1995. aastal kirjastuselt KRK Mark Oldmani poolt kirjutatud raamat räägib raskekaalupoksija Mike Tysoni sportlaseteekonnast. Kas teadsid, et võrreldes oma eakaaslastega oli ta väiksemat kasvu ja kui ta närveeris, hakkas ta parem silm kõõrdi vaatama? Ta susistas s-tähte ning kõneles lapsepõlves väga vaikselt. Teda nähes mõistsid lapsed otsekohe, et see on ohver. Teda peksid kõik, isegi tüdrukud, ja see valmistan neile suurt rõõmu. Kodus polnud tal parem olla.
Toome teieni katkendi raamatust, mis räägib ajast, kui Mike sai endale eeskuju ja geniaalse treeneri.
KATKEND Mike Tysoni raamatust:
Kord, pärast järjekordset loengut, siirdus Mike oma tuppa. All helises telefon. Cus d’Amato võttis toru, Mike aga laskus hääletult trepist ja kuulas kõnet pealt.
„Ma ei tea, kellega ta seal kõneles,“ meenutab Mike, „kuid ta rääkis: „Mul on poiss, kes täidab täpselt kõike, mida ma talle ütlen. Praegu on ta veel laps, aga kui suureks kasvab, saab temast kindlasti tšempion.“ Kõik magasid ega kuulnud seda kõnet. Mina aga ütlesin iseendale: „See mees juba nalja ei tee. Ta kõneleb tõtt.“
Pärast mõne nädala kestnud treeninguid mõistis d’Amato, et on käes aeg saata Mike kooli tutvuma veel millegagi peale poksi. Ent juba paari päeva pärast jõudis Tyson anda tüdrukule tohlaka, nahatäie kahele-kolmele klassikaaslasele ja virutada raamatu õpetajale vastu nägu. Ning iga kord pidi Cus oma hoolealust kaitsma.
„Alati, kui Cus kooli läks, valmistus ta hoolega ette minu persooni kaitseks. Ma anusin, et ta annaks järele ega astuks minu eest välja. Siis oleks mind koolist välja aetud, mida ma ka soovisin. Olin ju selles koolis võõrkehaks. Ainuke õppeaine, milles edasi jõudsin oli kehakultuur.“
Ainuke õppeaine, milles edasi jõudsin oli kehakultuur.
Iga kord, kui Cus tuli vaidluses koolidirektoriga võitjaks, saabus Mike koju väga erutatuna. „Ta käitus nagu tõeline advokaat kohtus, tegi paljutähenduslikke pause ja süüdistas direktorit, nagu oleks too kõiges süüdi,“ jutustas Mike Camille’ile, kes naeris selle peale laginal, mis polnud sugugi iseloomulik ta eale.
„Kui Cus tahtis minult saada midagi peale maailmameistritiitli,“ meenutab Mike Tyson, „siis oli see koolilõpetamine. Ta soovis seda isegi rohkem kui võite poksiringis. Ta kavandas minu koolilõpetamise päevale suure peo.“
Ent see päev ei saabunudki. Üha sagedamini tuli vanal treeneril kooli külastada ja lõpuks ei jäänudki muud üle, kui palgata Mike’ile koduõpetajad.
Pärast mõningaid nädalaid kestnud jutuajamisi ja treeninguid algas tõsine töö. Saabus aeg, mil Mike pidi praktikasse juurutama selle, mida ta teadis teoreetiliselt. Poisid, kes olid samapalju õppinud kui tema, polnud temaga võrdsed vastased; ta lõi liiga kõvasti ja kiiresti ning oli võitluses nutikas – omadused, mida Cus tema juures kõrgelt hindas.
Treeningutel olid Mike partneriteks kergema kaalukategooria poksijad, liikuvad ja kiired. Tal tuli nende rünnakule vastu pidada, tal endal aga polnud õigust lüüa. Niisugune oli treeneri nõue. Ta võis seda teha ainult juhul, kui partner osutus temast raskemaks. Tollal kaalus Tyson 60 kilogrammi.
Treeningutel olid Mike partneriteks kergema kaalukategooria poksijad, liikuvad ja kiired.
1982. aastal sai Mike 16aastaseks ja oli juba sedavõrd ettevalmistatud, et võis osaleda esimestes harrastusmatšides.
„Ära karda midagi, poiss,“ sisendas talle Cus, „sinuga on kõik korras. Nad isegi ei aima kui korras sul kõik on. Kui sa ka edaspidi sama hästi treenid, võid sa tulevikus, ühel ilusal päeval, saada maailmameistriks raskekaalus.“
Siin meenuski Tysonile, tema enda sõnade järgi, too öine telefonikõne tulevasest meistritiitlist. „Tähendab, ta usub seda,“ mõtles Mike.
Igal õhtul vaatas tulevane tšempion filme endistest tšempionidest, luges vanu ajalehereportaaže ja vaatas tundide kaupa silmapaistvate poksijate fotosid, mis ta oli oma toa lakke kinnitanud. Une eel aga kordas oma palvet: „Ma kasvan suureks ja saan maailmameistriks.“
Ma kasvan suureks ja saan maailmameistriks.
Cus d’Amato armastas rääkida oma õpilastele: „Harrastussportlaste poksimatšid organiseeritaksegi selleks, et välja selgitada, kes on antud hetkel parim poksija. Pole üldse tähtis, kuidas nad ringis ennast üleval peavad, ja seetõttu ei pea nad tihtilugu kinni mitte mingitest reeglitest. Asjaarmastaja võib anda oma vastasele löögi ja sealsamas joosta kõrvale, rünnata ja otsemaid taganeda. Ja ikkagi võib ta kokkuvõttes matši võita. Harrastuspoksis püüavad organisaatorid kujundada vaatajate jaoks värvika etenduse.“
See tähendab, et profipoksijale oli tarvis võistluskogemusi hoopis teisel tasandil. Neid kogemusi püüdiski nüüd Cus anda noorele mehele nimega Mike Tyson.
Cus ja Teddy Atlase professionaalsel juhtimisel omandas Mike kogu võtetekompleksi ja viis need sellise täiuslikkuseni, et kasutas neid automaatselt. Mike õppis olema ründav poksija, kes annab palju lööke ja samal ajal kaitseb ennast vastase löökide eest. Järk-järgult süvendas ta mitte ainult tehnikat, vaid ka võitlustaktikat. Tyson oli 16aastane, kui toimus tema esimene ametlik matš.
Mike õppis olema ründav poksija, kes annab palju lööke ja samal ajal kaitseb ennast vastase löökide eest.
Teddy Atlas: „Ma pidin täitma Mike’i nimel mingisugused paberid. Kui ma panin kirja, et ta on 16aastane ja kaalub 190 naela, hakkasid kõik ümberringi naerma. „Jäta Teddy, meie kõikide lollitamine. Me tunneme ja armastame sind, kuid see on juba liig!“ Poisid oli näinud Mike’i ja arvasid, et ma neile valetan.“
Väike pettus siin tõepoolest oli, kuid see ei puutunud Mike’i vanusesse. Tegelikult polnud see Mike’i esimene võistlus. Enne seda oli Atlas organiseerinud Mike’ile mitu võistlust ta eakaaslastega, kes polnud USA Harrastuspoksi Föderatsiooni hoole all. Kuid see võistlus Bronxis pidi saama tema esimeseks ametlikuks kohtumiseks. Kui saabus aeg ennast nööride vahel näidata, tegi ta seda innukalt ja julgelt ning sai autasu. Ta nokautis neljandas raundis vastase, kes oli temast 4 aastat vanem.
Esimest neli võistlust harrastusringis lõppesid Mike Tysoni löökide all kiiresti, vastased langesid põrandale ning lebasid seal tema jalge ees kaua selili. Viienda võistluse ajal, mis toimus Pennsylvanias Strantonis, läks aga teisiti, Mike andis nokaudi, vastane kukkus, kuid otsekohe tõusis ning hakkas vastulööke jagama. Mike oli kaotamas enesevalitsemist, ta käed unustasid, kuidas peab lööma, ja ta jalad lakkasid liikumast.
„Ma arvan, et mul on käeluumurre,“ ütles ta pärast esimest raundi Teddyle. Treener tõmbas ta käest, kuid Mike ei reageerinud.
„Ära mängi lolli,“ vihastas Teddy. „Otsekohe sunnid sa ennast püsti ajama ja lähed ringi,“ sosistas Teddy talle kõrvu, vehkides ees käterätiga. „Sa pead oma tunnetest üle olema.“
Sa pead oma tunnetest üle olema.
Võistlus jätkus, Mike jagas lööke, vastane kukkus, kuid ikka ja jälle tõusis jalule ja jätkas. Ehkki vaatajad ei kahelnud, et võitjaks tuleb Mike, vajus viimane üha sagedamini klintši.
„Ma ei suuda enam,“ ütles ta kolmanda raundi eel.“
„Mine ja võitle, tattnina,“ karjus treener ta peale.
Kolmanda raundi mingil hetkel tundis Teddy, et Mike oli nõrgaks jäänud ja võib iga hetk kukkuda. Ning kõiki reegleid eirates, tormas Atlas ringi juurde ja karjus.
„Ära tee seda. Võta kõik oma jõud kokku! Sa ei tohi seda!“ Tyson pidas vastu. Ta võitis punktidega, pärast võistlust kaisutas ta treenerit ja lausus vaid ühe sõna: „Aitäh!“
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
