Sügisest alustab Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemia juures tegevust üle 50-aastaste muay thai rühm.
Grupiga võivad liituda kõik, kel soovi. Praktilisi treeninguid hakkab läbi viima Hannes Ilmjärv, kes on väga kogenud ja hea muay thai treener. Mart Raukase kanda jääb meditatiivne ja filosoofiline osa, kuhu võivad tulla ka kõik teised. Seeniorid hakkavad võitlema, aga peamine eesmärk saab olema võita iseennast.
Sellest, kuidas soliidsemas eas inimesele võitlusspordiga tegelemine sobib, mis on tegevuse eesmärgid ja kuidas selline idee tekkis, vestlesimegi Mart Raukasega, mehega, kes on tõlkinud Ludwig Wittgensteini ja koolitanud terrorirünnakute ennetamist.
Mart Raukas avastab tai poksi
Raukas räägib, et igaüks, kes Taisse satub, teadvustab varem või hiljem enda jaoks muay thai’d, Tai Kuningriigi rahvuslikku spordiala: tänavatel tiirutavad valjuhäälsed reklaamiautod, mis kutsuvad staadionile võitlusi jälgima; turistipoodides torkab silma igasugu tai poksiga seotud asju; plakateid võitlejate piltidega võib kohata igal maja seinal või restoranis…
„Populaarsus ilmneb ka sellest, et arvukad muay thai klubid tegutsevad häälekalt kõigi pilkude all, olles kaitstud üksnes päikesepaiste ja vihma eest kerge katusega. Igaüks on teretulnud. Klubides on harilikult tavaturistidele mõeldud ajad, mil sõltumata vanusest ja vormist võib väikese raha eest tunnikese või kaks muay thai lihtsamat treeningut heade õpetajate käe all katsetada,“ sõnab ta.
Loomulikult oli ka Raukas taolist turistitreeningut proovinud, kuid enne järjekordset pikemaajalist Aasiasse minekut otsustas ta Kevini klubist läbi astuda ja uurida, kas tema vanuses on sobilik selle alaga Tais olles ka tõsisemalt algust teha. Aeti juttu, tehti üks väike treeninguring ja see veeniski Raukast edasi liikuma. Ta oli eelnevalt võitnud mõned medalid taktikalises laskmises, vehelnud rapiiriga ja viinud läbi külmrelva kallaletungi ennetuskoolitusi. Muay thai juurde tulek oli tema puhul liikumine väljastpoolt sissepoole. Kindlasti oli üheks põhjuseks ka viimastel aastatel Aasias omandatud pikem kogemus ja sügav huvi ida kultuuride ja filosoofia vastu.
„Mis Kevinisse puutub, siis ta on erakordselt hea suhtleja ja kaasatõmbaja. Kujutan ette, et isikuomadustelt sobiks Kevin Renno väga edukalt juhtima mitte ainult võitlusspordi akadeemiat, vaid tervet linna või koguni innustama riigitäit rahvast midagi mõistlikku tegema,“ arvab Raukas.
Vanu tekste uurimas.
Tai poksiga alustamiseks pole kunagi hilja?
Mart Raukasel saab varsti täis 60 eluaastat. Iga arst või kogenud Tai massöör ütleb, et vanemal inimesel ei parane vigastused nii kiiresti kui noorel. Muay thai’s on aga vigastused kerged tulema. Samas on muay thai’s olemas need aspektid, mis igas vanuses, ehk aga just küpsemas eas inimesele väga hästi sobivad. Mis need on? Üldine fitness ja salenemine on üks, mida enamasti teatakse, aga see pole ainus hüve ega ka peamine.
„Küsime sissejuhatuseks nii: mis on võitluskunstiga tegelemise eesmärgid üldse? Vastase võitmine? Hästi! See on tõesti eesmärk. Aga kui vastaseks on inimesele tema enda mina? Mida tähendab võita iseennast, leida tee tõelise ja vabastava teadmuseni enda kohta ning jagu saada egoga seotud pettekujtlustest? Kui paljud seda vastast või õigem oleks ütelda isegi vaenlast endale teadvustavad?“ küsib Raukas.
Muay thai ikoon Saenchai on ütelnud, et teiste võitmiseks pidi ta ühel hetkel võitma iseennast. Aga õige on ka vastupidine: võitlusspordi kasutamine vaimuarendamise vahendina on asi, mida tasub treenida. Sest kui me suudame ennast valitseda, siis suudame me valitseda oma tundeid, mõtteid, kehalisi aistinguid. Ja kas sellisel treeningul saakski olla vanusepiirangut?
Küsime edasi: miks just kasutada selleks muay thai’d? Iga spordiala arendab enesedistsipliini! Selleks, et asja veidi paremini mõista, täpsustab Raukas, mida nn tai poksi ehk muay thai all silmas pidada tuleks.
Kõigepealt kaasaegne võistlussport muay thai. Seda tai poksi süsteemi võib võrrelda üldise ja ühtlustatud kirjakeelega mingis suures riigis, kus on palju erinevaid piirkondlikke dialekte. Niisamuti on kaasaegse tai poksiga, mis kanoniseeriti 1930. aastal ja mida spordialana laialt tuntakse.
Piirkondlikud ajaloolised „dialektid“ muay korat, muay chaiya (võitluskunst, mida praktiseeriti Tai lõunaosas ja mille elemente õpetatakse Tai armees) ja muud on kokkuvõetavad terminiga „antiikne võitluskunst“ ehk muay boran ja erinevad muay thai’st päris oluliselt.
Teiseks: kui kaasaegses, ühtlustatud ja lihtsustatud reeglitega tai poksis prevaleerib sportlik ja kommertslik külg, mille eesmärkideks on staadionivõistluste võidud ning sellega kaasnev raha ja kuulsus, siis traditsioonilises muay boran’is oli esikohal sõjalis-letaalne ja paljudel juhtudel ka meditatiivne külg, mis ennast liiga palju ei afišeerinud või hoidis võimeid avalikkuse eest hoolikalt varjul.
„Seos nende erilaadsete aspektide vahel on hoomatav tai poksi rituaalses tantsus wai khru, mida paljud läänes võistluseelseks etnograafiliseks dekoratsiooniks või pelgalt soojendusvõimlemiseks peavad. Võitluskunsti vaimsust paremini tundvad inimesed seda nii ei arva. Wai khru’d sooritava võitleja liigutustest võib spetsialist väga palju välja lugeda nii tema füüsilise vormi, tehnika kui ka vaimuseisundi kohta,“ teab Raukas.
Tai poks on viimasel aastakümnendil maailmas tormiliselt populaarsust võitnud. Lisaks sportlikule tegevusele harrastatakse seda üha enam fitnessi eesmärkidel.
Samas, viimastel aastatel on tõsist huvi hakatud ilmutama ka traditsioonilise tai võitluskunsti ajaloo ja mentaalsuse suhtes ning kuidas seda üldtreeningusse integreerida. Vändatakse dokumentaale ning on ilmunud raamatud ja uurimuslikud artiklid, mis tai poksi ajalugu, vaimsust ja eri stiilis tehnikaid rekonstrueerivad.
„Kindlasti on suur vahe, kas seista silmitsi vaenlasega, kes võib su tappa või poksiringis, kindad käes ja kohtuniku valvsa pilgu all, kes võitluse seiskab,“ räägib Raukas.
Võib tunduda paradoksaalne või isegi naljakas, aga mõned muay boran’i asjatundjad pole kordagi staadionil võistelnud. Tähendab see siis seda, et nad oma kunsti ei valda või eesmärke üksnes keskpäraselt saavutavad? Muidugi mitte! Lihtsalt eesmärgid on erinevad. Samavõrd kummaline võiks ju tunduda, et keegi, kes on võitnud poksiringis sadu vastaseid, ei ole aga ikka veel jõudnud sammugi lähemale selle mõistmiseni, kuidas heidelda kõige tugevamaga vastasega: inimese enda ignorantse, ihadest ja vihast täidetud „minaga“, mida ida filosoofias peetakse igasuguste kannatuste peamiseks allikaks ja keda me peaksime oma eluajal kindlasti võitma.
Kommertssportliku muay thai ühekülgsus võib ilmneda selles, et tihti on tipus „ära käinud“ võitlejal raske oma eluga edasi minna. Mõned on kogenud kriisi sel määral, et üritanud enesetappu.
„Inimese loomulik tung on stabiilsuse poole, aga stabiilsus on petlik. Püüd haarata kinni millestki, mis on miraaž, ning kui see ei vasta ootusele, siis tekitab see inimeses harilikult tohutut pettumisvalu,“ ütleb Raukas.
Seega, tai poks on märksa paljumõõtmelisem ja ajalooliselt sügavam nähtus, kui seda harilikult teatakse ning selle praktiseerimisel on ka kaasajal erinevaid suundi ja eesmärke. Kui Mart Raukas sügisel Kevini akadeemias seenioriderühma käima paneb, soovib ta lisaks üldfüüsilisele treeningule pöörata lisatähelepanu meditatsioonile, mõtlemisele – vaimsetele aspektidele.
Meistri Saenchaiga.
Kuidas diivanilt püsti tõusta?
Tahtel on alati jõud. Lääne mõtlemises on tahtejõudu idealiseeritud kuni viisini, et tahe ongi ainus, mida vajame. Kes meist poleks kuulnud kõnekat ütlust: „Arenda tahtejõudu! Kui sa väga tahad, siis saad üle igast mäest!“ Aga mis mäest? Kas inimene teab, mida ta õieti tahab või kes ta selline üldse on?
„Üksnes tahtega väga kaugele ei jõua,“ teatab Raukas. „Miks? Sest tahe ei ole midagi muud kui kamma (karma), jälg eelnevatest tegudest. Sarnaselt vinnastatud vibule võib tahe lennutada noole ükspuha mis pimedasse auku ja väga sageli lendab see inimese enda imaginaarse ego pihta, mis valuliselt ebaõnnestunud tahteponnistustele reageerib.“
On olemas aga märksa suurem jõud kui tahtepingutus ja see on olukord, kus me asju selgelt näeme ja mõistame. Näiteks on see olukord, kui me teame, et kõnnime õiget rada mööda. Kui tead,et tee on õige, siis on kogu resurss suunatud selle õige tee käimisse loomulikul viisil, erilise tahte või pingutuseta. Või siis teine näide, mille Raukas laenab selleks, et selgitada mõistmise jõudu ja ülemuslikkust tahtepingutuse suhtes.
Kujutame näiteks ette, et iga kord, kui te teatud kindlat isikut tänaval kohtate, hüüab ta teile solvanguid. Te püüate sellele mitte reageerida ja pingutate kogu tahtejõudu, et mitte vihastada.
Aga oletagem nüüd, et keegi, kes seda pealt näeb, selgitab teile, et too konkreetne inimene ongi hull ja käitub samamoodi väga paljudega peale teie. Korraga on teis tekkinud mõistmine. Mingit tahteponnistust pole enam vajagi, et tolle inimese solvangutele jätta reageerimata.
„Niisamuti on enesearendamise ja treeninguga. Kui te näete asju õiges valguses, siis pole enamasti üleloomulikku tahtepingutust vaja,“ selgitab Raukas.
Mis võimaldab muay thai treeningut meditatiivselt võtta?
Ida mõtlemine laiemalt, aga spetsiifiliselt: budism. Paljud Lumpinee staadioni meistrid on veetnud mingi perioodi kloostrite juures või jäänudki sinna munkadena pikemalt. Aga see on see, mida inimene enne ja pärast teeb.
Mitmed budistlikud mungad Tais on ühendanud muay thai võtted ja vaimsed harjutused ühtseks tervikuks. Kuldse Hobuse kloostris toimub orbude õpetamine näiteks tai poksi kaasabil.
Aga muay thai võib olla ka osa meditatiivsest süsteemist, mille kaudu paremini teadvustada asjade muutuvust ja „mina“ imaginaarsust. Kuidas? Raukas toob lihtsa näite.
„Upajjhatthana sutta“ on üks keskseid tekste budistide Tipitakas. Keerulise nimega tekst on iseenesest väga lühike ja loetleb selgelt üles asjad, mille üle peaks igaüks vähemalt korra päevas mõtisklema, et elujanu petteuimadest kaineneda: ma vananen, haigused tulevad, ma suren vältimatult.
„Ei maksa arvata, et elu vajab elamist ja et küll kunagi elu lõpusirgel on aega nende asjade peale mõelda. Ma ütlen teile: nende asjade peale tulemuslik mõtlemine nõuab vormi, kusjuures väga head vormi,“ sõnab Raukas.
Võitluskunstis võime kogeda olukordade muutuvust palju teravamalt ja selgemini kui paljude teiste treeningupraktikate kaudu.
Mardile meeldis lapsena sageli uidata linna äärealadel, kus ta polnud varem käinud, ja kogeda „ma ei tea, kus ma olen ja kes ma olen“-kogemust. Puhta olemise kogemust, milles polnud üheks hetkeks enam kindlat mina. „See oli eriline vabadusetunne, nagu väike nibbana-aimdus,“ räägib Raukas.
Meistri Sayid Khaniga.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
