogemust võitlusspordi treenerina?

Kindlasti on see väga oluline, et osata võistlejale edasi anda oma kogemusi, mida teha teatud situatsioonis, kuidas käituda, mis võib sinuga juhtuda näiteks mingi vigastuses korral. Mind on see ühel matšil päästnud, mul tulid meelde treeneri sõnad, mida peab tegema, vastane oleks mulle teinud ühe ammu. Ta lõi nii hästi tagasi, et ta halvas mul terve ühe külje ära, oleks ta kõrvale astunud, siis ma oleksin maha kukkunud, aga kuna ta eest ära ei astunud, siis ma kukkusin talle peale. Siis tulid mul kohe meelde treeneri sõnad, et ma pean tööle hakkama. Ma hakkasin tööle, kui mul see jalg tagasi tuli, siis hakkas käsi ka tööle, siis läkski asi hoopis teisiti, loeti talle mitte mulle, kuigi alguses oleks võinud teistpidi olla. See juhtus nii tänu sellele, et treener seletas mulle, mida ma siis tegema pean, kui see juhtub, see tuleb võistluskogemusest.

Kuidas leida endale sobiv poksi stiil?

Igal inimesel on oma eelistused. Kui oled füüsiliselt tugevam, siis maadlemisega, lühemat kasvu, kindlasti on maadlejatel kasu. Pikad jalad, pikad käed, väga hea on teha poksi ja taipoksi. Mõnele võib-olla ei meeldi mehi kallistada.

Mitu korda nädalas peaks harrastaja poksitrenni tegema?

Ma arvan, et kolm korda on kõige optimaalsem, siis inimene areneb minu tähelepanekute järgi kõige paremini. Kaks korda on natuke vähe, neli korda on natuke liiga väsitav, kui inimene on just alustanud. Kui teha kolm korda nädalas, näiteks ülepäeviti, siis keha jõuab puhata ja suudab ka neid teadmisi endasse võtta selle vaba päeva jooksul.

Kas on ka oluline, et oleksid kindlad päevad treeningutel? Näiteks käia esmaspäevast kolmapäevani trennis ja neli päeva puhata või pigem võiks need nädala peale ära jagada?

Pigem ära jagada. Olen tähele pannud, et parem oleks teha esmaspäev, kolmapäev ja reede. Kui ta teeb näiteks kaks korda, teisipäeval ja neljapäeval, siis tal jääb neli päeva vahet, siis läheb see teisipäevane trenn meelde tuletamiseks, neljapäeval läheb hästi ja siis teisipäeval jälle põhimõtteliselt uuesti alustada. See kolm päeva nädalas, nädalavahetus on vahel ja siis on inimesel veel kõik värskelt meeles ja tulemused on tõesti väga kiired tulema.

Kui hakata trennis käima, siis kuidas on lood söömisega? Mis on lubatud ja mis on keelatud? Milline on teie nõuanne?

Olen alati öelnud seda, et ei ole mõtet süüa vähem kui üks tund enne ja peale trenni, kohe ei ole ka mõtet süüa, see ei ole hea. Kuid sööma peab ikka, tühi kott ei seisa ju püsti.

Mida te hindate alustajas kõige rohkem?

Inimese keskendumise oskus, ka see, kas ta kuulab ja märkab, mida sa talle seletad. Peamine on siiski tähelepanu.

Kui kiiresti näete inimeses ära potentsiaali, et ta võiks ringi minna?

See on täiesti individuaalne, mõnele on see antud looduse poolt ja mõnele mitte, mida talle teha sobib. Ühe puhul näed kohe ära, et on valmis, iseasi on see, kui ta ringi jõuab, kas ta siis on vaimselt valmis. Teistega läheb jällegi aega, kõigil ei tule oskused nii kiirelt.

Milline on ringi mineja või sõdalase mindset?

Võitleja ei anna kunagi alla!

On see õpitav?

Mingil määral kindlasti, aga paljudel oleneb sellest, kas neil on seda tuhhi sinna ringi minna või mitte. Mõnikord ollakse trennis väga tubli ja vaatad, et on kõige parem, aga läheb ringi ja siis hakkab põdema või kartma, ei tea isegi, mis see siis on.

Kuidas see hirm ületada?

Küsid endalt, miks ja mida sa kardad? Teed uuesti, nii kaua kuni enam ei karda.

Kuidas valida, kellele sobib eratrenn ja kellele rühmatrenn?

Mõlemad on vajalikud. Eratrennis sa saad kindlasti rohkem tähelepanu treeneri poolt, jõuad kiiremini kaugemale oma oskustega. Rühmatrennis saad ennast võrrelda omasugustega, mis mul paremini välja tuleb, mis teisel, kumb on parem.

Eratrennis sa saad kindlasti rohkem tähelepanu treeneri poolt, jõuad kiiremini kaugemale oma oskustega.

Kas te sooviksite alustades võtta kõigepealt eratrenn või minna proovima rühmatrenni?

Oleneb, kui tõsiselt seda tahetakse. Alguses võib minna proovima rühmatrenni, kas see spordiala üldse sobib. Eratrenn sobib kindlasti selleks, et kiiremini õppida ja paremini edasi saada, treener keskendub siis ainult sulle, mitte tervele grupile.

Kas poksitrennis käies võiks juurde teha mingeid muid alasid? Kui jah, siis mis see võiks olla?

See oleneb ka ajast, kui palju teha, ujumine ja jooksmine on kindlasti head, jõusaal tuleb samuti kasuks. Kuid ühegi asjaga ei tohi üle pingutada.

Kuidas peaks olema treeningute puhkuse vahekord? Kui oluline roll on puhkamisel?

See on väga tähtis, seda on tarvis. Kui sa väsinud peast trenni teed, siis tulemused pole head ja sa ei õpi midagi.

Seega nui neljaks ennast üle panna ei ole hea?

Ei ole hea, võib end üle treenida ja see on veel hullem kui tegemata jätmine.

Millised eeldused peavad ühel poksijal olema, et tippu jõuda? Te olete mitmeid Eesti tippusid treeninud, mis on nende ühisosa?

Nad võtavad asja tõsiselt. Seda peab võtma tõsiselt, keskenduma sellele, mida sa teed ja sa pead teadma, mida sa tahad. Sa pead teadma, kuhu sa tahad jõuda ja teadma ka oma vigu, mida sa suudad parandada. Ei ole ainult nii, et ma olen kõikvõimas ja mul on kõik olemas, vaid peab suutma ka ennast analüüsida.

Sa pead teadma, kuhu sa tahad jõuda ja teadma ka oma vigu, mida sa suudad parandada.

Keda te Eesti poksijatest ise olete treeninud?

Vennad Karlsonid – Rain ja Ainar, Pavel Semjonov, Oliver Peek, Mirkko ja Markko Moisar, Rain Kärkinen, Kevin Renno, Maikel Astur, Ott Remmer, Ringo Tipp, Hendrik Themas, Maksimiga oleme ka teinud ühe trenni.

Kes neist parim on?

Ma ütleks, et kõik on tublid olnud. Mõnel on olnud trennis raskem, siis on jällegi võistlustel paremini välja tulnud, mõnel on vastupidi.

Milline on praegu võitlusspordi tase Eestis? Võrreldes näiteks jalgpalli või iluuisutamisega.

Iluuisutamise kohta ma ei tea, aga võrreldes jalgpalliga ma arvan, et meil läheb võitlusspordis paremini.

Milliste kriteeriumite järgi?

Poksis me pigem ikka võidame, jalgpallis saame koguaeg peksa.

Kas naistele ka poks sobib? See on müüt, mida on nüüd viimasel ajal päris palju kummutatud.

Oleneb kuhu maale. Trennis käimiseks on see naistele ideaalne, kui nad tahavad midagi aeroobset, siis poksitrenn on kolm korda efektiivsem kui aeroobika. Ma ei tea kui õige on naistel päris ringi minna ja vastu pead saada, see võib-olla ei ole naistele kõige õigem, aga trenni suhtes on see väga hea.

Mis teid treenerina kõige rohkem rõõmustab?

Need hakkavad pisiasjadest, kui paned tähele, et midagi läheb paremaks. Ei ole nii, et järsku läheb hästi, see tuleb natukese haavad, üks asi läheb paremaks, teine läheb paremaks, asend läheb paremaks, käed tõusevad, löögid lähevad. Loomulikult teeb head meelt, kui sa näed ,et inimesel õnnestub see, mida ta teab, et peab tegema, aga tal pole see välja tulnud, lõpuks tuleb tal see välja. Ta saab sellest aru, lihased alluvad tema tahtele ja see teeb rõõmu mitte ainult õpilasele vaid ka treenerile.

Loomulikult teeb head meelt, kui sa näed ,et inimesel õnnestub see, mida ta teab, et peab tegema, aga tal pole see välja tulnud, lõpuks tuleb tal see välja.

Millal te ütlete harrastajale, et tal on potentsiaali astuda ringi?

See oleneb, see on aja küsimus, kas tal on piisavalt motivatsiooni, kas ta teeb piisavalt trenni, kas tal on üldse lootust kuskile jõuda, kuidas ta ennast ringis üleval peab, kas ta põeb seda ringi minemist, kas ta kardab lööki saada jne.

Mis on poksiga tegelemisel vanuse ülempiit?

Sellist ülemist piiri ma küll ei tea, võib-olla vanemad inimesed ise arvavad, et nad ei taha enam käia. Minu kõige vanem õpilane on umbes 50-60 vanune, liigutamine teeb kõigile head.

Kõige tähtsam põhimõte või filosoofia, mida te lisaks füüsilisele treeningule poksijatele oluliseks peate?

Võib-olla see, et kasutada seda, mida sa õpid, ainult ringis, mitte seda kuskil mujal vägivaldselt ära kasutada, väljaarvatud enesekaitseks.

Millal te ise esimest korda ise trenni jõudsite?

Enne seda käisin korvpalli mängimas, võitluskunstini jõudsin umbes 14-15.aastaselt.

Kes teie treener oli?

Esimene treener oli karatetreener Heino Nõel Pärnus.

Karatest poksi juurde jõudsite millal?

Üsna ruttu, kuna mul oli ka teine treener, kes õpetas poksi, siis meil käiski nii, et kolm korda nädalas oli karate trenni ja kaks korda nädalas käisin poksis.

Kas te mäletate oma esimest ringi minekut?

Väga mitte, see oli päris ammu.

See tähendab, et see ei olnud teile väga suur kaotus ega ka võit.

Vist olid klubide vahelised võistlused. Oli mingi turniir, tulin kolmandaks. Halvasti ei läinud.

See tee viis teid Ameerikasse.

Jah, läksin sinna esimest korda aastal 1995.

Ometigi Ameerika esimest matši mäletate?

Jah.

Millal, kus ja kellega?

Kellega, ei mäleta. See toimus Miamis.

Võitsite või kaotasite?

Võitsin. See esimene round oli nii, et ma lasin ennast konkreetselt kloppida, sest mul oli rambipalavik, selle roundi ma kaotasin. Peale esimest roundi ei tulnud treeneri suust ühtegi tsensuurset sõna, põhimõte oli tal lihtne, et trennis ma teen trenni tugevamate vastastega, rohkem rounde, puhkan vähem. Trennis tegin alati 3 minutit roundi, 30 sekundit puhkasin ja vastased olid ka kindlasti tugevamad. Lõpuks treener ütles, et kui ma tahan tema juures jätkata, siis mine ja võida. Muid roppe sõnu oli ka sinna vahele päris palju.

Lõpuks treener ütles, et kui ma tahan tema juures jätkata, siis mine ja võida.

Läksite, jätkasite ja..?

Teises roundis juba vastasele loeti, kolmandas loeti ka talle, ma ei jõudnud teda lihtsalt ära lüüa enne roundi lõppu, aga ta ei tulnud rohkem välja. See oli minu esimene äratav šokk, mis treener mulle tegi, päris ootamatu, huvitav ja ka mõjuv!

Kui palju te Ameerikas matše tegite?

Ei lugenud, kuna mul enamus oligi mustad matšid, sest mänedžer ei suutnud minu dokumente ametlikuks ajada, seetõttu jäi selle taha. Poksisaale on palju, sind palgatakse proffidele, sulle makstakse selle eest, et sa treeniksid ja sparriksid proffidega, kes siis kuhugi võistlema lähevad. See oli mul põhiline sissetulek. Kuus oli vähemalt üks, vahest oli rohkem. Üht korda ma mäletan, lõunaks oli kokkulepitud 9 roundine matš ja õhtul oli veel kuuene. Kaks matši oli päevas, polnud paha, vorm oli hea.

Poksisaale on palju, sind palgatakse proffidele, sulle makstakse selle eest, et sa treeniksid ja sparriksid proffidega, kes siis kuhugi võistlema lähevad.

Mis on kõige suurem õppetund, mida te Ameerika elust kaasa võtsite? Mis see aeg teile kinkis?

Võibolla iseseisvust, olin seda niikuinii, aga seal ikka pidi ise hakkama saama. Tõusid hommikul kell 5, teed oma jooksu, sättisid oma elu nii, et sa pidid lihtsalt hakkama saama, muud võimalust ei olnud. Ilmselt võtsin sealt kaasa palju ja kogu see teadmiste varu, mis on just poksi kohalt, see oli minu jaoks uskumatu, kuidas sind kui fighterit koheldi. Võibolla mul vedas saaliga, ma ei ole varasemalt saanud kuskilt nii isiklikku lähenemist, kuidas poksida, kuidas tehnikad paika panna, kuidas lüüa, kuidas teatud situatsioonis käituda, see oli fantastiline. Teadmised võitlusspordi kohta olid väga head.

Mis on Eesti poksimaastikul puudu?

Valesti vist ei ole midagi, kellel on huvi ja tahtmist, need teevad trenni. Mis mulle USAs meeldis, kust ja miks tuleb palju neid häid ja tugevaid poksijaid ning võitlejaid, on see riiklik süsteem. Nad toetavad poksiklubisid, et lapsed tänavatelt ära saada, tehakse head keskused, kus lapsed käivad, nad ei pea ainult poksima. Põhimõte on neil see, et parem löögi 300-500 korda õhtu jooksul kotti, tal ei ole aega ega jõudu tänaval lolluseid teha. Kui nad sinna kogunevad, seal on alati treenerid olemas, kellele on need treenerid siis ka isa eest. Mõnel 6-aastasel ka käed käivad juba nii, et vaadatakse, kust see neil tuleb. Sealt tulebki, nad jälgivad proffe, vaatavad neile alt üles ja mõtlevad, et tahavad ka sama heaks või veel paremaks saada ja elus läbi lüüa. Kui neil on palju ühesuguseid koos ja tekib see võistlusmoment, tahavad paremaks saada, siis see on see, mis viib ka elus edasi.

On koole, kus ongi üks või paar poksikotti üleval, lisatud ka poksikindad. Kas selline asi võiks olla ka teistes koolides, et lapsed vähem kakleks, vaid peksaks kotti?

Võiks ikka käia mingi õpetaja valvamas, aga kindlasti, kui lapsed jäetakse peale tundi istuma või jäävad tunnis magama, siis lapsed vajavad tegelikult liikumist. Näiteks ei lubata vahetunni ajal joosta, lastel on kasvav organism, nad peavad seda tegema. Igal juhul tuleks see kasuks.

Monika Kuzmina

Toimetaja
info@goodfight.ee