Max Vorovskil on kergema astme astma. Edvin-Erik Kibusel oli kolmanda astme astma. Hendrik Themasel oli silmanägemine täiesti olematu. Kuid miski ei peatanud neid, kui nad tahtsid kikkpoksijateks saada, räägib Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemia treener Ahti Pikkur.
„Kõik on ületatav. Kui tõesti on tervisega mingi probleem, siis me, treenerid, nii väga ei pressi. Mõistusepiires koormus. Me näeme ära, keda push’ida ja kellele rahulikumalt läheneda. Kõik on individuaalne. See ongi individuaalsport. Tore on teinekord vaadata võitlejat, kellel on raskem seda teha ja ikka pingutab rohkem kui see, kes võiks rohkem pingutada, aga on lihtsalt laiskvorst,” sõnab ta.
Kuidas valida sobiv võitlusspordiala?
Käid läbi, proovid. Sest kõikide füüsiline teekond siin elus on olnud erinev. Mõni on selline, kes pole kunagi ennast liigutanud ja läheb tai poksi, mis nõuab väga palju pingutust, et ennast liikuma saada. Teisel inimesel on jälle väga lihtne võtta endale sporti külge. Tulebki proovida kõiki asju, kuulata sisehäält. Kui sind tõmbab miski selle võitlemise poole, siis peadki läbi käima need teed, kõik need stiilid läbi käima ja alles siis saad aru, milline on sinu jaoks see õige. Pead ise nägema, kas sinus on seda võitlejat või ei ole. Ja see võitleja ei pea olema nüüd see, kes kõvasti kannatab vastu pead saada või ise anda, vaid see võitleja tuleb sinu seest. Kui näed, et tahadki saada paremaks, siis võitlussport on inimese kõige ausam eneseväljendusviis. Sa ei saa valetada võitlusspordis end selleks, kes sa pole. Sa oled täpselt see, kes sa oled ja tõde tuleb esile siis, kui sul on kindad käes. Kui sa näed, et sa pole parim versioon endast, siis tähendab see seda, et kui sul on võitlejahing sees, siis sa lähedki iseendale kogu aeg vastu. Lähedki sellele valule vastu, lähedki sellele mittetahtmisele vastu ja siis sa saadki iga päev paremaks ja nii kaugele, kui su usk sind viib, nii kaugele on võimalik minna ka.
On pandud meid ju elama selliselt, et me ei usuks endasse, et me ei armastaks ennast ja siis tihtipeale inimesed elavadki selle vana mõttekorra, vana uskumuse järgi, et kui mul paari kuuga see välja ei tule, siis mis mõttega ma seda ikka teen. Tuleb võidelda sellega, et iseendaga kontakti saada. Enamik sellepärast valibki võitlusspordi, et nad ei usu endasse ja kui nad näevad, et saavad hakkama, siis nad käivad edasi ja hakkavad uskuma endasse. Mul on nii palju inimesi, kes on enne teinud sporti, aga miski surub nende ego ära, kui nad ei saa kiirelt tulemusi ja nad ei jää käima. Aga samal ajal tuleb kuskilt pereema, kes ei hakka kindlasti tegema sporti võistlustasemel, aga ta ei anna alla, sest ta saab kontakti endaga, ta näeb, et ta saab iga korraga aina paremaks ja ta jääbki seal käima.
Millist varustust läheb vaja algajal?
Baaskursusel läheb vaja sidemeid, hambakaitsmeid ja kindaid. Pärast tulevad jalakaitsmed ja muud asjad ka sinna juurde. Kõik see käib järk-järgult. Kohe ei soovitaks kulutada 200-300 eurot varustusele ja siis kaks kuud hiljem mõistad, et see polegi sinu ala. Hiljem, kui oled kindel, et see on sinu ala, võid osta ülejäänud varustuse. Sellepärast on meil akadeemias ka hästi üles ehitatud see, et ei panda inimest kohe surve alla, et sul peab olema see raha nüüd kohe taskus, muidu teha ei saa. Pigem on nii, et sa saad selle kontakti ja teadmise, et kas sa tahad nüüd sellega edasi minna ja siis tasapisi muretsed endale varustuse.
Kaua läheb aega esmaste oskuste saavutamisega?
Saad kahe-kolme kuuga aimu, kuidas sa seisma pead, kuidas lööma pead ja sealtmaalt hakkad ka aimu saama, palju sa haiget hakkad saama, palju sa suudad ise haiget teha kellelegi. Õpidki tundma ennast.
Kaua peaks treenima, et saaks osaleda amatöörvõistlustel?
Mul läks kaks kuud aega. Teadsin kohe, et tahan hakata võitlejaks. On ka inimesi, kes aastaid koguvad julgust. Kui potentsiaali ja talenti on, aga endasse ei usu, siis ei jõuagi kuskile. Hirmuläve ületamine, sinna ringi minek on väga hirmus ja kui sa kardad seda ja surud selle hirmu endas alla, siis sa ei lähegi kunagi ringi, aga kui sa astud sellele hirmule vastu ja sa lähedki sinna ja sul on selline tunne, et tahaksid püksi sittuda, selline hirm on, siis järgmine kord on sul juba kergem minna sinna. Mina ütlen omast kogemusest, et esimesed kümme korda sa niikuinii situd, sa kardad, aga sa lähed vastu hirmule. Lõpuks kui käid seal nii palju, siis see hirm on nii tavaline juba sinu jaoks. Oskad hirmu käsitleda – sealt saab teekond alguse. Valu on täpselt samasugune alati. Ei ole vahet, kas sa oled teinud sporti 10 aastat või vähem, valu on ikka sama. Kui oled sporti eelnevalt teinud, siis kuskil pool aastat ja võid ringi minna. Amatöörvõistlustel pannakse sind vastamisi sama kaalu ja kogemusega võitlejaga.
Kui potentsiaali ja talenti on, aga endasse ei usu, siis ei jõuagi kuskile.
Kuidas valida sobiv treener?
Proovima peab. Õpetajad on kõik erinevad. Õpetajad tulevad sinu teele siis, kui oled valmis neid vastu võtma. Kõik õpetajad on erineval tasemel selles mõttes, mida nad suudavad sulle anda. Kui sa ei ole ise valmis vastu võtma, siis ei ole õpetajast kasu. Treener on lihtsalt teejuht. Treener ainult näitab sulle. Mõned inimesed ei saa aru, miks nad lähevad sinna ja nad jõuavadki alles selgusele, miks nad lähevad sinna. Ainult proovides saad sa teada, kes on sulle õige õpetaja. Olen olnud juba peaaegu 10 aastat treener. Minu juures on käinud väga palju inimesi ja olen aru saanud, et olen just neile õige õpetaja. Siiamaani olen. On ka olnud inimesi, kellega on kohe tunda, et olen liiga vara nende teel ja nad ei ole jäänud. On ka olnud neid, kes on saanud oma õppetunnid kätte ja liikunud uue õpetaja juurde. See on kõik proovimise taga. Inimene ise tunnetab ära, kes on talle õige, eriti veel võitlusspordialal.
Õpetajad tulevad sinu teele siis, kui oled valmis neid vastu võtma.
Mis on kolm omadust, mis head treenerit iseloomustavad?
Empaatiavõime on kindlasti esimene, siis kogemus ja tõeline tõde. Ehk siis see, mida sa jagad inimestele, sellesse sa ka usud. Mitte nii, et oled tervisenõustaja ja siis lähed sööd kringlit ise. Pärast teed mingid intervjuud ja Instagrami feed’id ja hakkad seda ümber lükkama. Mina arvan, et õige treener ja õpetaja on see, kes ta on. Ta näitab seda teed, kes tema on ja kuidas sinna jõuda. Sul on empaatia, et inimesest aru saada, mis etapis ta on. Ja siis ongi see, et sul on päris kogemus, et sa ikka näitad, kuidas jalaga lüüa tuleb ja kuidas selle eest ennast kaitsta tuleb. Mitte et oled Youtube´ist õppinud mõned asjad. Tõe näitamine on väga tähtis. Bruce Lee ütles: „Võitluskunst on füüsilise iseenda tõe näitamine.“ Sest kui sa valetad, et sa oled kõva poiss ja paned kindad kätte, siis see tuleb suht kiiresti välja, et sa tegelikult ei ole ja kui sind veel paika pannakse, on see eriti valus. Meestemaailmas paneb see ego paika. Minu arust ei ole üldse halb olla kellestki nõrgem või halvem. Minu arust on kõige ausam see, kui mees on oma koha peal. Austad sa ikkagi meest, kes on ta päriselt ja see on jälle tõde.
Õige treener ja õpetaja on see, kes ta on.
Kas suitsetaja, kellel võhma on vähem, saaks trennis hakkama?
Kindlasti suitsetamine mõjutab. Suitsetajal on mingi piir ees ja mingilt maalt inimene ise mõtleb, et mis ma nüüd siis teen, mida ma usun rohkem. Kas ma usun suitsetamisse ja hetkelisse rahulollu või liigun edasi suitsuta. Sul on uus võitlus iga kord: kas ma peale trenni teen ühe suitsu või mitte. See on selline raske ala, kus suitsetamine midagi head sulle kaasa ei too, aga samas on ka vennad, kes suitsetavad ja lähevad ringi ja on ka võitnud. Aga mingilt maalt on sul vastasel ikka eelis, kui ta ei suitseta ja annab sulle kolaka ja siis on see hetk, kus sa mõtled, et just sellest mul puudu jäigi, et oleks võinud need suitsud suitsetamata jätta. Keha on meie alateadvus ja kui sa paned sinna neid Cheetose krõpse iga kord, siis ega su keha ei oskagi muud moodi olla. Samamoodi on ka suitsuga: see on hetkeline rahulolu, ja kui keha tahab hetkelist rahulolu ja sa talle annad seda, siis ta jääbki seda tahtma. Ja kes on puhtam, sellel on eelis.
Milline roll on toitumisel tai poksiga tegelemisel?
Väga oluline osa on toitumisel. Minul muutus täielikult elu, kui hakkasin teadlikumalt vaatama, mida ma sisse söön, eriti nüüd viimaste aastate jooksul. Nüüd ma olen taimetoitlaseks hakanud. Kui ma enam liha ei tarbi, näen, et mu kehakaal on langenud. Vaatan oma keha ja olen väga rahul, enesetunne on märgatavalt parem. Ma näen, et mu keha on läinud kergemaks, mu kehas on rohkem hapnikku, veresoonkond on puhtam ja tänu sellele on ka minu performance parem. Aga see on jälle uskumine, et minu keha täidab samamoodi päris ehk puhas toit, mitte see, et usun, et minu keha vajab rasvast kartulit ja lihakäntsakat ja saia, et saaks hetkelise rahulolu. Hetkel tegelen paastumisega, söön päevas ainult korra ja ma pole varem end nii hästi tundnud. Kui inimene ei suuda kontrollida, mida ta endale suust sisse topib, siis ei suuda ta ka muid asju oma elus kontrollida. See on suhteliselt raudpoltreegel. See on distsipliiniküsimus. Kui sul on kõht tühi, siis sa tahad esimese asjana mingit rasvast liha või šokolaadi või mis iganes asja sa oled harjunud tarbima. Aga söö parem hommikul puuvilju ja joo liiter vett peale ja vaata, mida su keha siis ütleb. Esiteks sul on seedimine ülikerge, sul on sama energiatase ja sa oled õnnelikum, sest sa pole uimane, sul pole puhitustunnet jne. Kui sa hakkad neid uskumusi muutma endas, siis kõik teised asjad ka muutuvad.
Kui inimene ei suuda kontrollida, mida ta endale suust sisse topib, siis ei suuda ta ka muid asju oma elus kontrollida.
Erlis Laur
Monika Kuzmina
Toimetaja
info@goodfight.ee
