Mihhail Kõlvart: minu unistus on, et meie Eesti sportlased rohkem osaleksid tiitlimatšidel

Tallinnas toimub 16. veebruaril Eesti lahtiste võitlusspordimängude raames esmakordselt ka võitlusspordigala The League, kus kaheksa mehe turniiril võitlevad kikkpoksijad Balti- ja Põhjamaadest.

Võistlusõhtu jooksul toimub 12 kõrgetasemelist võitlust, mille seas on õhtu peamine vaatemäng: kaheksa mehe turniir auhinnafondiga 10 000 eurot. Turniiri eripära on see, et finaalis peavad võitlejad õhtu jooksul võitlusringi minema kolm korda.

Stopp kiusamisele. Mihhail Kõlvart. Foto: Terje Atonen

Mihhail Kõlvart on Eesti lahtisi võitlusspordimänge korraldanud juba kümme aastat. „Need sündisid eelkõige tänu sellele, et treenerite ja klubide juhtide vahel oli mitte ainult hea koostöö, vaid ka sõprus,“ sõnab ta.

Mihhail Kõlvart, võitlusspordimängude raames toimub The League, millega on tegemist?
Mul oli soov teha midagi suurt ja teha seda koos kolleegidega. Aastaid tagasi hakkasime korraldama rahvusvahelist võitluskunstide festivali nimega „The Way of Young Masters“. Festivali programmis olid peamiselt demonstratsioonesinemised ja ka mõned näidismatšid. Ühel hetkel otsustasime, et tuleks kuidagi edasi areneda, et tuleks luua täiesti uus ja huvitav formaat. Siis tuligi mõte korraldada üheaegselt ühes kohas erinevate võitlusspordialade võistlused.
Esimene kord oli edukas ja huvitav nii korraldajatele, osalejatele kui ka pealtvaatajatele ning sellest saigi traditsioon. On organisatsioone, kes osalevad igal aastal ja on ka selliseid, kes osalevad sõltuvalt oma võistluskalendrist. On tuntumad alad nagu poks, aga ka eksootilised nagu noavõitlus.

Miks otsustasite võitluskunstide mängudega liita ka Kevin Renno sarja The League?
Oleme Keviniga koostööd teinud juba pikka aega ja võitlusspordimängude raames on ka varasemalt toimunud profimatšide gala, kus ka Kevin on osalenud. Mingil hetkel otsustasime aga profimatšide formaadist loobuda, sest Eestis ja Tallinnas toimub sarnaseid heal tasemel üritusi palju. Arvasime, et peame korraldama ürituse, mis oleks originaalne – erinevate alade amatöörvõistlused üheaegselt ühes kohas on tänaseks ainulaadne formaat Eestis ja sellega on huvitav tegeleda. Muidugi kaunistab selline profimatšide õhtu või gala-šõu meie formaati ja mul on hea meel, et Kevin nüüd selle korraldamisega tegeleb. Suuremas plaanis näitab see pealtvaatajatele, millised on võimalused: milline on amatöörtase, milline aga profitase. See on ka motivatsiooniks meie noortele. Loomulikult toovad sellised eeskujud rohkem noori ja lapsi spordi ja võitluskunstidega tegelema. Ühesõnaga, on tore, et on taastatud formaat, mille raames toimub kaks omavahel tihedalt seotud üritust.

Mida sellise võitlusspordisarja loomine tähendab Tallinnale ja Eestile üldisemalt?
Ma arvan, et on väga tähtis, et on loodud sellised formaadid ja võimalused, mis promovad meie sportlasi. Mida rohkem on rahvusvahelisel areenil informatsiooni meie sportlastest, seda rohkem nad saavad osaleda ka tippmatšidel. Seda suurem on šanss, et nad jõuavad kaugele, et nendest saavad maailmameistritiitli pretendendid; ja miks mitte tulevikus ka nende tiitlite omanikud.

Millises seisus on Eesti võitlussport täna?
Tahaks uhkusega öelda, et spordialade lõikes on meie võitlussportlased Eesti esindamisel kõige edukamad, kindlasti on nad ka kõige motiveeritumad inimesed meie ühiskonnas. See on muidugi emotsionaalne lähenemine – meil on ka teiste spordialade esindajad väga edukad ja motiveeritud, ent ometi on see ka objektiivne hinnang, kuna me näeme, kuidas meie sportlased toovad pidevalt medaleid ning et meil on palju harrastajaid. Tegelikult on Eestis palju erinevaid alasid, mida noored harrastavad ja see on väga positiivne.

Kuidas tuua rohkem lapsi ja noori võitlusspordi ja spordi juurde?
Suuremas plaanis tuleb nentida, et sporti peaks Eesti haridussüsteemis olema rohkem. See tähendab, et kool peab tagama rohkem võimalusi spordiga tegelemiseks. Minu unistustes oleks see isegi kohustuslik. Riik tagaks võimaluse, et igas koolis saaks iga laps spordiga tegeleda vähemalt kaks kuni kolm korda nädalas.

Kui olulised on spordi juures eeskujud? Kui tähtis see on, et meil oleks meie spordikangelased?
Seda küsimust saaks sõnastada ka teistmoodi: kuidas on seotud tippsport ja massisport? Vastus on, et need on otseses seoses. Kui meil pole eeskujusid, olümpiasangareid ja/või võitluskunstide kangelasi, pole meil ka väga palju noori, kes oleks emotsionaalselt motiveeritud sama alaga tegelema. Kui meil ei ole massiliselt harrastajaid, siis ei ole ka kandepinda, kust saaks välja kasvada need tippsportlased, kes esindavad Eestit rahvusvahelisel areenil. Sellepärast peamegi toetama oma tippsportlasi ja profivõistlejaid ning seega on väga tähtis, et meil toimuvad ka suured rahvusvahelised tiitlivõistlused ja -matšid.

Milline on teie unistus Eesti võitlusspordist kümne aasta pärast?
Tegelikult see ongi minu unistus, et meie Eesti sportlased rohkem osaleksid tiitlimatšidel. Siin Tallinnas võiksid toimuda maailmameistri tiitlimatšid. Et me näeksime, et Eestist pärit sportlane saab olla maailmameister taipoksis, poksis ja teistelgi aladel!

Olete kampaania „Stopp kiusamisele“ üks kõneisikuid. The League annetab kampaania heaks igalt piletilt 1 euro. Olete veendunud, et võitlusspordiga saab peatada kiusamise?
Ma olen veendunud, et võitluskunst ei ole ainult sport – see on ka kasvatamisviis. Tõeline võitluskunstide esindaja austab oma treenerit ja sparringukaaslast. Kui võitluskunstide esindaja tunneb ennast kindlalt, on ta valmis ka kaitsma inimesi, kes seda vajavad. Rääkimata sellest, et ise kunagi kedagi kiusama hakata. Tõeline jõud tähendab nõrkuse austamist.