Maksim Vorovskil on probleem: milline sari valida järgmiseks? Igatahes on vist selge, et ta osaleb mais Number One Fight Show’l.
Märtsis korraldas ta Tallinnas kikkpoksiseminari, kus õpetas hollandi stiili. Max on kikkpoksi õppinud Hollandis Ramon Dekkersilt. Tänu sellele pääses ta ka 2017. aastal Glory sarja, kus tuli aga napp kaotus ja seetõttu ka teadmatus tuleviku üle.
Leping Gloryga
Glory oli Maxi pikaaegne unistus. Kaks korda oli ta sellest napilt ilma jäänud. Esimene kord siis, kui tema treener suri. Ta elas seda väga tõsiselt üle ja oli sunnitud matšist keelduma. Teine kord polnud ta füüsiliselt võimeline matši vastu võtma ja temaga lõpetati leping põhjusel, et ta keeldus. Max naases koju ja tema karjäär kulges väga edukalt. Sellel perioodil tuli võit Andrei Manzolo üle, võidud KOK-i ja Number One Fight Show’ võistlustel. Kui ta oli võitnud kuut tšempionit, ei saanud Glory teda enam ignoreerida ja talle anti uus võimalus. Yassine Ahaggan.
Võistlushommikul ärkas Max aga hotellis 39-kraadise palavikuga. Ta oli jäänud angiini. Talle tuli hommikul tohutult fännikirju, ajakirjanikud helistasid ja soovisid intervjuud. Ta tundis, et ei saa ringi minemata jätta. Ainus mõte oli, et süda vastu peaks ja sellest ei tuleks viimast võitlust. Kuna tal on iseloomu, hakkas ta puhtalt tahtejõuga peast negatiivseid mõtteid välja ajama. Läks ringi, oli väga kindlalt meelestatud võidule. Kaotas 1:4. Statistika järgi tabas vähem, ent jõulisi tabamusi tegi rohkem. Vastane tegi rohkem lööke, kuid need ei saavutanud eesmärki. Seega oli Max kindel, et tuleb lisaraund, kuid tema suureks üllatuseks seda ei tulnud.
Teisest küljest võib-olla ongi hea, et ei tulnud, sest veel 3 minutit oleksid võinud saada saatuslikuks. Ta lõpetas tollel päeval haiglas, kus ta saadeti kohe uuringutele, kuna arstidele ei meeldinud tema kardiogramm. MRT-uuring näitas väikest põletikku. Arstid andsid mõista, et ta peaks mõtlema karjäärivahetusele. EOK arst dr Voronetski vaatas Maxi südant ja ütles, et kõik on normaalne. Tal on sportlase süda ja see erinebki nii-öelda tavainimese omast. Tal kästi hakata võtma rohkem vitamiine.
Bessmertnõi
Max pidi ära jätma järgmise matši. Ta vabandas fännide ees, kuid ei põhjendanud loobumist. Kui ta aga pidi Number One Fight Show’l loobuma võitlusest Ertugrul Bayrakiga, mõtles ta väga põhjalikult, kas saab sellise südamega veel kunagi võistelda. Õnneks sai matši kuu aega edasi lükata. Max võttis aja täielikult maha ja andis endale puhkust. Kui uuesti arsti juurde läks, ütles tohter, et see on parim kardiogramm, mida ta on näinud viimase viie aasta jooksul. Maxi keha vajas lihtsalt puhkust. Ta on seda tüüpi sportlane, kellele tuleb meelde tuletada, et peab trenniga piiri pidama. Ta alustas ettevalmistust võitluseks Bayrakiga, kellest oli selleks ajaks saanud kahekordne tšempion. Türklane polnud kaotanud kolm või neli aastat, kuid juhtus nii, et Vorovski sai temast jagu nokaudiga.
Lähenes septembri Fight Show, vastaseks Juri Bessmertnõi (Valgevene). Max oli enne seda palju treeninud Mosa Chatchawaniga, kuid Mosa pidi minema Taisse ja Max ei saanud temaga treenida. Juba ettevalmistusperioodil tegi ta selle vea, et keskendus jalgade asemel rohkem kätetööle. Tal polnud aega ennast analüüsida. Võitlusmomendiks oli ta vihane. Kui sportlane läheb aga ringi vihaga, hakkab ta tegema vigu ning kaotab energiat ja fookust. Esimesed kaks raundi Max juhtis. 3. raundis mõistis ta, et sai tabamuse ja haav on verine. Ta hakkas lööma veel suurema vihaga ja kaotas taas fookuse. Tulemus: ta sai järjekordse löögi. Pilt hakkas ujuma ja ta kuulis, kuidas vastase treener karjus: „30 sekundit!“ Max taipas, et peab veel väga pikalt vastu pidama. Selle asemel, et astuda samm tagasi ja taastuda, röögatas ta ja tegi kiire seeria. Kõik, mis edasi toimus, läks juba autopiloodil. Ta läks vastasele peale langetatud kätega ja sai otse lõuga. Õnneks ei kukkunud ta nokauti. Löödi lihtsalt pikali ja see toimus täpselt gongi ajal. Soov võita ja mitte alistuda oli nii suur, et aitas tal kogu selle aja vastu pidada.
„Minu filosoofia on, et võitlejat ei saa tegelikult kunagi võita. Teda saab tappa või nokauteerida, aga kui ta ei ole alla andnud, kui tema tahtejõud ei ole maas ja ta on valmis riskima oma eluga lõpuni, on ta võitmatu,“ arvab Vorovski.
„Meie tegelik võitlus algab mõned päevad peale võistlust. Inimesed ei näe seda. Nad ei näe, kuidas ema ja naine peidavad võitleja eest pisaraid. Laps ei tunne isa ära ja kardab. Sellega tuleb toime tulla ja just nendes olukordades selguvad tõelised võitlejad. Kõige tähtsam on leida endas tahe minna uuesti ringi. Iga kaotus teeb tegelikult tugevamaks. On vaid vaja julgust tunnistada vigu ja nendest õppida,“ sõnab ta.
Väga kerge on olla võitja, teha kõikidega fotosid ja kiidusõnu nautida. Alati, kui Max võidab, läheb ta vastase juurde ja tänab. Ta teab, mis vastast lähiajal ees ootab.
Kahtlused
Kaotuse üleelamises on vaimsel poolel palju suurem tähtsus. Lihased valutavad, aga need ei tuleta võitlejale meelde tema komplekse. Mõistus hakkab sellel hetkel võitleja vastu tööle. Kõik kompleksid tulevad pinnale. Inimeste arvamus on võitlejale sellel hetkel oluline. Kes ta on? Halb või hea? Ta muutub oma negatiivsete mõtete orjaks.
„Tegelikult tuleb iga võitluse eest tänulik olla. Tänaseks päevaks olen palju muutunud. Ma ei taha enam kanda maski. Tean, kes ma olen ja milleks võimeline olen. See on andnud mulle tohutu vabadusetunde. Aga see on saanud võimalikuks ainult tänu kogemustele, mis mul on eluteel olnud,“ räägib Max.
Tänaseks päevaks tegeleb ta mediteerimisega ja teiste vaimsete praktikatega. Inimene peab treenima mitte ainult oma keha, vaid ka meelt. Kui inimesel on palju jõudu, kuid ta ei arene vaimselt, on tegemist lihtsalt bandiidiga, arvab Max. Võitlussportlane peab andma endale aru, et ta kannab endaga kogu aeg kaasas taparelva. Olukorras, kus võitlussportlasel on peas midagi sassis, võib see lõppeda väga õnnetult. Mingi aeg tagasi tuli Raekoja platsil Maxi juurde võõras inimene ja küsis raha. Max nägi, et ta on purjus ja keeldus. Inimene karjus talle inetuid sõnu. 10 aastat tagasi oleks Max reageerinud rusikatega. Nüüd üritas ta aru saada, miks on talle selline kogemus vajalik. Millise eksami universum on talle jälle ette toonud? Max nimetab neid olukordi eksamiteks.
Enne ringiminekut mõtleb ta alati, kuidas ta on käitunud teiste inimestega. Kui võitleja läheb ringi, vaatavad teda saalis tuhanded inimesed, lisaks inimesed kodudes. Iga kord ringis on Maxi jaoks kui eksam. Ühest saab võitja ja teisest kaotaja. Võitlejad võtavad mehiselt vastu väljakutse, et sooritada see eksam kõikide nende silmapaarid ees. Nad annavad endale sellest täielikult aru. Max ei lähe ringi kedagi lööma. Ta läheb eksamile, eksamile iseenda ees, et ennast paremini tundma õppida. See on pikk tee enese tundma õppimiseks ja arendamiseks.
Millised plaanid on selleks aastaks?
„Plaanid selleks aastaks on terve filosoofia. Olen elus nii palju planeerinud ja liigselt klammerdunud eesmärgi külge. Olen aru saanud, et see pole õige. Muidugi peab valima suuna, aga haiglaselt ihaldada midagi pole õige,“ räägib Max.
Novembris sai ta ettepaneku One Championshipilt, kes on Aasia turul suurim tegija. Novembrist alustas One K-1 võitlustega ja korjas kokku väga head võistlejad. Näiteks Glory ei kutsu võistlema ainult tippe, vaid pigem ameeriklasi, kelle kikkpoksitase pole kõige kõrgem, selgitab Max. Aasia turul selline eelistus puudub. Neil pole vahet, mis maalt keegi tuleb. Nad tahavad, et tšempion kohtuks tšempioniga. See on bushido – sõdalase tee. One’i süsteem on üles ehitatud traditsioonidele ja Max peab neist väga lugu: distsipliin, lugupidamine ja tõeline kompromissitu võitlus. Seal puudub eputamine, kus kogu energia raisatakse juba intervjuul ära, kui ähvardatakse vastast tükkideks rebida.
Talle tehti pakkumine. Öeldi, et praegu komplekteeritakse inimesi ja ta kutsutakse Taisse.
Teise võimalusena kaalub ta võitlusi Tatneft Cupi sarjas. Seal toimub üks superfight aastas. Kui Aasiast ei tule koostööd, saab minna sinna. Tatneft Cup on teda juba viis aastat oodanud. Seal tehakse kõike väga suurelt ja glamuurselt. Matšid ainult tugevamate vahel ja publiku seas on palju kuulsusi, räägib Max. Tatarstani president isiklikult on alati kohal.
Ideaalis tahaks Max pidada kolm-neli võistlust aastas: kaks kodus ja kaks välismaal. See on kõige parem lahendus tema tervist silmas pidades. Hetkel on tal väga kõrgel tasemel vastased. Selliste meeste vastu pole võimalik rohkem kordi aastas võistelda. Tal kasvab kodus väike tütar ja ta pole oma kooli veel avanud, seega on, mille nimel tervist hoida.
Lepingud on teinud teda väga ettevaatlikuks. Sellepärast ei hakka ta seadma eesmärke, vaid kavatseb tegutseda väga palju sisetunde järgi. Kaalutleb igat sammu. „Ma ei pea enam kellelegi midagi tõestama,“ ütleb ta.
Mäletate, millal teid esimest korda löödi?
Max mäletab. See oli lasteaias ja Max arvab, et see vahejuhtum mängis olulist rolli tema karjäärivalikul. Poiss vanemast rühmast lõi teda otse silma. Ta isegi ei mäleta, mille eest, aga mäletab tunnet, mida tundis. „Ta oli selline huligaan,“ räägib Max. Ta mäletab, et seisis kapi juures, pööras ümber ja järsku keegi lõi teda. Max oli umbes 3-aastane. Keegi polnud teda varem löönud. Ta polnud kellegagi kakelnud. Ta oli väga solvunud, kuid ei teadnud, mida teha. Lüüa vastu või mitte? See kaitsetusetunne saatis teda veel pikalt. Max lubas endale sellel hetkel, et keegi ei saa talle rohkem elus niimoodi teha. Sellest ajast võttis ta eesmärgi saada tugevaks. Jean-Claude Van Damme filmid said tema lemmikuteks. Ta tahtis minna õppima võitluskunste, et suudaks enda eest seista. Tema esialgne siht ei olnud saada tšempioniks.
Suure tõenäosusega tekkis talle seetõttu kompleks, et ta peab kogu aeg ennast kaitsma. Keegi võib lüüa või alandada ja sellepärast peab kogu aeg olema valvel. Alles hiljuti sai ta aru, et see solvumistunne on tal siiamaani alateadvuses. Ta mõistis, miks ta käitub vahel väga impulsiivselt. „Olen kogu aeg kaitsepositsioonis vaatamata sellele, et mind ümbritsevad inimesed ei taha mind sugugi rünnata,“ arutleb Max.
Kui talle see mälestus lapsepõlvest meelde tuli, läks ta sinna momenti tagasi ja andestas sellele poisile. Selle tulemusena on tal palju rohkem usaldust ümbritseva maailma suhtes. Tal on nüüd tõelise vabaduse tunne. Kogu probleem oli seni hoopis tema enda peas. Sellepärast ta lausa tõmbas igasuguseid halbu situatsioone oma ellu. See oli tema õppetund siin elus.
Tänu sellele andestamisele suudab ta nüüd ka võitluskunstist palju rohkem rõõmu tunda. Varem oli tal peas ainult võitlus, võitlemine, alistamine ja eesmärgi saavutamine. Nüüd teeb ta seda enda rõõmuks ja valmistub igaks võitluseks kerge tundega, nagu läheks peole. Sellised suured muutused on Maxi elus viimasel ajal toimunud.
Lähme korraks veel lapsepõlve tagasi
Lapsena tegeles Max võitluskunstidega ja ballitantsudega paralleelselt. Ladina-Ameerika tantsud ka veel lisaks. Ema soov oli, et Maxist saaks tantsija. Tal oli lapsena hea koordinatsioon, hea plastika ja rütmitunne. Kõik need omadused tulevad väga kasuks ka poksiringis. Täna näeb ta kõrvalt, kuidas lapsed, kes on tegelenud tantsimisega, omandavad võitluskunstide tehnikaid palju paremini.
Ta tegeles tantsudega kolm aastat, üpris pikka aega, kuid siis algasid õpetajal terviseprobleemid. Max proovis partneriga teist treenerit, aga too kahjuks ei sobinud. Siis hakkas Max rohkem tegelema võitluskunstidega. Käis lisaks ujumistrennis ja klaveritundides. Tal on astma ja ujumistrenn oli vajalik, et leevendada seda probleemi. „See aitas mind väga,“ ütleb Max.
Ka nüüd astmasümptomid ägenevad, kui tema elus on raske periood. Või kui ta peab olema samas ruumis kassiga. Ta saab kohe aru, kui sparringupartneril on kodus kass. Seda reedab hiljem Maxi sügelev ja paistes nägu. Naljaga pooleks on ta mõelnud, et peaks trenni minema antiseptikuga ja seda enne trenni algust vastase kinnastele laskma.
„Kool on selline sujuv ja loogiline asjade käik, mulle tundub,“ mõtiskleb Max. Ta on sellest ammu unistanud. Tal on treeneritöökogemused. Kui tema esimene treener suri, oli ta kohutavas seisus, väga lähedal depressioonile. Oli kindel, et lõpetab karjääri ja alustab treeneritööga. Ta sai treeneritööst sellise laengu, eriti, kui hakkas saama õpilastelt tagasisidet. Tänu sellele ronis ta madalseisust välja. Mirkko Moisar pakkus talle järgmist matši. Max mäletab siiani seda tunnet, kui läks taas ringi. Ta läksin poodiumile ja rahvas hakkas hüüdma tema nime. Max tegi eduka võitluse ja mõistis, et on oma elu tagasi saanud. „Olen väga tänulik inimestele, kes mulle kaasa elavad. Kõrvalt võib tunduda, et olen tugev, aga olen täpselt samasugune inimene nagu kõik ja tunnen täpselt samasuguseid emotsioone,“ räägib ta.
Koolis ei taha Max kasvatada tšempione, vaid inimesi. Ta näeb kõrvalt, et meie noortel ei ole sihte, vähemalt mitte õigeid. Tema eesmärk oleks ennekõike olla oma treenitavate sõber, kellega saab jagada eluraskusi. Tähtis on, et neid ümbritseksid sõbrad ja kui nad tulevad trenni, peavad nad tundma, et see on nende teine kodu. Oma kujutelmas näeb ta kooli kui templit, kuhu kõik võivad tulla, unustada olmemured ja muuta trenni abil negatiivse energia positiivseks. Ta usub, et sellises atmosfääris sünnivad tšempionid iseenesest. Vähemalt sünnib neid seal kindlasti rohkem kui treeneriga, kes käsib ja sunnib ning hambad ristis teeb vägisi tšempione.
Maxil pole 18. eluaastast juhendajat ja ta on kogu aeg otsingul. Talle meeldib Bruce Lee, sellepärast, et Lee oli meister, kes kogu aeg ise otsis vastuseid. Maxi eesmärk on luua kool, mis on tema stiilis ja tema nägu. Seda võib võrrelda dünaamilise joogaga või õigemini ei olegi tähtsust, kuidas seda nimetada, räägib Max. Inimesed tulevad trenni ja konkreetne kehaliigutamine on siin võtmesõna. Kui suudad juhtida oma keha, suudad paremini juhtida oma emotsioone.
Kooli loomisel on tähtis ka õige meeskonnavalik. Tuleb koondada õiged inimesed, kes hoiavad kokku ja on võimelised Maxi asendama, kui tal endal on ettevalmistusperiood. Kui ta kunagi Terases trenne andis, siis just niimoodi oligi ja enne võistlust tundis ta väga tugevalt kogu meeskonna toetust.
„Tähtis on ka jälgida, kuidas hakkab mängima inimeste ego, kui nad hakkavad võistlustel võitma. Mõni inimene ei muutu üldse ja teine läheb jälle väga upsakaks. Sellistest upsakatest olen oma elus nüüdseks vabanenud. Soovin neile kõike paremat, kuid me ei käi enam ühte teed. Ma ei taha võtta endale vastutust tunnustada teiste negatiivseid omadusi,“ lõpetab Max.
Elviira Eessaar
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?