Spordiennustus on kahevõitluses populaarne. Põhjus on ju lihtne: kus näeb veel nii palju higi, verd ja pisaraid? Adrenaliin, dopamiin ja muud keha loomulikud stimulandid vallanduvad mitte ainult võitlejatel, vaid üsna analoogsel määral ka pealtvaatajatel endil.
„Väga laias laastus on küsimus alati olnud mitte selles, kas see rahvale meeldib, vaid selles, kuidas suudetakse seda inimesteni tuua. Meil poksi mõttes ääremaal on probleemiks kodumaiste ja lähipiirkonna tippsportlaste vähesus ja ka rahva eelistus kodus aega veeta. Viimane kümnend on selles muidugi arvestatava muutuse toonud, sest suurepärase turundusega üritused, nagu Xplosion ja Fightland, on mitte ainult saalid rahvast täis toonud, vaid ka suutnud endale koha telemaastikul välja võidelda,” ütleb Olybeti spordiennustuse juht Vladimir Dratšjov.
Selleks, et asjale õige nurga alt vaadata, tuleks natuke ajaloos ringi tuhlata ja kohe saab selgeks, et võitlussport, peamiselt poks, on Eestis olnud alati au sees, juba enne Teist maailmasõda. Ka Nõukogude perioodil oli amatöörpoks olümpiaalana väga heal tasemel ja rahva seas populaarne. Sellel oli küll erinevaid põhjuseid erinevatel aegadel, aga oluline on üksnes see, et olid pikaaegsed traditsioonid poksi saalis vaatamas käia ja harrastajana ka ise osaleda.
Kui siit edasi minna spordiennustuse juurde, siis jõuame ringiga tagasi dopamiini ja adrenaliini juurde.
[GOODFIGHT] Võitlusspordis on pealtnäha kõik lihtne: kaks meest ja nii-öelda fifty-fifty enne igat matši. Kuid reaalsus on vist hoopis keerulisem ja objektiivse hinnangu andmine mistahes vastasseisule väga keeruline?
[DRATŠJOV] Jah. Toon ühe elulise näite: 26. augustil 2017 läksid vastamisi kaks suurepärast võitlejat ja veelgi suurepärasemat tsirkusemeistrit: Mayweather ja McGregor. Kui nüüd küsida selle matši kohta võitlusspordiekspertidelt, mida nad pakuksid selle matši eel võiduvõimalusena ühele ja teisele, siis ilmselt seda, et Mayweather on tehniliselt ja füüsiliselt hoopis teisel tasemel. Kuid mida oleks pakkunud tolle matši eel vabavõitlusfännid? Ilmselt seda, et tulemust on raske ennustada ja McGregor on samal tasemel ning võib võita küll.
Algkoefitsiendid selleks matšiks viitasid Mayweather’ võidu tõenäosuseks 90%, kuid rahvas sellega ei nõustunud ja lõpptulemusena jäid need pidama 77-23 kandis. Vahest esmapilgul see ei tundu erilisena, kuid tasub siiski toonitada, et tegemist oli sel hetkel maailma võitlusspordi absoluutselt kõige kuumemate nimedega, kelle kohta teadsid kõik kõike. Panustamise köögipoolel nägi see asi välja täpselt samamoodi – äärmiselt tugev vastandumine ja siseveendumuse olemasolu mõlema leeri pooldajatel.
Ütlen ausalt, et tol hetkel mulle tundus Floydi koefitsient 1,1 kaugelt liiga kõrge ja vaatamata matši ümber lahvatanud sõule olin täiesti veendunud, et eneseimetlejast professionaal Mayweather, kes vaatamata kerglasele ellusuhtumisele oli sellel hetkel maailmas siiski parim poksija, ei lase end üllatada ja heal juhul pikendab üksnes McGregori agooniat. Noh, et põnevam oleks ja saaks edaspidigi sõu pealt suuri summasid teenida.
[GOODFIGHT] Kokkuvõttes nii läkski.
[DRATŠJOV] Võimalusi ta tegelikkuses vastasele ei jätnud. Aga vaatamata sellele kõigele oli matšiõhtu enamikule suurtest kihlveokontoritest äärmiselt stressirohke ja ärev. Seda kõike üksnes sellepärast, et vaatamata koefitsientide suurele liigutamisele ei suutnud enamik neist riske tasakaalu viia. Panustasid ju kõik meelelahutuse otsijad ainult McGregorile. Seda sellepärast, et Floydile panustama koefitsient 1,1 kedagi ei kutsunud. See pool arvajatest oli passiivne ja ootas matši ennast, mitte adrenaliinisüsti läbi panuselt saadud võidupreemia. Vastasleeriga aga oli lugu täpselt vastupidine: sõltumata kihlveokontorite objektiivselt heast hinnangust (tagantjärele tarkus) tundus iga McGregori koefitsient ahvatlev. Olid need ju kõik korralikult vahemikus 3,5-8.
Nendes näidetes olidki ju faktid algusest peale laual. Mayweather ei saa (eriti) kaotada, aga sõu ja McGregori psühholoogiline veenmisteater suunas panustajate arvamuse ja raha hoopis teise suunda. Nii et sõu mõjutab nii populaarsust kui ka arvamust, viimane aga kujundab koefitsiente, need omakorda motiveerivad panustajaid asjas osalema ja tekitavad spordi ümber “lisavõnkeid”.
Spordialadel, kus on väike võrdlusbaas, väga vähe võistlusi ja suur võistlejatehulk, on spordiennustus väga hea majakas nii kogenud spordihuvilisele kui ka päris algajale. Tänasel päeval esindab koefitsient kui selline ka päris suurel määral kumulatiivset kogukonna tarkust, mis on juba iseenesest üsna väärtuslik.
[GOODFIGHT] Kuidas kujunevad koefitsiendid?
[DRATŠJOV] Mis puudutab spordiennustuse matšivalikut, siis üldine lähenemine on väga lihtne: pakume nii palju kui võimalik. Näiteks sellistel spordialadel nagu jalgpall, korvpall ja muud taolised on alati väljas kõik liiga mängud, peaaegu eranditeta. Meeskonnad ja nende koosseisud on hästi teada, eelnev võrdlusbaas ja tulemused annavad hea ülevaate jõudude vahekorrast.
Selline statistiline baas on peamine tööriist koefitsientide või õigemini nende pöördväärtuste, tõenäosuste tegemiseks. Sellega määratakse ära niinimetatud stardipunkt. Sealt edasi annavad nii turg kui ka panustajad oma arvamuse, mis liigutab koefitsiendi stardipunktist kas siis ühele või teisele poole. Lõppkokkuvõttes peaks koefitsient matši alguse hetkel peegeldama ühiskondlikku parimat teadmist matši eeldatava tulemuse kohta.
Jällegi on markantsemad näited needsamad, mis eelnevalt ka välja toodud, kus siis turg ehk kihlveokontorid arvavad üht, kuid tänava “populaarne arvamus” hoopis teist. Julgeks pakkuda, et enamasti on õigus eriala kihlveokontori analüütikutel, kes siis esimese pakkumise turule paiskavad koefitsiendi näol.
[GOODFIGHT] Küll aga on palju olukordi, kus nad on kas “täiesti pimedas” või eksivad rängalt.
[DRATŠJOV] Sellised olukorrad on valdavalt seotud kas valeinfoga või info puudumisega. Ironiseerides võib öelda, et tihtipeale on need olukorrad just seotud võitlusspordi ja igasuguste kahevõitlustega, sest sellistel juhtudel on korduvaid võitlusi samade võistlejate vahel vähe, aga individuaalspordi eripära tõttu võistlejaid palju.
Vastavalt oludele on sealt edasi võimalik ka üht-teist öelda matši valiku kohta. Kui mõne matši kohta on eelnev statistika olemas või sportlased on väga hästi tuntud, siis on võimalik umbkaudsed koefitsiendid määrata.
Nagu öeldud, on enamjaolt rahval oma arvamus, mis mõjutab koefitsiente, aga ka vastupidi. Need on tegelikult päris tihedalt omavahel seotud.
Oluline dünaamika siinkohal tekib pigem olukordades, kus koefitsiendiseadjad eeldavad rahva ühepoolset huvi ja seetõttu müüvad teadlikult midagi alla “omahinna”. Sellisel juhul tekib väärtus “teisele poole” ja köögipoolel on pigem põnev jälgida seda, kui palju on sellise positsiooni läbinägijaid. Kui neid on palju, siis võib teinekord tekkida ootamatusi, kus pakkuja on sunnitud liini hoopistükkis teisele poole liigutama. See tähendab, et teatud olukordades võib ta alustada olukorrast, kus ta müüb kedagi alla omahinna, kuid suure panustehulga ja riski tõttu hakkab mingil hetkel seda hoopis üle õiglase hinna müüma.
Selline näide oli just nimelt Mayweather’ puhul, kus analüütikute aus hinnang peegeldus koefitsiendis 1,1, kuid lõppkokkuvõttes pakuti turul 1,25 ja panused tulid ikka valdavalt McGregori peale. Seejuures olen ma täiesti veendunud, et oli väga arvestatav hulk teadjaid inimesi, kes “panid maja panti”, et Floydi tasuta väärtusest kasu lõigata.
Foto: Shutterstock.com
[GOODFIGHT] Teisalt on spordiennustus muidugi trendipõhine ja nii koefitsiendid kui ka sportlikud tulemused on omavahel tihedalt seotud.
[DRATŠJOV] Seda on ehk keerulisem märgata võitlusspordialadel, kuid lihtsam turniirialadel, nagu näiteks jalgpall või korvpall. Toome Liverpooli näite: käesoleva hooaja alguses, täpsemalt augusti lõpus, oli koefitsient Liverpooli võiduks Arsenali üle umbes 1,4 (67%), sest kõik eeldasid, et Liverpool võidab hooaja kokkuvõttes liiga suhtelise kergusega. Kuid vastanduseks oli koefitsient Liverpooli võiduks kodus Chelsea vastu märtsi alguses juba 2,2 (43%). Jah, mööname, et võrdlus ei ole täpne, kuid väga hea trendinäitaja on see küll. Nii Chelsea kui ka Arsenal on umbes sama tugevusklassi meeskonnad, kui hinnata neid puhtalt hetkeseisu järgi. Seega võib öelda, et Liverpool kukkus hooaja jooksul suursoosikust (alati selge favoriit koduväljakul) tavaliseks ülemise otsa keskmikuks.
Mida see Liverpoolile tähendab? Kindlasti seda, et märksa rohkem inimesi hakkab panustama nende vastu. Samuti tähendaks see tavaolukorras nende jaoks väiksemat fännide kaasatust. Vähem inimesi käiks mänge vaatamas, vähem inimesi jälgiks nendega seotud uudiseid jne. Üleüldine aktuaalsus väheneb. Kihlvedude köögipoolelt tähendaks see ka ühtlasi panuste tükiarvu langust Liverpooliga seotud mängudele. Täiesti tavapärane trendiga seotud allakäik. Kui Liverpool peaks järgmise hooaja algusest kõik mängud taas võitma, liigub kõik jälle vanasse rööpasse tagasi.
[GOODFIGHT] Enamik poksimatše leiab aset öösel. Kas spordiennustuse juht peab neil kogu aeg silma peal hoidma?
[DRATŠJOV] Nii hull see asi nüüd ka ei ole. Üldjuhul eeldaks, et spetsialist, kes seda melu naudib, jälgib ka matše ise öösiti üleval olles. Selles ei ole tegelikult mitte midagi eriskummalist, sama lugu on ka NBA ja NHL-i fännidega. Kuid teisalt on mängus ka see aspekt, et jälgima peab ikka panuseid, mitte niivõrd öiseid matše. Panused aga tulevad ikka selle järgi, milline on ajatsoon sihtkohariigis ehk Eestis. See tähendab, et küsimus on selles, millal Eesti rahvas füüsiliselt oma panused ära teeb. Kuna mängude koefitsiendid on lehel üleval päevi enne, siis on ka suurem osa panustest tehtud märksa varem, kui matšid peale hakkavad. Spordiennustuse köögipool on aga korraldatud nii, et asjadel hoitakse silma peal 24/7 ja töö mõttes on tegemist vahetustega tööga. See, kes on vahetuses, kontrollib ka asjade käiku, et midagi ei juhtuks.
[GOODFIGHT] Kes teil lemmikud on poksis?
[DRATŠJOV] See on üsna retooriline küsimus, sest poks on niivõrd rikkaliku ajalooga spordiala, et nimetada võib kõiki alates Marcianost kuni Klitškoni. Igaüks neist on oluliselt muutnud spordiala kulgu ja olnud omaette väärt isiksus.
Kui mõelda sellele, mis esimesena meelde tuleb, siis ikka Rumble in the Jungle ja Ali lõputud sarkasmiajalukku kirjutatud monoloogid, enne ja pärast matši. Selles suhtes ei saaks vastus vist ollagi midagi muud. Minu jaoks on Ali ka kui sportlase ja inimesena loogiline valik. Tänapäeva raskekaalumehed on 2-2,14 meetrit pikad ja tõeliselt ebainimlikud, kuid Ali oligi selles suhtes veel “õige ajajärgu mees”, 191 sentimeetrit pikk, 105 kilo raske ja suurepärase kiire tehnikaga. Rasketel hetkedel ta kannatas lõpuni. Inimesena aga oli lihtne karismaatiline mees, kes tegi elus ka palju vigu, millest vast kõige hullem oligi see, et armastas poksi liiga palju, et õigel ajal lõpetada. Perfektne filmi ja ajalookroonikate peakangelane!
[GOODFIGHT] Kuivõrd olete kursis kõikide kaalude poksijatega?
[DRATŠJOV] Pean tõdema, et ajalooliselt on minu eriala olnud hoopis Euroopa korvpall. Jõudumööda olen üritanud enda jaoks peamised spordiajaloo peatükid läbi käia ja suure poksiga olen alati end jooksvalt kursis hoidnud, kuid isegi selles osas olen rohkem mälumänguritüüpi faktiteadja.
Aga kui veel mõned nimed, siis näiteks cruiserweight: Mairis Briedis. Ainuüksi sellepärast, et ta on ainuke minu põlvkonna maailmaklassi poksija, kelle tegemisi on olnud rõõm jälgida oma silmaga. Hetke World Boxing Super Seriesi võitja. Ilmselt ükski teine Baltimaade sportlane lähitulevikus selle saavutuseni ei jõua.
Lightweight: Manny Pacquiao. Veel üks tohutult värvikas mees, kes vast ennekõike paneb ennast respekteerima kui inimest. Tema sportlikud saavutused ja kohanemisvõime läbi aastakümnete on midagi, mida on keeruline ilma imestuse ja hüümärkideta isegi kommenteerida. Ta ei ole lihtsalt poksilegend, ta on üks meie sajandi spordieeskujusid. Filipiinide slummid, vaesus, tiitel kaheksas eri kaalus jne jne jne. Panen tema kaalukategooria mugandatult, kuhu sobilikum oli.
Welterweight: Sugar Ray Robinson. Isiklikus plaanis oli tema just see mees, kes poksiajaloo vastu huvi äratas. Tema parimaid palasid näidati Discoveryst ja muudelt analoogsetelt kanalitelt ning kuna ta oli nii hea, siis ta populariseeris poksi kui spordiala väga kõvasti. Võiks öelda, et legend, kellest kõik alguse sai (minu jaoks). Mulle endiselt meeldib ka temale omistatud tiitel “best pound-for-pound boxer that ever lived”.
[GOODFIGHT] Kuidas kommenteerite Jessica McCaskilli ja Cecilia Braekhusi korduskohtumist?
[DRATŠJOV] Pean kurvastusega nentima, et mul ei ole seal mingit konkreetset seisukohta, sest kohtunike otsus ei olnud kuidagiviisi “seinast seina”. Samuti tundub, et üldsus pigem nõustus selle hinnanguga, mida kohtunikud andsid. Kindlasti võib sel teemal lõputult kirjutada ja arutada, aga spordis on selliseid olukordi tegelikkuses palju ja kohtunike otsuse tingimus kui selline sünnitab tahes-tahtmata aeg-ajalt taolisi olukordi, kus sedalaadi küsimuste esitamine on põhjendatud.
Pigem ütleks, et kui matši peakohtunik lasi niimoodi võidelda, siis on see aktsepteeritud ja selle alusel hindasid ka ringi kõrval olnud kohtunikud, st kõik on reeglitepärane.
Kui vastata sellele, millega McCaskill võitis, siis jällegi nõustuks pigem üldise kommentaariga, et McCaskill lihtsalt tahtis seda rohkem, oligi agressiivsem ja domineerivam, seda ka oma tempo ja stiili pealesurumise mõttes. Mingid hetked oli kindlasti Braekhus parem, aga punkte loeti kogu matši vältel.
Selle üle ma pigem ei spekuleeriks, kas kolm Norra kohtunikku oleks andnud võidu Braekhusile või ei. Sedalaadi spekulatsiooniga tulevad meelde ainult Põhja-Koreas toimuvad üritused, mis täidavad konkreetsemaid ja loomult lihtsamaid eesmärke (tsirkust ja leiba!) kui sportlik võitlus või aus tulemus.
[GOODFIGHT] Kuidas hoiate end kursis naispoksijatega, kes pole maailmanimed ja on peamiselt kuskilt Argentinast? Loete Argentina ajakirjandust?
[DRATŠJOV] Kui võtame isegi näiteks Amanda Serrano ja Daniela Bermudezi kohtumise 25. märtsil, siis meie huvi on valdavalt seotud sellega, mida meie kliendid meilt tahavad. Kahjuks tuleb tõdeda, et suure tõenäosusega see konkreetne matš siseriiklikult tähelepanu ei saa ja pigem keerleb küsimus selle ümber, kas me pakume antud matšile koefitsiente või mitte.
Naiste poksiparemik pole Eesti laiemale spordisõpradepublikule täna veel paraku nii tuntud, kui lähtume meie kihlveokontori kauplemispõhimõttest. See tähendab, et me ei tee ei turgu ega koefitsiente, vaid hoopistükkis kaupleme nendega. Tänapäeva globaliseerunud maailma kontekstis tähendab see, et koefitsiendi Argentina tippnaiste poksimatšidele teeks sealne ekspert, turg lähtuks tema hinnangust ja edasi üksneks kaupleks (ingl k to trade odds) koefitsientidega, kohandades neid vastavalt sissetulevale rahale. Mida rohkem raha ühele koefitsiendile, seda madalamaks seal hind kauplemise tagajärjel läheks.
[GOODFIGHT] On golf raskeim ala prognoosimiseks? Kuivõrd popp golf Olybetis panustamises on?
[DRATŠJOV] Üks oluline nüanss on golfi puhul: nimelt on see spordiala, mille telekast vaatamise oskust ja kannatust meie kandis on veel vähe. See toob endaga kaasa selle, et Eestis golfi teles ei näidata ja kui isegi mõni väliskanal näitab, siis meie seda ikkagi ei vaata. Aga nagu ma juba mainisin, on spordiennustuse aluseks aktiivne jälgijaskonna debatt ja rohke aktuaalne tähelepanu spordile kui sellisele.
Koefitsientide tegemine tegelikkuses väga keeruline ei ole, sest võistlejaid on palju ja tingimused on kõigile väga võrdsed. Lisaks teeb koefitsiendiseadjate tööd lihtsamaks see, et golfis on tegelikkuses maailmamastaabis tohutu konkurents, st professionaalseid golfareid on maailmas väga palju ja nende tase on väga hea. See tingib omakorda konkurentsi, mis iseenesest tähendab ettearvamatuid tulemusi suurturniiridel. Keeruline on alati siis, kui mänguformaat on kahevõitlus ja on palju taustainfot, mis ei pruugi olla usaldusväärne. Kui võistlejaid on sadades ja võita võib vähemalt 20 meest, siis on panustajal oma bingoelement.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
