Filmis „Stuck On You“ kehastavad Matt Damon ja Greg Kinnear kaksikuid, kes teevad poksiringis vastastele tuule alla. Papist poisid pole ka kikkpoksijad Ardo ja Tarmo Rakaselg: Ardo on Eesti meister 2008. aastast ja sama aasta EM-i pronks, Tarmo 2007. aasta Eesti meister ja 2008 EM-i hõbe.
Kikkpoksiga hakkasid nad tegelema peale keskkooli. On juhtunud ainult kord, kui üks pole saanud teise võitlusele kaasa elama tulla. Nad on töötanud ka piraadipüüdmislaeval. Võitlusspordil on siiani väga tähtis koht nende elus. Ardo teeb hetkel kohtunikutööd.
Spordipisik oli lapsepõlvest saadik sees?
Ardo: Jah, oli küll. 2. klassis sai hakatud juba trenni tegema. Sai neljas või viies trennis korraga käidud. Sealt hakkas pihta.
Kas te vahel tülitsete ka?
Tarmo: Ei. Me ei mäleta seda aega.
Ardo: Meil oli koolis üks paar kaksikuid, nemad kaklesid, loopisid lauatennisereketitega teineteist. Meie ei saa sellest aru.
Põhjuseks on nii sarnased eluvaated, maitsed ja muu?
Tarmo: See kasvab koos. Seljatagune on kindel. Ükskõik kuhu lähed, on palju kindlam. Mingeid probleeme pole olnud.
Oli lapsena võrdne tunne? Ei olnud nii, et üks tahtis teise moodi olla?
Tarmo: Ei ole meil sellist asja. Kui me kasvasime, siis oli selline aeg, et üldse hea, et midagi oli. Praegu on asjad kõvasti paremad, valikuvõimalused ja nii edasi. Tollel ajal olid asjad teised.
Tarmo, valisid sa trennid venna järgi või lihtsalt meeldisid samad?
Tarmo: Me tegime koos asju. Alustasime võrkpalliga. Kikkpoksi juurde jõudsime peale keskkooli. Hakkasime seal tihedamini käima ja võistluskunstidega tegelema.
Kumb tuli kikkpoksi ideega?
Tarmo: Me läksime tööle turvafirmasse, kus olid tasuta võistluskunstitrennid ja ei olnud mingit mõtlemist. Pärast seda läksime Ju-Jutsu klubisse, kus olid kikkpoksitrennid. Ametlikult hakkasime võistlema 2007. aastast klubiga Garant.
Mäletate esimest võistlust?
Ardo: Jah, ikka mäletan. Esimene oli klassikalises poksis. Kaks võistlust sai seal tehtud. Siis tekkis isu kikkpoksiga proovida ja Eesti meistriks tulla. Ja õnnestus kohe, läks hästi. Vennas sai 2007. aastal meistritiitli ja treener ütles, et järgmine aasta on sinu kord. Oligi.
Mäletad seda emotsiooni, kui vend esimest korda ringis oli?
Ardo: Ikka mäletan, muidugi. Oli isegi endal täitsa esimene kord nii, et käed olid surnud, aga adrenaliin oli püsti. Nii kui kell kõlas, läks meelest ära ja hakkasid oma asju tegema ja siis polnud enam midagi hullu. Eelpinge oli suurem.
Profikarjäär neelas kogu vaba aja?
Tarmo: Jah, siis oli treeningkoormus suurem. Praegu pigem teen hobikorras, tööd on vaja rohkem teha hetkel. Ettevalmistused on okei olnud. Midagi ei saa nuriseda. Mida rohkem teed, seda paremini hakkad ennast ringis tundma. Kui teed aastas ühe või paari aasta jooksul ühe matsi, siis on täpselt nii, kuidas välja tuleb. Aga muidu trennid on Eestis väga kõvad. Hollandi kool, mida praegu Ahti Pikkur annab, on väga hea.
Mida võitluskunst on teie elus muutnud?
Tarmo: Enesekindlus, hea füüsiline vorm. Hea on ennast välja elada, head treeningkaaslased, sõpru saab hästi palju.
Ardo: On tulnud oskus teatud olukordades käituda ja rahulikuks jääda. Eneseoskustes oled kindel, kraaklemist ei ole. Kui tullakse norima, siis tuleb topelt vastu teha. Elu jooksul ühe korra olen pidanud jõudu kasutama.
Piraadilaeval käisite koos?
Tarmo: Alguses olime ühes tiimis ja siis oli ka hetki, kui olime eraldi. Okei oli, polnud häda midagi.
Piraadilaeval töötamine ei ole kergemate killast töö?
Tarmo: Meil olid Eesti poisid, kes olid väga okeid. Kui oli mingi situatsioon, siis kõik olid valmis. Nüüd on odav tööjõud peal, võib-olla hoopis teistsugune. Me ei tea seda kvaliteeti. Sel ajal, kui meie olime, oli kõik väga super, kõik lennud ja hotellid olid väga hästi organiseeritud, samuti treeningvõimalused. Ei ütle ühtegi halba sõna selle kohta.
Oli situatsioone, kus kartsid elu pärast?
Tarmo: Ei ole. Pigem oli adrenaliini. Sa ju tead, millega riskid, kui lähed sinna tööle. Kui oleks hakanud kartma, siis oleks olnud vale amet. Kõigeks oldi valmis ja oli väga okei.
Professionaalse poksija karjääris tuleb ette ka kaotusi. Kuidas te kaotusest välja tulete?
Tarmo: Teadsin, et pean kolm raundi vastu, kaotasin punktidega, seekord läks nii. Polnud hullu midagi, lähed järgmine kord uuesti trenni. Vahel võidad ja vahel kaotad. Kui võidad, on emotsioon suurem, kaotusest õpid midagi. Stressamist ei olnud, minu puhul vähemalt küll mitte.
Ardo: Jah, olen nõus, et pigem kaotusest õpid rohkem, eriti kui on hea vastane. Viimane Xplosion oli leedukas, kes on Euroopa tipptase praegu. Ma sain väga häid tulemusi. Teistele soovitan ka, et kui ringis kaotad, siis ei maksa pead norgu lasta. Heast kaotusest õpib rohkem kui viletsast võidust. Kui poksikott on vastas, võid trennis ka seda kotti taguda, aga võiduemotsiooni see ei anna. Aga kui teed väga hea matši ja kaotad napilt või võidad napilt, siis seda parem.
Käite alati teineteise võistluseid vaatamas?
Ardo: Ikka jah.
Tarmo: Igal juhul. Siin ei ole mingit küsimustki. Kord olin Garantiga Ukrainas turniiril ja vend oli laeva peal või tööl, aga ülejäänud korrad on kõik kaasas käidud ja koos võistlustel ka oldud. Euroopa võistlustel mõlemad olime samas kaalus ka.
Oli tunda ka, et venda ei olnud Ukrainas toeks?
Tarmo: Eks ta annab ikka midagi juurde kindlasti, aga ega sellepärast midagi tegemata ei jää ega tegema ei hakka.
Mis on olnud kõige suurem kelmus, mida te olete teinud?
Tarmo: Koolis on olnud, et vend on minu eest töid ära teinud. Matemaatikas juhtus selline asi. Mul oli hea meel, et sai läbi.
Üks teist on lausa poksikohtunik tänaseks päevaks. Kuidas see juhtus?
Ardo: Jah. Peakohtunik tegi pakkumise, et selline asi on, kas ma olen huvitatud. Tegi koolituse ja sealt hakkas minema. Meil on ome neljane-viiene punt, kes siis teeb seda ja väga huvitav on.
On kergem olla poksiringis võistlejana või kohtunikuna?
Ardo: Igal juhul kohtunikuna, sest kohtunikuks olemine ei nõua füüsilist pingutust. Ringis pead ikka olema 100 protsenti füüsilises ja psühholoogilises vormis. Trennis saad rahulikult vaadata ja hinnata.
Mis on kohtunikutöö juures keeruline?
Ardo: Kui on väga võrdne matš. Kust need punktid tulevad. Peab väga hästi jälgima. Ringi ääres on kolm kohtunikku. Ühe nurga alt ei pruugi näha ühte lööki, aga teise nurga alt on näha. Kui näed, et ikka on võrdne, siis vaatad, kes on aktiivsem ja kuidas on füüsiline aktiivsus. Igal turniiril on korraldaja ka paika pannud erinevad reeglid, mida vaadata.
Aimad sa kohtunikuna enne matši, kumb on võitja?
Ardo: Ei. Ringisport on loterii tegelikult. Üks õnnestunud löök ja kõik võib läbi olla. Seda ei saa ette prognoosida kunagi. On teada favoriidid, kellel on saavutused, näiteks Euroopa meister. Aga olen näinud matše, kus Euroopa meister on kaotanud vastasele, kellel pole mingit tiitlit. On natuke alahinnanud vastast ja on ära koristatud kohe.
Tarmo, sina ei ole mõelnud kohtunikupabereid ära teha?
Tarmo: Praegu ei ole. Tegemist on niigi küll.
Võitlusspordiga tegelete elu lõpuni?
Ardo: Vabalt.
Tarmo: Ma arvan küll. Mõned teevad aeroobikat ja rühmatantsu, aga mulle sobib see võitluskunstiala. Soovitan teistele ka, et ärge kartke, keegi teid nokki ei löö ja trennid on teistsugused.
Mismõttes teistsugused?
Tarmo: Sparring’ud on normaalsed. Mõned arvavad, et trennis lüüakse nokki või esimene trenn ei oska. Siin õpetatakse ja tasapisi minnakse ülespoole, siis saad selle julguse kätte. Tänaval on samamoodi. Kui kardad siin sparring’ut teha, siis tänaval ei julge ka kakelda, kui peaks juhus olema. Siin saad enesekindluse kätte ja saad aru, et tänaval võib ka teistmoodi olukordasid lahendada.
Enesekindluse, et on julgem tänaval käia või et oled hea kakleja?
Tarmo: Kindlasti, et saad tänaval käia rahulikult. Selle mõttega ei minda pidutsema, et saaks kellelgi pea puruks lüüa. Pigem kui tekib vajadus kellegi kaitseks välja astuda. Pigem trenn on see koht, kus ennast välja elada.
Ardo: See on enesekaitseks mõeldud pigem kui hooplemiseks. Räägitakse küll, et kus keegi käinud on, aga kui tulemus on käes, on kuidagi vastupidine see asi. Ülbitsejaid on tänapäeval palju, ei tasu kaasa minna sellega.
Mis tasemel Eesti võitlussport on teie hinnangul?
Tarmo: Laagrid, mida poisid saavad Tais, Hollandis, on väga head. Kui vaadata aastatetagust ja praegust seisu, siis need laagrid annavad nii palju juurde: mitmekesisust, sparring’ud Hollandi ja Tai tippudega. Amatöörliigades on juba väga hea tase.
Ardo: Treenerid on juba ise käinud ennast Tais ja Hollandis harimas. Tase on juba väga hea.
Tarmo: Suur pluss on see, et nad saavad maailma näha. Võimalused on nii suured, et saata poisse sinna.
Ardo, sinul on poeg. Läheb ta isa jälgedes?
Ardo: Ma ei sunni, sest praegu meeldib talle 100 protsenti džuudo. Võib-olla tekib vanemaks saades huvi. Mina olen teda õpetanud. Džuudos on ta väga hea, tal on koordinatsiooni ja liikumist. Tulevik näitab, mis temast saama hakkab.
Milliseid soovitusi annaksite täna alustavale sportlasele?
Ardo: Olge töökad, ärge kartke. Trennis peabki raske olema. Seda lihtsam on pärast võistlustel. Harjute rutiiniga ja pole hullu midagi. Esimesed trennid võib-olla tunduvad rasked neile, kes pole enne spordiga kokku puutunud. Trennid on väga efektiivsed. Kannatage ära. Saate motivatsiooni juurde, kui näete, et suudate juba rohkem teha ja siis tuleb tulemusi ka.
Tarmo: Kõik ei pea võistlustel käima, selle eesmärgiga ei pea minema. Ise vaatate, kuidas tunne on, kuidas minema hakkab. Võite võistlusi ka proovida. See annab kindlasti palju juurde, kui proovite ka paar võistlust teha. Hakake vaikselt pihta ja tuleb füüsis ka ilusti järgi. Need ülekaalulised, kes siin on, kardavad ka, häbenevad keha, aga siin ei ole mõtet midagi karta. Julgelt trenni!
11 aastat olete võitlusspordiga seotud olnud. Mida te tänaste teadmiste juures karjääri alguses teisiti teeksite?
Ardo: Ma ei muudakski tegelikult midagi. Valgevenes on laagrites käidud a koormust on väga head saadud. Oleks võinud hakata natuke varem pihta. Sai natuke liiga vanalt alustatud. Tipu poole oleks saanud lähemale, võimalusi oleks rohkem olnud. Töö kõrvalt selliste saavutustega võib rahule jääda.
Kumb teist on ilusam?
Tarmo: Mõlemad on ilusad.
Monika Kuzmina
GoodFight looja, võitlusspordi austaja
info@goodfight.ee
