Marian Miido kooselust võitlejaga, pannkookidest ja UFC-st

Suve alguses sai Kristo Männistu ootamatult kõne, et endised Versuse ruumid on vaja vabastada, sest ruumide omanik tahab sinna uut kontseptsiooni. Just oli läbi saanud koroona lockdown ja saal oli avatud olnud alles poolteist kuud. „Nii et see kõne tundus kui järjekordne kaigas kodaratesse,” naerab Marian Miido.

Peale mõnepäevast toibumist ja arutlemist otsustasid Kristo ja Marian, et see ei tähenda Versuse lõppu, vaid uut ja vägevat algust. Nad otsustasid, et see on midagi, mis on neile mõlemale elukaaslastena südamelähedane ja nad tahavad sellesse oma aega ja raha investeerida. Kristo ja Marian hakkasid otsima uusi ruume ja visiooni uuest saalist täide viima. Viimased nädalad enne uue saali avamist olid üsna pingelised. Suureks toeks ja abiks olid ka saalis treenivad sportlased, kes leidsid aega kolimisel ja muudel töödel appi tulla. 17. augustil avatigi ilus ja värske saal.

Võitleja elukaaslane pole kerge olla: kui sinikas on lõpuks paranenud, lüüakse jälle. Kuna Kristo ja Marian on mõlemad võitlejad ja nende elu keerlebki Versuse, treenimise ja tervisliku eluviisi ümber, siis on nad mõlemad õnnelikud, et on leidnud enda kõrvale inimese, kellega seda kõike koos teha.

„Siiski võitleja elukaaslane, kes ise võitlusspordiga ei tegele, peaks olema kindlasti väga arusaaja ja toetav – trennid on rasked, distsipliin on range. On mitmeid piiranguid tavainimese igapäevaelu elamisel, võistluseelne periood on nii füüsiliselt kui ka vaimselt pingeline. Sinikate kohta ütlen alati, et neid peab uhkusega kandma, need on meie spordialal paratamatud ja igapäevased. Kui need lausa kellegi kohvikusse kutsumist takistavad, siis on juba eos selge, et elust võitlussportlasega ei tuleks midagi välja,” muheleb Miido.

Kas Eesti Muay Thai Liiga avaetapil 3. oktoobril tuleb nüüd osalejaterekord pärast sellist pausi või koguneb just vähe võitlejaid? Tegelikult otsustasid korraldajad vaid paar päeva enne etappi, et võistlus ära. Versust oleks pidanud esindama kuus võitlejat, mis oleks viimaste aastate rekord. Lastest läinuks ringi Brigitta Vaab, täiskasvanutest Marko Šults, Joosep Padu, Freddy Vahtra, Karl-Allan Nõunik ja Reimo Veiman.

Miido ise jäänuks seekord eemale vigastuse tõttu, kuid lubab järgmisel etapil ringis olla. Ta ütleb, et seni on olnud vastasteks tasemel võitlejad ja ta on saanud super kogemused. „Eesti klubides treenivad aga väga hakkajad naisvõitlejad ja neid “tehakse” järjest juurde, nii et kordusmatšid las tulevad siis, kui oleme kõik omavahel ringis kohtunud,” naeratab ta. Hetkel hoiab ta kursis ennast ka Lätis ja Soomes toimuvate võistlustega ja kui tekib võimalus, tahab kindlasti nendest osa võtta.

Versusesse tuli Miido tai poksi trenni kaks aastat tagasi konkreetse sooviga võistlusteni jõuda. Enne proovis umbes pool aastat ka teiste klubide trenne ning tegelenud on ka karatega. Nii-öelda rahutu mässajahing on ta olnud juba lapsest saadik. Kahest õest oli just Marian see, kes ennast kõikvõimalikesse pahandustesse segas. Vahel läks ka koolis suuremate poistega madistamiseks ja üsna mitmeid kordi käisid vanemad direktori juures aru andmas. „Võib vist siis öelda, et täiskasvanuna see ei muutunud ja see on üks põhjustest, miks ma trenni läksin. Üks õigemaid otsuseid minu elus!” naerab Miido.

Marian ja Kristo jälgivad kõiki võitlusspordiüritusi. Viimati Lätis peetud King of Kingsi käisid nad kohapeal vaatamas. Koroonapausi tõttu pandi välismaal palju vanu tasuta matše Youtube’i. Mariani pühapäevahommikud Kristoga koosnevadki pannkookidest ja UFC-st. „Vaatame matše igal võimalusel, elame kaasa ja arutame läbi,” räägib Miido.

Pausijärgseid UFC matše ootasid nad väga. Tony Fergusoni ja Justin Gaethje’i matšis hoidsid nad pöialt Fergusonile, kuid matši käigus selgus, et Gaethje on oma taktikas kindlam ja suutis seeläbi matši võita. „Võitis parem võitleja,” konstateerib Miido. „Suurt rõõmu teeb see, et UFC on suutnud leida viisi ikkagi oma tööd jätkata ja korraldada tasemel üritusi ka rahvatühjas saalis ja piiratud tingimustes.”